teisipäev, 17. aprill 2012

Kanasalat seesamikastmes

Kui ma pühapäeval alustasin sellest postituse kirjutamist, siis oleksin tahtnud muljetada soojendavatest päikesekiirtest terrassil, esimese grilli lõhnast, esimesest pikast rattasõidust, krookoseõitest ja millest iganes toredast veel, aga tutkit! Täna suudan ma ainult öelda seda, et mul on paganama STRESS sellest külmast ja talveriiete kokku-lahti pakkimisest! :D
Tegelikult ma nii pessimistlik siiski ehk ei ole. Ega see päike ja soojakraadid tulemata jää ja õige pea saame juba kõrvetava päikese ja õhupuuduse pärast vinguda. Ikkagi eestlased.
Salati tarbeks oleks väga tore soovitus olnud grillilt tolmukiht küll maha pühkida ja lõke üles seada, aga kel paksem nahakiht peal, saab seda siiski teha. Teised saavad kindlasti kodustes tingimustes ahju najal ka hakkama. Mina näiteks! (Aga parimad kevadekuulutajad ongi siiski ju need peremehed, kes looduse kiuste, õllepudel käevangus, oma esimesi grillimisi toimetavad. Seda muidugi samal ajal, mil naispere, ninad vastu klaasi, toasoojas esimesi palukesi ootavad. Vot see on armastus ja kodukord!) 



Salatist aga niipalju, et ma olen sellest täielikult sõltuvuses. Pärast seda kui ma Helsinki mingisuguses suvalises Delis nälja kustutamiseks ühe suvalise "Oriental"-i haarasin, olen ma seda kodus muudkui uuesti ja uuesti järgi teinud. Rahuldab kevadise krõmpsu ja rohelisevajaduse, on üpriski toitev, veidi puuviljaselt magus ja mõnusa idamaise seesamikastmega. Lihtne-kiire-perfektne!
Ja kui ma muidu üritan kehva tujuga blogi mitte rüüstada, siis seekord ma pidin seda siiski tegema, sest lugesin just, et seesamiõli lisaks kõigele muule heale leevendab ka stressi!? Ühesõnaga lähen koju, viskan talvejope nurka ja hakkan salatit tegema!

Kogusest jagub kahele-neljale.

Vaja läheb:
omal valikul värskeid salatilehti
paar viilu ananassi (parim värskena)
peotäis viinamarju
peotäis india pähkleid
2 suurt kanafileed
Kana marineerimiseks:
3 spl oliiviõli
1spl seesamiseemneõli
1spl sojakastet
meresoola, purustatud musta pipart
Kaste:
1spl seesamiseemneõli
1 spl sojakastet
2 spl riisiäädikat
3 spl oliiviõli
1 spl suhkrut
1 tl musti või valgeid seesamiseemneid


Sega kokku kana marinaadi jaoks vajalikud ained. Tõsta kanafileed marinaadi ja lase 30 minutit maitsestuda.

Küpseta kanafileed keskmisel kuumusel ahjus (võimalusel grill-funktisoonil) või kuumal grillil valmis. Olenevalt fileede suurusest võib selleks kuluda 15-25 minutit. Tõsta fileed ahjust välja ja jahuta maha.

Rebi salatilehed taldrikutesse, puista peale hakitud ananass, viinamarjad ja india pähklid ning aseta kõige peale viiludeks lõigatud jahutatud kanafileed.

Sega kokku kastmeained, nirista salatile ning serveeri kohe.

pühapäev, 11. märts 2012

Läätsesupp kookospiima ja karamelliseeritud peekoniga

Kuna talv hakkab juba tugevaid taandumismärke ilmutama (täna tööle jalutades sillerdas päike juba väga madalat linnulaulu saatel otse silma), siis nüüd ongi just viimane aeg oma selle talve lemmikut "külma-ilma-soojendajat" teile tutvustada. Saage tuttavaks: mõnusalt vürtsikas ja talupojalikult tummine läätsesupp omas täielikus india köögi mõjutustega hiilguses! Ja kuna mulle kohe meeldib traditsioonilisi asju veidi ebatraditsioonilisemate komponentidega kokku sobitada, siis nii ka siin. Lõppviimistlus sellele supile tuleb hoopis teiselt kontinendilt - fantastiline krõbe-kleepuv peekon, mille puhul on väga tugevat iseloomu vaja, et peale mõne tüki põske pistmist teda üldse supi peale jaguks. Seetõttu ongi soovitatav peekoni küpsetamine viimasel hetkel ette võtta või siis koheselt koguseid ettenägelikult duubeldada!

Vaja läheb:
4 dl punaseid läätsesid
1,5 liitrit kanapuljongit
1 purk (400g) purustatud tomateid
1 purk (400g) kookospiima
1 suurem sibul
1 punane paprika
paar porgandit
1 (kuhjaga) tl hakitud küüslauku
1 (kuhjaga) tl hakitud ingverit
1/2 punast tšillikauna
2 (kuhjaga) tl meelepärast karripulbrit (nt. Garam Masala)
vajadusel meresoola
1-2 spl ghee*-d, võid või (kookos-)õli


Karamelliseeritud peekon:
umbes 150g peekonit viiludena (kasutan Ameerika peekonit)
1 spl (suhkruroo-)siirupit
lusikaotsaga kaneeli


*Ghee e. kooritud või selitatud või on india köögis laialdaselt kasutatud või, millelt on kuumutamise ja koorimise teel eemaldatud tahked piimavalgud ja vesi. See teeb ta väga kuumustaluvaks ja parimaks abimeheks praadimisel. On veidi omapärase lõhnaga, aga tugevat kõrvalmaitset roogadele ei anna.
Kuna retsept on tugeva indiapärase mõjutusega, siis ghee sobib siia nagu valatult, aga päris ausalt öeldes, kasutan seda pea kõige praadimiseks.

Haki sibul, paprika, tšilli, ingver ja küüslauk peeneks. Koori porgandid ning riivi jämeda riiviga.
Kuumuta pannil või paksupõhjalises potis ghee või õli.
Lisa sibulad ja prae kuni nad klaasjaks muutuvad.
Lisa riivitud porgandid, hakitud paprika ja tšilli ning kuumuta veel mõni minut kuni köögiviljad pehmeks hakkavad muutuma.
Lisa karripulber, hakitud ingver ja küüslauk ning kuumuta pidevalt segades veel paar minutit.
Vala peale purustatud tomatid ning hauta veel paar minutit.
Lõpuks vala peale kookospiim, kanapuljong ja külma veel all loputatud läätsed. Lase keema tõusta ning seejärel alanda kuumust ja hauta tasasel tulel paarkümmend minutit või kuni läätsed täiesti pehmeks on keenud.

Samal ajal saad ette valmistada peekoni.


Kuumuta ahi 200 kraadini.

Pintselda peekoniribad mõlemalt poolt siirupiga kokku ning raputa lõpuks õrnalt kaneeliga üle.
Tõsta peekoniribad grillrestile ning küpseta ahjus 10-15 minutit või seni kuni nad tumepruuniks ja krõbedaks muutuvad.
Grillresti alla aseta kindlasti mingisugune ahjuplaat või anum, et peekonist eralduv rasv ahju põhjale ei tilguks.
Tõsta peekoniribad ahjust välja ning jäta jahtuma.


Kui läätsed on pehmeks keenud, siis tõsta supp tulelt ning vajadusel maitsesta meresoolaga.
Soovi korral püreesta supp saumiksriga (mina olen lihtsalt nii laisk hakkija, et hilisem saumiksri kätte võtmine tundub kordades kergem kui ilusate kuubikute lõikamine), serveeri hakitud või murtud  peekoniga ning raputa õrnalt kaneeli või karripulbriga üle. 

esmaspäev, 5. märts 2012

Wontonid virsikute ja martsipaniga

Sellest päevast alates kui ma Pipras tööd alustasin, on mul olnud üks kindel asi, mida ma teha olen tahtnud - WONTONID! Kui ma varasemalt polnud sellise tainalise olemasoluga isegi mitte kursis (olen hiina köögist veidi kauge olnud), siis peale väikest tutvumist lendas see kullake kiiresti mu to-do-listi etteotsa. Nii lihtne, nii põnev ja mis põhiline, nii palju erinevaid variatsioonivõimalusi (just nii palju kui teie endi fantaasia ette annab, siin võib pea kõike katsetada). Tekib küsimus, kus ma enne elanud olin? Pimedana wontoni-vabas maailmas? I was blind, but now I see!
Anyhow,
vahepeal jõudsin ma üle elada totaalse wontoni-taina ikalduse, fotokaamera ühepoolse koostöö lõpetamise, oma sülearvuti matused ja sada muud häda veel, aga  Pipraplikade lemmikud, virsiku-martsipaniwontonid, on sellele vaatamata nüüd lõpuks teie ees!
Kõigist proovitud variantidest olid just need krõbedasse tainapesasse mähitud mahlased maiused need, mis meid kõige valjemini mõmisema panid ning järgmise wontoni-peo plaanid olid tehtud enne, kui viimane amps taldriku pealt haihtunud oli.

Virsikute asemel võib siin kasutada ka küpseid aprikoose, nektariine või hooajal isegi ploome ja kirsse! Kõik sobivad martsipani embusesse suurepäraselt :)  Ja kui värskeid kenasid vilju tõesti saada pole, siis võib ka kompottvirsikuid (siis ma juba eelistaks aprikoose) kasutada, aga sellisel juhul juba kindlasti suhkrut lisamata, sest vahel teeb küll küllale isegi liiga ka!


Wonton-tainas on hiina köögis levinud pelmeenitaoline tainas, mida täidetakse väga erinevate täidistega ja seejärel küpsetatakse kas frittimise (krõbedad wontonid suupisteks), keetmise (wonton-supid)  või aurutamise teel. Enim levinud on krevettide ja sealihaga täidised, aga võimalused on üüratud. Just niisama üüratud kui teie endi fantaasia! :)

Kogusest valmib 40-50 wontonit.









Vaja läheb:
1 pakk (200g) wonton-tainast*
1 kg küpseid virsikuid
1spl maisitärklist
3 spl pruuni (roo-)suhkrut
100g martsipani
frittimiseks õli (näiteks rapsiõli)
serveerimiseks tuhksuhkrut









* Wonton-tainast saab hetkel kahjuks minu teada ainult Piprapoest.

Tõsta wonton-tainas eelmisel õhtul sügavkülmast külmkappi sulama ja umbes pool tundi enne kasutamist sealt omakorda toatemperatuurile.

Koori virsikud, eemalda kivid ja lõika viljaliha sektoriteks.
Sega puhastatud virsikud maisitärklise ja pruuni suhkruga kokku.
Lõika martsipanimass õhukesteks viiludeks või riivi jämeda riiviga.


Aseta üks wontonileht tööpinnale. Tõsta selle keskele üks virsikusektor ja selle peale viil martsipani või näpuotsaga riivitud martsipani. Tõmba veega lehe servad märjaks ja voldi wontonid kokku.


Wontonite voltimiseks on võimalusi mitmeid. Meie tõmbasime vastastikused nurgad keskele kokku "ümbrikuks" ja surusime servad kinni. See pole tegelikult üldse mitte keeruline ja tuleb peale mõne esimese wontoni voltimist juba üpris mugavalt käe sisse. Natuke peab nokitsemise jaoks lihtsalt aega varuma.
Kui üldse kohe ei viitsi, ei taha, ei suuda, siis lihtsaim viis wontoneid kokku voltida, on nad lihtsalt kolmnurgaks kokku suruda või kõik otsad täidise ümber suvaliselt kokku tõsta.


Kuumuta potis või fritüüris piisavalt palju õli, et su wontonid saaksid mugavalt seal sees küpseda. See võib ühest liitrist mitme liitrini varieeruda, olenevalt poti või fritüüri suurusest. Tõsta wontonid ükshaaval kuuma õli sisse ja vajadusel keera neid vahepeal, et nad ühtlaselt igast küljest pruunistuksid.

Kui vähegi võimalik, siis ürita frittimist teha akna all, et tuppa võimalikult vähe rasva ebameeldivat lõhna jääks. Kindlasti ettevaatust, sest kuum rasv võib teinekord ka pritsida ja neid plekke nii lihtsalt enam riietelt välja ei küüri!


Kuldpruuniks küpsenud wontonid tõsta köögipaberile nõrguma ja jätka järgmiste wontonite küpsetamist.


Kui kõik wontonid on küpsed, siis tõsta nad taldrikule, raputa üle tuhksuhkruga ja serveeri kohe soojalt. Siis nad on kõige paremad! Ma ütleks suisa, et über-head! :)

Krõbedat matsutamist! :)

Idee: She Wears Many Hats blogist.

laupäev, 3. märts 2012

Vido eest Raekojas söönuks!?

Kes vähegi Tallinna vanlinna söögikohtade hinnaklassiga kursis, teavad, et viiekaga Raekoja platsi niisama naljalt vehkima pole mõtet minna.. või siiski?
Veebruari lõpul algas Eesti Maitsed aktsiooniga "Raekoja platsi maitsering", kus kaheksa Tallinna Raekoja platsil asuvat restorani pakuvad kuni 18. märtsini igaüks ühte sööki ja selle juurde sobivat jooki 5 € eest. 
Kõlab üpris kutsuvalt, või mis?
Kui muidu on tegemist tsooniga, mis pigem tuntud kui turistide pärusmaa, siis praegune aktsioon on just pealinlastele suunatud, sest olgem ausad, paljud meist ikka Raekoja platsi niisama naljalt einestama satuvad või sätivad? Palju me üldse nende kohtade eksistentsiga kursis oleme, menüüdesse piilumisest rääkimata? Mina võin käsi südamel öelda, et üles rivistatud kaheksast restoranist/söögikohast teadsin küll enam kui pooli, ent külastanud olin vaid kahte. Seetõttu võtsin avasüli vastu ka kutse oma püksirihm taaskord lõdvemaks lasta, et üheskoos Rekoja platsile ring peale teha ja maitsta, mida vido eest linnarahvale pakutakse..
Kaheksa seljad kokku ristanud söögikohta ja nende poolt pakutav näeb välja just selline:




Kaerajaan: Hanemaks ja Saku mõdu
Foto: Lauri Laan

Wine Library: Maisikana Chiantiga
Foto: Lauri Laan
Maikrahv: Karamellikastmes lambakarree.
Foto: Lauri Laan
Turg: Lamba ribi maja napsuga.
Foto: Lauri Laan
Rae: Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon.
Foto: Lauri Laan
III Draakon: Põdrasupp pirukaga ja maja naps.
Foto: Lauri Laan.
Liisu juures: Sea šnitsel ja Saku originaal
Foto: Lauri Laan
Glad Estlander: vähisabasupp ja tops majaviina.
Foto: Lauri Laan 

Vana Toomas: Creme Brulee ja Vana Tallinn
Foto: Lauri Laan


Minul isiklikult on praeguseks õnnestunud läbi käia üheksast kuus kohta (kõik peale Glad Estlanderi, Wine Library ja Liisu juures) ja pean tõdema, et pilt on kirju. 
Vido eest võib saada positiivse üllatuse, tugeva kõhutäie, mõnusa maitseelamuse või mõnel puhul kahjuks ka killukese möödapaneku osaliseks. Maitsed on erinevad, toidukohtade tasemed seinast-seina ja mõni otsib tugevat kõhutäit, teine hoopis põnevat maitseelamust - igaühele oma.

Kui ma nüüd ilma pika jututa saaks kõik kogetu kokku võtta ja teile mingi adekvaatse soovituse anda, siis ma ütleks, et.. kasutage võimalust ja proovige nii palju kui saate ise järele! :)

Tegelikult uut ringi alustades (enne on mul veel paar kohta vanast ringist läbi käia) võtaksin ma suuna ette nii:
Eelroog: Kaerajaan oma kodumaise nuumhane maksa(!!!), musta leiva ja astelpajupüreega. 
Meie oma nuumhane maks on teada-tuntud foie gras-i kõrval midagi hoopis muud ja absoluutselt võrreldamatut. Ometi omamaine ja maitsmist väärt, eriti selliste sõprade kõrval nagu must leib, hapukas astelpaju ja klaasitäis Mõdu.
Pearoog: Rae restoran oma suitsuse sea abalihaga.
Sisse astudes sellelt kohalt palju oodata ei oskagi, ent värskelt end köögis sisse seadnud, endine Ribe peakokk, Jevgeni Jermoškin, suutis meid oma lihtsa roaga meeldivalt üllatada. Lepalaastudel suitsutatud ning hiljem õrnalt küpsetatud siga oli kartulipüree, karamelliseeritud sibula ja pohla-õunasalati seltsis tõeline tabamus kümnesse. Kõrvale valitud Cabamet Sauvignon suisa ülistas seda lihtsat talupojamõõtu kõhutäit.  Lihtne, mahlane, toitev ja maitsev kõhutäis, mille nimel võiks lausa iga päev Raekojas viieka letti lüüa ja rahulolevana minema jalutada. 

Magustoit: Vana Toomas oma Creme Brulee ja Vana Tallinnaga.
Iga kena söömaaeg peab lõppema magustoiduga ja Vana Toomase Creme Brulee on igati aus ja hea. Maheda maitse, kena serveeringu ja sõõmu Vana Tallinnaga peaks iga magusasõber sealt rahulolevana minema sammuma.

Täpikeseks i-le võiks koduteel kindlasti läbi astuda ka III Draakonist, sest see teater, mida teile seal pakutakse on igati vaatamist ja kogemist väärt! Ukse peal võtab teid vastu tõre perenaine, kes sõimu ja noomimise saatel teile suppi ja ahjusooje saiakesi jagab. Arusaadavalt on peale kolme käiku kõht pilgeni täis juba, ent paar sooja põdrapirukat kotti kaasa haaramata jätta oleks taolise elamuse eest suisa patt.

teisipäev, 28. veebruar 2012

Mangosuflee

Pärast hiljuti ilmunud Caesari postitust võttis Ebe minuga ühendust ja teatas:
"Tead, Elis, me võiksime järgmine kord kohtudes sufleesid teha! Olen tahtnud juba mõnda aega mangosufleesid proovida..."
"Oh jaaa! Mul on kapp mangopüreesid täis, nende kullakestega tuleb kõik hästi välja!"
"Super! Mis poest vaja on?"
"No laimi kindlasti, midagi värsket, tšillit...OHHH, mul on kapis TAMARINDI! See oleks teema!"
"Tamarindi? See võiks tõesti teema olla! Kaasa kindlasti! Proovime KÕIK ära. :D "
"Kindlasti!"

Olgu see kõige vägevam seal kõrgel õnnistatud, et olen kokku jooksnud inimesega, kes köögis teeb ja mõtleb TÄPSELT SAMAMOODI nagu ma isegi! Nii on suisa lust midagi koos ette võtta ja teha! Köögis ei olegi kokkamise lõpus totaalne kaos ja vahepeal saab rahumeeli isegi pilte klõpsida. Mida sa hing veel ihkad?! :) Ja kuna neli kätt on ikka etem kui kaks kätt, siis ma ei saa mainimata jätta, et need olid arvatavasti ühed paremini õnnestunud sufleed, mis ma kunagi teinud olen! :)

Ja nagu jutust aru võis saada, siis proovisime tõesti erinevaid variante läbi.
Minusugusele Pipraplikale on tšilli-mango kooslus ennast juba ammu ära tõestanud (kel proovimata- proovige!) , Ebe jaoks oli klassikaline mango- münt/basiilik-laim kindla peale minek, aga suurim üllataja ja mõlema favoriit oli ilmselgelt siiski tamarind, mis kõik erinevad maitsed nii kenasti ära tasakaalustas, ilma, et ise liigselt esile tungiks. Super!

P.S. Enne sufleede valmistamist tuleks kindlasti arvestada sellega, et nad on koheseks serveerimiseks mõeldud magustoidud. See tähendab, et nad hakkavad koheselt peale ahjust välja tõstmist oma õhulisust kaotama ja kokku vajuma. See omakorda jällegi tähendab, et selleks ajaks kui need kullakesed ahjust välja tulevad, võiksid kõik ettevalmistused söömiseks tehtud olla ja sööjad juba keeled ripakil laua taga ootel olla :)

Kogusest jagub 6-8le.



Sufleepõhi:
2 dl mangopüreed* (Alphonso)
1 laimi mahl ja riivitud koor
1 spl maisitärklist
1 tl tamarindi konsentraati**

Munavagevaht:
4 munavalget
2 spl tuhksuhkrut
näpoutsaga soola

Vormide määrimiseks:
paar supilusikat pehmet võid
paa supilusikat tuhksuhkrut

Serveerimiseks:
tuhksuhkrut
värskeid vaarikaid või vaarikakastet
soovi korral münti, basiilikut, ilma soolata pistaatsiapähkleid vm



* Endiselt seesamune East Endi Alphonso (maailma kvaliteetseim mangosort) mangopüree, mis siit blogist korduvalt läbi on jooksnud. (Muretseda saab seda Tallinnas Piprapoest, Stockmannist, Kaubamajast, Kaupmeestest, Sadama turult, Hortesest jne; Tartus Würtspoest, Kaubamajast, Kaupmehest)


** Tamarindi konsentraat on enim tuntud just India ja Lääne-Ameerika köögis, kus seda hapukas-happelist ja tummist pastat kasutatakse väikestes kogustes nii soolaste kui magusate roogade maitsestamiseks. (Muretseda saab seda kas Piprapoest, Sadama turult või Stockmannist).


Riivi laimi koor ja pressi välja mahl. 
Sega laimi mahl maisitärklisega, seda tärklise täieliku lahustumiseni, vajadusel lisa väheke vett.
Sega kokku mangopüree, riivitud laimikoor ja tamarind. Tamarindi asemel võib kasutada ka näpotsatäie tšillipulbrit või veel klassikalisema versiooni puhul hakitud münti või basiilikut.
Kuumuta paksupõhjalises mangosegu kuni keemiseni. Alanda kuumust ning pidevalt segades nirista sisse laimimahlaga segatud maisitärklis. Sega kuni püree hakkab paksenema, ära enam keema lase!
Tõsta pott jahedasse ja lase täielikult maha jahtuda.



Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Et ahjus oleks sufleede perfektse õnnestumise jaoks ka piisavalt niiskust, siis tõsta eelnevalt ahju alumisele siinile, kuumakindlasse nõusse, kausitäis vett.
Määri remekin-vormid toasooja võiga ning põhjast kui servadelt. Raputa üle tuhksuhkruga ning üleliigne tuhksuhkur raputa lõpuks vormidest välja.



 Vahusta toasoojad munavalgeid soolaga seni, kuni hakkavad moodustuma pehmed tipud. Lisa suhkur ja vahusta edasi, kuni moodustuvad tugevad tipud. Ettevaatust, siin ei maksa vahustamisega hoogu minna!


Sega munavalgevaht ettevaatlikult jahtunud mangopüreele, et õrna vahtu võimalikult vähe lõhkuda. Jälgi, et lõpptulemus oleks ühtlaselt segunenud ja õhuline.
Tõsta segu ettevaatlikult vormidesse nii, et nad oleksid "triiki" täis. Tõmba servad õrnalt näpuotsa või vatitikuga puhtaks ning tõsta ettevaatlikult ahju.


Küpseta 180 kraadi juures 10-12 minutit, AHJU UST VAHEPEAL AVAMATA! 
Kui sufleed on võtnud pealt kuldpruunika jume ja kerkinud just nii kenasti kõrgeks nagu pildi pealt näha on, siis ava vaikselt ahju uks ja lase neil umbes pool minutit veel "kohaneda".


 Tõsta vormid ahjust välja ning serveeri kohe värskete vaarikate, vaarikakastme, ilma soolata kooritud pistaatsiapähklite, värske mündi/basiiliku või muu meelepärasega. Midagi värskendavat ja hapukat sobib siia just nagu valatult!

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Kookose-ananassikeeks

Kui ma muidu ennast just kõige suuremaks keeksisõbraks ei pea, siis seda keeksi olen ma viimase nädala jooksul juba kolm korda küpsetanud ja igal korral midagi väheke muutnud.
Esimesel katsel üritasin keeksitainast teha pulbrist. Puhtalt eksperimentaalses mõttes, sest ma pole kunagi pulbrist ühtegi normaalset asja suutnud välja võluda, aga kuidagi ometi teised sellega ju hakkama saavad?! Selgus see, mida arvata oligi - mina ei oska ja kõik! Ükski pulber ei asenda päris mune, jahu ja võid!
Kuigi tekstuurilt jättis esimene keeksikatsetus oluliselt soovida, siis kookose ja šokolaadi imeline koostöö on mulle sedavõrd meeltmööda, et üsnapea olin ennast juba järgmise keeksi kallale sättinud. Selleks korraks olin kapist välja võlunud kenad kollased talumunad, ilusat kohevat nisujahu ja paki seda õiget taluvõi. Ei mingeid jaburaid eksperimente enam, täispanga peale välja! Mahlane ananass, tummine šokolaad ja rikkalik kookos andsid kokku sellise kombo, et ma muudkui kulutasin köögi vahet käia, et endale järgmist ja järgmist viilu lõigata. Olgugi, et tulemus oli juba mitme pika pai vääriline, üks mõte jäi veel kummitama - toorjuust!Mõeldud-tehtud ja kolmas keeks ahju!
Õrn juustukreem andis kookose-ananassi kooslusele mõnusat Kariibide hõngu juurde(teada-tuntud ananass-kookos-rumm-laim!) ja köögivahet sammumine jätkus sama hooga. Katsu siis veel rääkida, et tegelikult ma keeksidest väga ei hooligi kui peale ühte nädalat ja kolme keeksi enam püksinööpki korralikult kinni ei taha minna!? :)
.
ANYHOW.. Pika intro kokkuvõtteks on mul ainult üks soovitus: proovige mõlemat! Ananassiselt mahlase kookosekeeksi peale sobivad nii tummine šokolaad kui õrn-tsitruseline toorjuustukreem nagu valatult ja tulemused jäävad niivõrd omanäolised, et võivad kasvõi kõrvuti laual seista.

Vaja läheb:
3 muna
3 dl jahu
2 dl suhkrut
125g sulatatud võid
200g Odense kookosemassi
1 väike (227g) ananassikonserv
1 tl küpsetuspulbrit
maitseks törts rummi või ühe laimi riivitud koor
näpuptsaga soola

Šokolaadiglasuur:
150g tumedat šokolaadi (70% kakaosisaldusega)
0,75 dl vahukoort
VÕI Toorjuustuglasuur:
150 g toorjuustu,
2-3 spl tuhksuhkrut
paar spl ananassikonservi vedelikku VÕI ühe laimi riivitud koor ja mahl

Puisteks: peotäis kookoshelbeid


Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Nõruta ananassikonserv ning purusta saumiksriga või haki noaga peenemaks. Riivi juurde kookosemass.
*Hõlpsamini riivitav on ta eelnevalt sügavkülmutatuna.

Vahusta toasoojad munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa eelnevalt omavahel segatud kuivained (jahu, küpsetuspulber, sool), purustatud ananassikonserv, riivitud kookosemass, sulatatud või ning vastavalt soovile kas laimi riivitud koort või törts rummi ning sega ühtlaseks tainaks.

Määri keeksivorm võiga ning vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Kui puutikk jääb peale sisse torkamist puhtaks, on keeks valmis.

Tõsta vorm ahjust välja ning lase veidi jahtuda. Siis kummuta keeks vormist välja ja jäta veel jahtuma.

Šokolaadiglasuuri jaoks sulata šokolaad vesivannil, lisa vahukoor ning sega ühtlaseks kreemiks.

Toorjuustuglasuuri jaoks sega lihtsalt kõik koostisained (toasoojana) omavahel kreemiks.

Määri glasuur ühtlase kihina keeksile.

Puista peale kookoshelbeid (soovi korral võib neid eelnevalt kuival kuumal pannil kergelt röstida) ning tõsta jahedasse veidikeseks tahenema).

Serveeri jahtunult.


Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev. Aitäh!

laupäev, 18. veebruar 2012

See ajatu Caesar..

Mu sõbranna, Ebe, on üks väheseid teiste seas, kellega toiduteemade peale sattudes me alati kiiresti ühele "lainele" häälestume ning silmade särades ja käsi vehkides me tundide viisi pastatainast, pitsapõhjast ja kodukootud kookidest jutustada võime. Olgem ausad, et kui toidublogijate seltskonnas on täiesti normaalne, et restorani laua taga tõmbab üks kotist välja käntsaka hullutavalt aromaatset suitsuliha, teine kera värsket kodumaist kitsejuustu ja kolmas hunniku meitseaineid ja juttu jätkub kauemaks, siis oma sõprusringkonnas sellist luksust nii naljalt juba ei kohta :)
Aga Ebe.. tema on täpselt selline tüdruk, kes oleks ideaalne toidublogija materjal - hindab head toitu, teab täpselt, kuidas seda ise teha ja õigete inimeste seltskonnas ta muust ei räägikski!

Ühe taolise jutuajamise käigus jõudsime me selle ajatu Caesari retseptini, mis on enamike kohvikute menüüdes küll esindatud, ent kahjuks päris suures osas neist ei kannata ta isegi mitte leebet kriitikat. Ma ei räägi üldse mingist klassikalise Caesari retsepti järgimisest. Vastupidi! Olen saanud seda klassikute kunni isegi keedumunaga ja absoluutselt suurepärasena! Samas maitsetu hapukoorekaste või hiina kapsas on küll kaks sellist asja, mis Caesariga mitte mingil moel kokku ei lähe ja teiskordselt ma nende eest oma kukrut mingi hinna eest kergendada ei sooviks (mõlemad mainitud juhtumid pärinevad kusjuures üpris tuntud ja mainekatest toidukohtadest).
Just sellise monoloogi juures pidas Ebe mind kinni ja hakkas rääkima, et tema teeb väga klassikalist Caesarit ja seda mitteklassikalisel meetodil - majoneesikastmega! Minu esialgne umbusaldav pilk ei tulnud talle uudisena ja nagu paljusid teisigi ta oma toimiva retseptiga veennud oli, nii võttis ta ka mind ette.



Järgmiseks hommikuks oli tema kastme retsept mul postkastis ja kui nüüd päris aus olla, siis sellest ajast saati ma munakollaste ja õliga enam Caesari jaoks hullanud ei olegi!

Ebe kastme komponentide juures leidsin ma enda jaoks kaks üllatavat tegurit :
1) ta kasutab pestot, mis siia uskumatult hästi sobib!
2) tema anšoovisefileesid kastmele ei lisa. Minul see liigutus siiski käe seest välja ei lähe ja jään oma anšoovistele truuks! Tuleb aga tõdeda, et saab läbi aetud ka ilma nendeta ja üldse mitte kahvasti!

Kuna Ebe blogima veel niipea ei plaani hakata ja mina olen tema majoneesikastme kasutamisega juba mitmeid enda tuttavaidki positiivselt üllatanud, siis autori lahkel loal, siin ta on (kergete omapoolsete mugandustega):

Kogusest jagub kuuele-kaheksale.


Kaste:
1 purk Hellmannsi majoneesi
1 suurem või 2 pisemat küünt küüslauku
2-3 teelustikat pestot (võib panna ka peotäie värsket basiilikut)
2 teelusikat Dijoni sinepit
ca 50g Parmesani juustu (või Valio Forte juustu)
sorts Worchesteri kastet (umbes 1 supilusikas)
sorts külmpressitud oliiviõli (umbes 2 supilusikat)
purustatud musta pipart
*2-3 anšoovisefileed

Salatiks:
2-3 kera rooma salatit
400-500g kanafileed (või hiidkrevette)
ja/või kirsstomateid
Parmesani laastudena (või Valio Forte juustu)
pool pätsi ciabattat (võib ka muud saialist kasutada
oliiviõli ja küülauku saiakuubikute röstimiseks)



Kuumuta ahi 180-200 kraadini.
Lõika ciabatta või muu saialine kuubikuteks (käte vahel rebimine annab ka hea efekti). Laota tükid ahjuplaadile. Sega omavahel kokku natuke oliiviõli ja pressitud küüslauku, nirista saiakuubikutele ja sega korralikult läbi. Rösti eelkuumutatud ahjus kuldpruuniks ja seejärel jahuta.

 Sega salatikastme jaoks kokku majonees, sinep, pesto (või basiiliku lehed), pressitud küülauk, peeneks hakitud anšoovised, Worchesteri kaste, oliiviõli ja riivitud Parmesani juust. Kes hakkida või purstada ei viitsi, võib kastme ka saumiksriga läbi lasta, aga sellisel juhul lisa kindlasti oliiviõli alles hiljem. Maitsesta  purustatud musta pipraga ja vajadusel lisa veel üht-teist juurde.

Lõika kanafileed väiksemateks tükkideks, maitsesta õrnalt oma äranägemise järgi ja lase veidi seista.
*Paksemad kanafileed lõika 5-6-ks tükiks, õhemad/väiksemad umbes kolmeks. Liiga suured tükid ei küpse piisavalt kiiresti kuumal pannil läbi.
Kuumuta pannil õli ning prae kanafileed kiirelt kuumal pannil igast küljest läbi. Tee seda kahes jaoks. Kui üks pool on praetud, tõsta ta köögipaberile nõrguma ja alusta sama järgmise poolega.
Praetud ja nõrutatud kanatükid lõika enne serveerimist veel omakorda paariks-kolmeks suupäraseks tükiks või viiluks.
*Loomulikult võib kanafileesid ka ahjus küpsetada, aga mina isiklikult tuima kanafileega nii hästi ringi ei oska käia, et ta seal kuivaks ei tõmbaks. Selline pannil kiirküpsetamine annab palju mahlasema tulemuse ja käib palju kiiremini.
Tükelda või rebi salat kaussi ja sega kastmega kokku.
Aseta peale krõbedad saiakrutoonid, kanatükid, soovi korral kirsstomateid ja Parmesani laastudena.


Ja voilá, valmis ta ongi!

esmaspäev, 28. november 2011

Läbi sohi pošeeritud munad.


Kas te olete kunagi üritanud serveerida korraga suuremas koguses pošeeritud mune nii, et nad kõik jõuaks sööjate ette just selles kõige ehedamas olekus, nii, et munale sisselõike tegemisel sealt veel kuumalt aurav rebu välja voolab?  Oeh...mitte, et see mul nüüd uuesti just neelud käima pannud oleks :)
Ei, ma ei räägi toitlustamisest ega suurtest rahvamassidest. Piisab juba mõnepealisest seltskonnast, kes ilma kooreta keedetud mune keskmisest veidi enam armastavad (Loe: Mina! Mina! Mina!).
Võttes arvesse, et ühe keskmise võimekusega koduperenaise (või -mehe) jaoks on mõistlik keeta kuni neli ilma kooreta muna korraga, et neil potis piisavalt ruumi oleks ja, et igaüks neist ikka piisavalt keetja tähelepanu ka saaks, siis see ilmselgelt vastab juba alguses tõstatatud küsimusele: See ei ole väga kergesti teostatav ülesanne! Või siiski?
Tegelikult on olemas ilma kooreta munade keetmiseks üks hoopis teistmoodi metoodika, mille otsa ma sattusin kunagi ammu juba Dorie Greenspani "Around My French Table" raamatut sirvides ja kasutan seda siiani just suurema koguse ettevõtmisel.
 Päris pošeerimiseks ma seda siiski ei nimetaks, pigem nagu laisa-mehe-pošeerimine või siis isegi sohi tegemine, sest muna ise otseselt veega kokku ei puutugi, küll aga tulemus on täiesti samaväärne, kui mitte parem?! (Loe: kindlam)
Nii saan ma suures potis keeta täpselt nii mitu muna, kui anum mahutada suudab ja seda kõike üheaegselt ja pisikese eeltööga (mida saab ka eelmisel õhtul teha, et hommikuks ainult keetmisvaev jääks). Enne suurte koguste ette võtmist soovitan paari muna kaupa siiski katseid teha, et täpne keetmise aeg enda jaoks kindlaks teha.
Üks plusspunkt Dorie esitletud meetodile on veel see, et me ei pea muna keetma äädikaga maitsestatud vees. Olen isegi kokku puutunud selliste inimestega, kellele see lõhn konkreetselt vastu hakkab. Siin meil äädikat vaja pole ja ainus asi, mis muna ja kilekihi vahele jääb, on puhas ja kvaliteetne oliiviõli (kindlasti soovitan ka pähkliõlisid vm õlisid proovida), mis teeb selle lihtsa hõrgutise veel hõrgumaks! :)







Vaja läheb:
*võimalikult värskeid mune, soovitatavalt talumune
*pisikest kaussi, kuhu munad lüüa
*kuumakindlat toidukilet
*oliiviõli vm kvaliteetset õli (minule meeldib siin näiteks kreekapähkliõli)
*majapidamisnööri vm. keetmiseks sobivat nööri
*potti veega munade keetmiseks







Lõika kilest välja kaks väikest ruutu muna kohta ja tõsta need teineteise peale. Pealmine kile pintselda keskelt üle õliga ja tõsta need siis väikese kausi süvendisse nii, et õlitatud kile jääb peale (vt.allolevat pilti).

Kaks kihti kilet on oluline seetõttu, et õhukesele toidukilele võivad kergesti tekkida mikroskoopilised kahjustused, kust muna võib läbi lekkida. Minul on kodus suur rull tugevat kuumakindlat toidukilet ja seda olen ma küll ainult ühekordsena kasutanud, aga see-eest olen ka ekstra-hoolikas olnud.

Löö ettevaatlikult muna süvendisse nii, et rebu jääks terveks. Tõsta kile ääred muna kohal kokku, keera peale väike vint ja seo see siis võimalikult muna lähedalt nööriga kinni, aga jäta siiski ka väheke "hingamisruumi".


Toimi ka järgmiste munadega samamoodi.

Kui kõik munad on kokku pakitud, siis aja suures potis vesi keema. Alanda kohe kuumust nii, et vesi vaikselt podiseks ja tõsta munapakid keevasse vette. Keeda neid vahepeal torkimata 5-6 minutit, olenevalt kui vedelat rebu soovid. Tõsta pakikesed vahukulbiga veest välja ja lase umbes pool minutit toatemperatuuril seista.

Lõika pakikestelt "müts" maha ja tõsta muna ettevaatlikult kilest välja. Aseta näiteks salatipadjale, küpsetatud köögiviljadele või hoopis võileivale koos krõbedaks praetud peekoniviiluga - kuidas hetkel isu ja soovi on.

Raputa peale värskelt purustatud musta pipart ja meresoola ning serveeri kohe!

laupäev, 19. november 2011

Hummus ja bruschettad


Kui on olemas kahte sorti inimesed: need kes hummust armastavad ja need, kes pigem põlgavad, siis mina tõstan oma kaks kätt üles, lahterdan ennast nende kirglike armastajate ridadesse ja nõuan muudkui juurde ja juurde! Kuidas siis teisiti?
Ja kusjuures siinkohal pean tunnistama, et minu lembus selle Kesk-Aasiast pärineva eelroa vastu ei olegi väga pikalt kestnud. Seda seetõttu, et aegu ammuseid tagasi olin ma just väljas süües üpris jamasid versioone proovida saanud ja kaugeltki mitte ei suutnud ma siis mõista teiste vaimustust ja rõõmuhõiskeid! Ei tegu, ei nägu! ÕNNEKS olen ma siiski inimene, kes alati annab toidule muudkui uusi võimalusi ja täna ma juba tean, et alamaitsestatud hummusel ei olegi tegu ega nägu, samas kui hästi maitsestatud hummus on lihtsalt taevalik!


Mina teen hummust alati vähemalt kahest purgist kikerhernestest, sest poole söön ma juba tegemise käigus ära ja teine pool on täpselt paras paari-kolme peale õhtuseks snäkiks pita või bruschettadega serveerida. Kuidas keegi eelistab.
Aga antud koguseid on lihtne vastavalt seltskonnale ja isu suurusele jagada või korrutada  ning kindlasti ei maksa retseptist väga rangelt kinni pidada vaid tegemise käigus muudkui maitsta ja lisada, maitsta ja lisada ja sedamoodi siis see OMA õige hummus lõpuks valmis timmida.


Hummus:
2 purki kikerherneid (koos osa vedelikuga)
3-4 küünt küüslauku
3-4 spl Tahini pastat e. seesamiseemne pastat
1 suurem sidruni mahl
0,5-1 tl jahvatatud vürtsköömneid
oliiviõli
meresoola
soovi korral paprikapulbrit
soovi korral cayenne pipart

Serveerimiseks:
ciabattat või pita leibasid
vabal valikul: paprikapulbrit / lehtpeterselli / koriandrit
/ hakitud tomatit / röstitud paprikat / musti oliive /oliiviõli



Kurna kikerherned vedelikust ja jäta osa vedelikust alles. Tõsta nad kaussi koos puhastatud küüslauguküüntega. Lisa kohe veidike konservist alles jäänud vedelikku, terve sidruni mahl ja püreesta saumiksriga ühtlaseks massiks.
Kui asi tundub kuiv, siis lisa veel konservivedelikku ja kui vaja, siis veel. Nii kaua, kuni su püree piisavalt kreemja tekstuuri on saavutanud.
Lisa nüüd Tahini pasta, meresool, vürtsköömned, törts kvaliteetset oliivõli ja soovi korral paprikapulbrit või cayenne pipart. Sega hoolega läbi ning maitse, vajadusel lisa veel üht-teist, et maitsed paika timmida.

Serveerimiseks:
a) Tõsta hummus kaussi ning puista üle paprikapulbri, kvaliteetse oliiviõli ja hakitud lehtpeterselli või koriandriga ning paku kõrvale pita leibasid.
b) Lõika ciabattast õhukesed viilud ja rösti õrnalt krõbedaks. Kata need hummusega ning puista üle paprikapulbri või hakitud letpeterselli või koriandriga. Minule meeldib peale veel kuhjata hakitud tomatit või röstitud paprikat (kas ise röstitud või purgist).


pühapäev, 13. november 2011

Mangotort, uues kuues.

Täna on mul teile varuks kaks magusat pala.
Esimene on uus versioon vanast heast mangotordist, sest kuidas saab üks preili Pipar (nagu Liina mind uue töökoha pärast kiiresti juba ära ristis) hoida oma sõrmi eemal ühest purgitäiest maailma parimast mangopüreest? Eriti veel, kui iga jumala päev inimesed meil poes käivad ja seda suisa aluste viisi omale koju tarivad? Vastus on lihtne: ei saagi! :)

Põhi: 
200g Digestive küpsiseid
100g võid

Vahekiht: 
400g toorjuustu
250g hapukoort
2 dl 35% rõõska koort
125 g suhkrut
1/2 tl vanilliekstrakti
1 sidruni mahl
3 spl vett
8 lehte želatiini

Katteks:
450g mangopüreed (East End, Alphonso)
4 lehte želatiini + 3 spl vett
füüsaleid kaunistamiseks


Sulata või kastrulis ning purusta Digestive küpsised köögikombainis või pisikeses kotis pudrunuiaga tampides.

Mina isiklikult eelistan viimasel ajal seda tagumist varianti, et vähendada lõppkokkuvõttes pestavate nõude hunnikut. Aga tähelepanu, et enne pudrunuia käiku võtmist oleks teie kotil  pisikene auk õhu jaoks, vastasel juhul võib see katki minna ja laga rohkem kui rubla eest ;)

Sega sulavõi purustatud küpsistega ja suru 24-26 cm läbimõõduga lahtkäiva koogivormi põhjale, mis on eelnevalt küpsetuspaberiga vooderdatud.


Tõsta želatiinilehed külma vee sisse paisuma.

Sega omavahel toasoe toorjuust ja hapukoor poole suhkrukoguse ja vanilliekstraktiga kreemjaks massiks.

Vahusta rõõsk koor ülejäänud suhkruga ning lisa õrnalt segades toorjuustusegule.

Pigista sidrunist välja mahl ning lisa külm vesi. Kuumuta keemiseni.
Pigista paisunud  želatiinilehed üleliigsest veest kuivaks ning sega kuuma sidrunimahla sisse nii, et nad täielikult lahustuksid.

Vala želatiinisegu ühtlase joana toorjuustumassile nii, et ta jaotuks ühtlaselt.

Saadud mass vala ette valmistatud põhjale ning tõsta kohe külma.


Kui toorjuustukiht on juba piisavalt tahenenud, siis võib valmistada pealmise mangokatte. Mina teen seda tunni-kahe möödudes.

Tõsta želatiinilehed umbes 5-ks minutiks vette paisuma ja kuumuta 3 spl vett keemiseni. Pigista želatiinilehed liigsest veest kuivaks ja tõsta kuuma vette. Sega kuni täieliku lahustumiseni ja vala siis ühtlase joana mangopüree hulka, ise pidevalt segades.

Vala mangosegu tordile ja lase veel mõni tund kuni üleöö külmkapis seista.

Enne serveerimist kaunista füüsalitega.

* * *

Ja nüüd siis sellest teisest maiuspalast:

Viimaste kuude jooksul oleme kümne blogijaga teinud tööd, et oma suurimad lemmikud ühiste kaante vahele saada ja varsti-varsti jõuab kätte see tähtis päev, kus meie ühine teos juba ilmavalgust näha saab :)
Nimeks sai meie ühine beebi "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" ja välja näeb ta just selline:



Ühtede kaante vahele on ära mahutatud lisaks minule:
Tuuli  , "Ise thetud, Hästi tehtud"
Mari-Liis, "Siit nurgast ja sealt nurgast" 
Aet,  "Aet köögis"
Ülle, "Tiramisust ja Feta Morganast"
Juta, "What a Wonderful World"
Piret, "Puhas rõõm"
Liina, "Anglio e Olio"
Marju, "Tassike elu topelt koorega"
ja meie tubli mees naistekarjas: Priit, "Profa toitub"

Raamatu esitlus toimub juba õige pea: 8. detsembril kell 17.00, Viru keskuse Rahva Raamatus. Kohal on kõik kaasautorid (kõik peale Juta, keda kahjuks sel hetkel kodumaal pole) ja igaüks meist on võtnud ühte kätte oma trükisooja "beebi" ja teise kandiku suupistetega :)

Tellida saab raamatut juba siit.

Peatse kohtumiseni! :)