neljapäev, 30. september 2010

Õuna-kohupiimakook pohladega

/Prindi retsept/
Kui minu tavapärane õunalembus väljendub selles, et ükskõik kuhu ma ka ei lähe, mul on ALATI kotis üks õun peidus (no nii igaks kümneks juhuks- kunagi ei tea, millal kiiret ampsu vaja läheb), siis sel aastal on see soe suhe ka küpsetistele üle kolinud. Ammu juba küsitakse kodus šokolaadikooki ja ma muudkui luban ja luban, aga ahjust tulevad üksteise järgi ainult õunakoogid välja. Kui tavaliselt sünnib mõni koogike seetõttu, et koju on jälle liiga palju õunu toodud (eks ikka mina ise) või puu otsas on liiga ilusad õunad, et neid sinna jätta või hoopis mõni isuäratav retsept nõuab kohest katsetamist, siis seekord sai kõik alguse pohladest. Sain nimelt väikese pohlahunniku õnnelikuks omanikuks ja see sündmus kohe küsis ühte kooki- õuntega muidugi! Ja kohupiima vastu ei saa niikuinii mitte miski.
Kel pohladega kitsas käes, võib need näiteks sõstarde või vaarikatega asendada ja maitsev saab kook isegi siis, kui ainult õunu kasutada. Võimalusel proovige aga ikka pohladega! :)
Kusjuures kook muutub seistes aina paremaks. Parim ongi ta just küpsetamisest järgmisel päeval. 

Puru:
4 dl jahu
1,5 dl suhkrut
125g võid
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
1 tl kaneeli

Täidis:
300g kohupiima
100g hapukoort
2 muna
1 sl sidruni riivitud koort
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
250g õunu (kooritud, hakitud)
50g pohli


Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Sega kausis kokku jahu ja küpsetuspulber. Lisa suhkur, toasoe või, vanillisuhkur ja sool ja töötle purutaoliseks tainaks.

Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja vala 2/3 tainast selle põhjale. Suru kätega tainas ühtlaseks.
Ülejäänud 1/3 purutainale lisa 1 tl kaneeli ja tõsta kõrvale.

Klopi munad suhkruga lahti. Lisa kohupiim, hapukoor, sidruni riivitud koor ja vanillisuhkur. Vala täidis põhjale.
Raputa täidise peale puhastatud õunad ja pohlad ning kata ülejäänud tainapuruga.

Küpseta 200 kraadi juures 35-40 minutit.

*Kui kasutad külmutatud pohli, siis sega nad enne natukese tärklisega kokku.

Enne serveerimist lase koogil jahtuda. Parim toatemperatuuril.

teisipäev, 28. september 2010

Lambaliha ja kuskussiga täidetud paprikad

/Prindi retsept/
Poes imeilusaid suuri paprikaid nähes teadsin kohe, et peab saama täidetud paprikaid! Kõigist täidetud köögiviljalistest on just paprika see, mida mulle kõige enam teha meeldib, sest tema tühjendamisele ei kulu just erilist aega ega energiat. Vili on ju juba ise seest tühjaks kasvanud.
Täidiseid paprika sisse kasutatakse erinevates maailmanurkades väga erinevaid, seega sobib kasutusele võtta mida iganes. Erinevad on ka paprikasordid, mida täidetakse. Minu versioon valmis pigem marokohõnguline, väikese kreekapärase mõjutusega ja see kooslus töötas suurepäraselt. Õrna magusa nüansiga täidist katab soolane feta- on üldse sõnu veel vaja?
Täidetud paprikaid võib pakkuda nii lõunaks, eelroaks, kui ka täiesti iseseisvaks õhtusöögiks. Kõrvale sobib hästi mõni külm kaste.

Kogusest jagub neljale-viiele.

Vaja läheb:
4-5 suurt paprikat
2 dl kuskussi
3 dl lihapuljongit
250g lambahakkliha
1 punane sibul
1 suur tomat
1 kuhjaga sl tomatipastat
2 küünt küüslauku
0,5 tl kaneeli
peotäis hakitud peterselli
1 sl hakitud värsket münti 
1-2 sl sidruni mahla
soola, pipart
2-3 sl rosinaid
törts oliiviõli
75g feta juustu



Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Lõika paprikad pikuti pooleks ja puhasta seemnekodadest.

Koori ja haki sibulad ja küüslauk. Haki petersell ja münt. Koori tomat, selleks vala talle korraks kuum vesi peale ja tõmba siis koor maha. Haki tomat väikesteks kuubikuteks ja nõruta sõelal liigne vedelik.

Kuumuta pannil törts oliiviõli ja pruunista sellel hakkliha sibulaga. Lisa hakitud tomat, tomatipasta, küüslauk, rosinad, kaneel, sool, pipar ja hauta tasasel tulel umbes 5 minutit. Lisa sidruni mahl, petersell ja münt. Tõsta pann tulelt kõrvale.

Valmista kuskuss. Vala kuskussile peale kuum puljong, kata rätikuga ja lase 5 minutit paisuda. Tõmba kuskuss kahvliga kohevaks ja vala peale hakklihasegu. Sega ühtlaseks.

Täida paprikad hakkliha-kuskussitäidisega ja murenda igale paprikale peale natuke fetat. Tõsta paprikad kõrgete äärtega ahjuvormi, vala selle põhjale tassitäis kuuma vett ja küpseta 180 kraadi juures tund aega.

Serveeri soojalt mõne külma kastmega.

pühapäev, 26. september 2010

Kõrvitsapannkoogid

/Prindi retsept/
Pühapäeva hommik lihtsalt küsib pannkooke ja kui on nii hea kõrvitsaliste aasta olnud, siis miks mitte kõrvitsapannkooke. Tegemist on tegelikult lihtsate hapupiimapannkookidega, millele on lisatud veidi kõrvitsapüreed ja vürtse. Just tänu neile vürtsidele puges hetkeks ka jõulutunne naha vahele ja ega sinna enam väga palju aega jäänud olegi. Kõrvitsapüree tegemisest võib põhjalikumalt lugeda Mari-Liisi blogist. Seda tasub teha kohe suuremas koguses ja ülejäägid sügavkülma talveks säilitamiseks tõsta.

Kogusest valmib 10-12 pannkooki.

 

Vaja läheb:
2,5 dl jahu
2,5 dl keefirit või hapupiima
150g kõrvitsapüreed
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
1-2 sl pruuni suhkrut
3/4 tl kaneeli
1/4 tl jahvatatud muskaatpähklit
1/4 tl ingverit
1/4 tl soola
2 sl sulatatud võid või oliiviõli + natuke praadimiseks




Eelmisel õhtul valmista kõrvitsapüree. Selleks lõika kõrvits pooleks ja siis sektoriteks. Väiksema kõrvitsa võib neljaks lõigata, suurema kuueks-kaheksaks. Eemalda lusikaga kõrvitsa sisemuses olev pehme osa ja seemned. Tõsta sektorid ahjuplaadile külili ning küpseta 180 kraadi juures 45-50 minutit. Lase veidi jahtuda ning eemalda koor, see peaks peale küpsetamist kergesti maha tulema. Püreesta viljaliha köögikombaini või saumiksriga.  Tõsta kõrvale pannkookidele kuluv püree ja ülejäänud võid karpidega sügavkülma edaspidiseks säilitamiseks tõsta.

Löö muna keefiriga lahti, lisa kõrvitsapüree ja suhkur. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sooda ja maitseained ning sega tainasse. Lisa ka sulatatud või või õli ning sega ühtlaseks.

Kuumuta pannil veidi õli ning tõsta väikese pannkoogi suurused portsud tainast pannile. Pruunista mõlemalt poolt keskmisel kuumusel paar-kolm minutit. Keera teine külg siis, kui pannkoogi pinnale on tekkinud tugevad mullid ja ääred on kergelt pruunistunud.

Serveeri soojalt mee või siirupiga.

reede, 24. september 2010

Beseemütsiga kookoseõunad

/Prindi retsept/
Meil läheb homme suuremat sorti õunamahla tegemiseks ja seetõttu käisin täna maal vanaema juures üleliigseid õunu korjamas. Selle käigus torkasid mulle ühe puu otsas silma ühed imelised punapõsksed kaunitarid. Just sellised, et mul ei olnud südant neid kõiki mahla sisse surada. Just sellised, et neist lihtsalt tuli midagi head teha. Mõeldud, tehtud!
Kuna hiljuti tegin beseekattega õunakooki ja enne seda lihtsaid ahjuõunu, siis sellest inspireeritult ka selline magustoit - vahvad mütsikesega ahjuõunad, mille sees peitub muhe kookoseüllatus. Üks imehea magusa-amps.



Vaja läheb:
8 keskmise suurusega koogiõuna
50g kookoshelbeid
1,5 dl jahu (90g)
75g suhkrut
70g võid
näpuotsaga soola

Beseekate:
2 munavalget
3 sl suhkrut
lusikaotsaga sidrunihapet







Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Lõika õuntel "katus" pealt ära ja uurista sisemus välja. Jäta seinad umbes poole cm paksused.

Valmista kookosepuru. Sega kookoshelbed, jahu, sool ja külm või purutaoliseks tainaks. Täida sellega õunad. Tõsta õutele "katused" peale tagasi, siis ei pruunistu täidis liigselt ära.
Küpseta 180 kraadi juures 35-40 minutit.


Küpsetamise lõpu poole valmista besee. Vahusta munavalged vähese sidrunihappega ja lõpupoole lisa ka suhkur. Vahusta seni kuni moodustuvad tugevad tipud.
Sidrunihappe võib ka lisamata jätta, aga sellega saad sa nö "turvalise" besee.

Tõsta õuntelt "katused" ära ja kata nad beseega. Küpseta veel umbes 10 minutit. Et tipud liigselt ei pruunistuks, küpseta neid beseega kaetult ahjus korrus allpool.

Serveeri soojalt.


* Õunakatuseid ei maksa peale küpsetamist ära visata. Kui beseed jääb üle, saab ka neile väikse killukese peale tõsta või siis lihtsalt hiljem kaneeli ja suhkruga ära ampsata.

kolmapäev, 22. september 2010

Tzatziki

Kreeklased kasutavad oma kurgi-küüslaugudippi - Tzatzikit - väga laialdaselt. Enim muidugi lihtsalt pitaga söömiseks, aga ka kastmena köögiviljadele ja mereandidele, lisandiks pirukate, riisiroogade ja isegi liha kõrvale. Minule meeldib ta kõige rohkem krõbeda koorikuga pehme saiaga söömiseks (nagu näiteks ciabatta), aga ka dipikastmena värskete köögiviljadega ampsamiseks.
Tzatziki valmistamiseks läheb vaja paksu kreeka jogurtit, mis tuleb omakorda veel eelnevalt ära nõrutada. Ka kurk tuleb mahladest täitsa tühjaks pigistada, sest see kastmelikne on mõeldud väga paks olema. Kreeks jogurtit peaks leiduma meil Stockmanis ja selle imemaitsva dipi nimel tasub see külastus ette võtta küll. Kui teate ka mõnda muud kohta, siis andke julgelt teada, oleksin väga tänulik.
Enamasti valmistavad kreeklased Tzatzikit äädikaga, aga kohtab palju ka variante, kus kasutatakse sidrunimahla, seda siis poole suuremas koguses. Valik on iga koka enese teha.




Vaja läheb:
500g kreeka jogurtit
1 keskmise suurusega pikk kurk
3 küünt küüslauku
3-4 sl oliiviõli
1-1,5 tl äädikat (või 2-3 tl sidrunimahla)
soola
serveerimiseks tilli










Tõsta kreeka jogurt nõrguma. Kasutada võib kohvifiltreid või sõela, mis on marli või linase riidega vooderdatud. Nende puudumisel ajavad ka köögipaberid asja ära.
Riivi kurk jämeda riiviga, raputa peale veidi soola ja jäta teisele sõelale nõrguma. Peale mõnda aega seismist pigista käte vahel ülelliigne vedelik veel viimseni välja.
Pressi küüslauk kaussi, lisa oliiviõli ja äädikas ning sega läbi. Vala kaussi ka nõrutatud jogurt ning kurk. Sega hoolega läbi. Maitsesta veel soolaga, vastavalt vajadusele.
Haki peale natuke tilli ning tõsta pooleks tunnikeseks külmkappi maitsestuma.

esmaspäev, 20. september 2010

Maitseelamusi Kreetalt

Käisime vahepeal päikeselisel Kreetal algavaks külmaks talveks veidi energiat ammutamas. Ei olnud see meil ei esimene ega kindlasti mitte ka viimane külastus Kreekasse, Kreetale aga arvatavasti me tagasi ei kipu. On kohti, kuhu hing jääb maha ja kohti, kust on kohe eriti hea meel koju naasta. Vaatamata kodus ootavale külmale ja märjale ilmale, läks seekord seda teistmoodi. Mitte, et meile meeldinud ei oleks, aga Kreekas on palju võluvamaid kohti. Oli meeldivaid elamusi, vahele ka pisut ebameeldivaid elamusi, aga tagasi me oleme. Veidi enam laetud kui enne, tiba päevitunumad, paljude elamuste ja kogemuste võrra rikkamad ja veidi suuremaks söönud ennast. :)
Kuna pean toiduteemalist blogi, siis üritan ka seekord selle teema piiresse jääda ja ülejäänud jutud jäävad teistesse kohtadesse, aga ühte asja ma hirmsasti tahaks maininda. Inimesed, kes te lähete Kreeta saarele puhkama, viibite ainult põhjarannikul, kus on turismipiirkond ja kohtate sealset kohalikku, kes pigem läheneb oma pealetükkivusega egiptlasele, kui eurooplasele, siis teadke, et tegelikult kreeklased ei ole sellised!!! Ja see toit, mis nad sealsetes tavernates "Greek või Crete specialities" pähe reklaamivad on tõelisest kreeka toidust sama kaugel kui Mac`i friikad kodusest ahjukartulist. Ma ei ütle, et ärge minge Kreetale, ma ütlen minge kindlasti! Sel saarel on tubli ajalugu. On, mida näha, kohti, mida külastada, päikest, merd, mägesid, tohutu põllumajandus, hea toit ja toredad inimesed. AGA selleks, et seda kõike sellisel kujul kohata, peate ise turismipiirkonnast välja minema ja seda ISE uurima. Vastasel juhul juhtub see, mida me palju nägime: tuleb turist hotelli põhjarannikul, kus puudub loodus, kultuur, ajalugu, hea toit, toredad inimesed, veedab seal oma nädala-kaks, viibib ainult hotelli piirkonnas (sest mujal pole suurt midagi teha või kohalikud tüütavad), sööb ainult hotellitoitu, seda rämpsu, mis tänaval pakutakse "Greek specialities" pähe või istub hoopis mõnes pitsa-või pastabaaris ja läheb siis koju ja mõtleb, et selline see Kreeka siis ongi, sellist elu nad elavadki ja sellist sööki söövadki. Jumal tänatud, et me teadsime, et nii see pole ja oskasime ise õiget kreekalikku elu-olu otsida, aga samas just seepärast nähtu mind niivõrd ka kurvastas.
Pika sissejuhatuse kokkuvõtteks: enne Kreetale minekut tehke eelnevalt saare kohta uurimustööd. Võtke auto- sõitke ringi, minge kohtadesse, kus turism on vähe levinud- väikesed mägikülakesed on väärt külastamist, nautige seda künklikku kivist loodust, mis on põllumajanduse poolt nii tihedalt hõivatud, uurige saare ajalugu ja külastage iidsete linnade varemeid, Zeusi sünnikoobast, Kreeka maailma vanimat seadust, mis on suure seina sisse kraabitud ja mida iganes veel.


Nüüd siis aga toidust. Kuna saar asub geograafiliselt nii soodsas kohas, et paljud taimed annavad vilja mitu korda aastas, siis on nende toitumine seotud värskete hooajas olevate köögiviljade, ohtrate mereandide, kitse- ja lambaliha, värske leiva ning mägiste ürtidega. Selle kõik seob ühtseks tervikuks kvaliteetne oliiviõli, mida tarbitakse tõesti PALJU! Kas teadsite, et üks keskmine kreetakas tarbib aastas keskmiselt 31 liitrit oliiviõli?! Jah, justnimelt! Veidi alla detsiliitri õli päevas siis täpsemini. Seda muideks on väga hästi märgata peale eine lõpetamist oma tühjalt taldrikult. Siis on hea haaratud krõbeda kooriku ja pehme sisuga puuahjus küpsetatud leivaviil ning kõik see viimane hea kraam taldrikust endale veel kokku kraapida. Hakkate mõistma, miks ma alguses mainisin, et veidi suuremana tagasi tulime? :)
Maapiirkondades on enamasti kala peremehe enese püütud, liha enese kasvatatud ja maha löödud, köögiviljad pereproua enda kasvatatud, ürdid enese kätega mägedest korjatud, juust ja leibki tulevad enese köögist. Õligi pressitakse ise ja järgi jäänud oliivipasta on väga maitsvaks leivakatteks! Ja seda ütleb inimene (mina siis), kes paljast oliivi tavaliselt ei armasta. Ja mis see veingi siis koduhoovis kasvavatest viinamarjadest ära ei ole teha :) Kasvaks meil ka kogu see ilu-ilu, teeks isegi õli ja veini.


Muidugi ei puudu ka ühestki aiast puuviljad. Enamasti õun, apelsin või granaatõun, veidi vähem ka sidrunit. Apelsin oli küll veel roheline, aga elava kujutlusvõimega suutsin silme ette manada ilusa vaatepildi: varahommik, tööle minek, kiire käetõmbega paar magusat apelsini trepi kõrvalt kotti ja ongi lõunane vahepala olemas. Eriti kadestama panid mind just need punapõsksed granaatõuntest lookas puukesed, mida ma suure kadedusega mitmes kohas pikaks ajaks uurima jäin. Ma nimelt olen selle punase kaunitari sõltlane, meil siin aga on raske head granaatõuna kohata.


Mingil hetkel keset pärapõrgut sõites hakkas vastu tulema kastiautosid melonikoormatega.
Elis: "Vaata, kuskil kasvab meloneid!"
Sven, kes üritas kurvilisel kitsal ja auklikul teel kuidagi sõidetud saada, ei paistnud mu entusiasmi väga jagavat. Talle meeldisid need seal kastis rohkem.
Elis: "Hirmsasti tahaks näha, kuidas melon kasvab. Oliivipuudest on siiamaani juba!"
Pidin veel tükk aega omaette vaimustuses olema, kuni äkki...
Elis: "Vaata, VAATA! STOP! MELONID! Sõida tagasi!"
Sven: "Mis? Nalja teed vä? Ei saa tagasi! Küll veel tuleb."
Elis: "Aga kui ei tule?! Palun, ma tahaks uurida ja pilti teha!"
No tuli see teate-küll-altkulmu-pilk, aga tagasi me läksime. Pildi sain ka ja targemaks sain ka. Nagu kõrvitsad kasvavad. Siis tulevad tugevad poisid, korjavad nad kasti ja viivad turule.
Piirkond oli selline, kus turisti vähe ja kohalike piibutamisest ja lehvitamisest järeldasin, et nad ei saa aru, mis huvi ühel neiul seal põlla peal nende melonite vastu võib olla, et kükitab ja vaatab ja uurib... ja vaatab ja uurib... Ei ole ju meil meloneid! Huvitav on!
Teisel pildil on avokaadopuu. Seda oli ka vähe näha, aga siiski.


Linnainimesed, kes ei saa kodustes tingimustes loomi ja taimi kasvatada käivad oma värsket kraami aga turult hankimas. Sealt saab kõike vajalikku, kõike seda, mida maal ise tehakse. Odav turul küll ei ole (meil ju ka pole!), aga valik on suur ja kes otsib, see leiab. Kala, köögiviljad, puuviljad, maitseained, õlid, juustud ja liha. Tahad seda kala grillitult? Kõrval on tavern, nad grillivad sulle! NO PROBLEM!


Koju ostsime me endale sealt Kreeta ülimalt head ja kiidetud oliiviõli, suure hunniku maitseaineid, kohalikku Fetat ja õiget kreeka jogurtit, mida meil siin jälle raske saada.
Aga kingituseks ostsime neid veidi kallimaid ja ilustatumaid turistidele suunatud õlisid ja maitseaineid. Olid sellised vahvad poed, kus valik oli meeletu. Kraam muidugi sama, mis turul- ilusamas pakendis ja kallim lihtsalt. Lisaks oli veel igasuguseid neile tavapäraseid maiusi. Nagu marmelaad ohtras tuhksuhkrus, seesami-meebatoonid, igasugused lutsukommid, mis maitsevad eriti jubedalt- OUZO komm näiteks :) Aga mulle nendes poodides meeldis. Armasad ja hubased teised.


Kuna kreetalased ise hindavad oma toitudest enim just mereande, siis üritasime ka meie nendega sammu pidada. Enamasti lähevad mereannid kaubaks just grillitult, väheste maitseainetega, rõhk jälle puhtal oliiviõli maitsel ja kõrvale veidi värsket. Lisandiks sobitasime ikka kreeka salatit või tzatzikit krõbeda koorikuga leivaga, millel oli eriti pehme sisu (kui leib oli kohapeal puuahjus valmistatud). Need 2 viimast kuulusid mingil moel meie igapäevasesse menüüsse.


Grillivad nad ka liha ja köögivilju, aga nendega teevad nad palju muudki- hautisi ja vormiroogasid näiteks. Eriti maitsev oli lambahautis kartulitega- kõik ühes! Liha kasutavad palju ka hakklihana. Mulle meeldisid veel nende hautatud hakklihapallid tomatikastmes (Smirnayka), mida serveeriti enamasti riisiga ja muidugi aegumatu Moussaka. Selle isu ei suutnud ma ka jälle täis süüa ja varsti läheb kodus kordamisele kindlasti. Varsti ma mõtlen :)


Ja siis muidugi nende hõrgutavad täidetud köögiviljad (Gemista). Enim levinud on tomat, paprika ja baklazaan, aga palju süüakse ka täidetud suvikõrvitsat, suvikõrvitsaõisi ja minu lemmikuid- täidetud viinamarjalehti (Dolmades).


Ja siis lõpuks sellest, kuidas ma ennast ületasin. Ma pole eriline molluskisööja varasemalt olnud. Ma siiamaani neid tõeliselt hinnata ei oska, aga ma ei saa ka öelda, et ma neid ei söö. Eelmine kord Kreekas käies proovis Sven kaheksajala ära ja ma lihtsalt ei suutnud. Polnud vaimselt valmis. Arvatavasti oli suureks teguriks eelnevalt mereakvaariumis elusa kaheksajala uurimine ja noh.. polnud just isuäratav :)
Seekord ma sellega hakkama sain. Mingil põhjusel soovisin oma kaheksajalasüütuse just Kreekasse kaotada, sest tundsin, et olen selle just sinna võlgu jäänud. Ja pean tunnistama, et tõesti hea oli. Grillitud kujul muidugi jälle. Akvaariumis käisime ka, aga peale kaheksajala söömist ja ikka polnud ta seal isuäratav. Näete isegi ju.


Igatahes ületamine oli see, et sattusin oma kaheksajala söömisega nii hoogu, et otsustasin teod ka ära proovida. Tigu on üks neist molluskitest, kellel on Kreeta köögis päris suur ja oluline osa. Mina proovisin rosmariinis ja ikka ohtras oliiviõlis praetult neid. Alguses ei saanud tehnikale pihta, kas peaks imema või kahvliga nokkima või miskit muud moodi neid oma karbist välja meelitama. Uhkus ei lubanud küsima ka hakata. Mõne aja peal andis Sven alla ja arvas, et nii võib nälga surra. Andsin ka mõneks ajaks alla, aga siis proovisin uuesti- kahvliga. Sain esimese kätte ja andsin killukese Svenile ka. Proovis ära ja otsustas, et liiga suur vaev ja liiga vähe tulu. Mina sain aga pika peale nipi kätte, täitsa ise, ja sain üht-koma-teist isegi hamba alla. Lõplik hinnang- söödavad, aga kaheksajalg oli midagi palju enamat.


Ja lõpetuseks üks pildike ühest hubasest tavernast, kus me käisime. Selline Kreetale tüüpiline- kuulub tervele perekonnale, lapsed jooksevad leti taga, perenaine tegeleb klientidega, peremees tegeleb lihaga. Ei midagi uhket, aga nii ehe ja hea. Ja just sellistes lihtsates külatavernates tasubki sööma ennast sättida, sest seal ongi parim toit. Tool võibolla pole nii mugav, laudlinas on äkki väike auk, aga see käibki asja juurde.


Lähiajal on lisaks reisist saadud inspiratsioonile tulemas ka Nami-Nami kooskokkamine teemal Kreeka toit, seega on arvatavasti ka üht-teist kreekahõngulist siin kajastumas.

reede, 10. september 2010

Mahlane apelsini-ploomikook

/Prindi retsept/
Ma pean tunnistama, et üldiselt ei ole ma suur ploomikookide austaja, aga see koogike tuli mul täna viimase kahe nädala jooksul juba kolmandat korda ahjust. Iga kord sai retsepti veidi täiendatud ja nüüd on ta just see "õige". Mõnusalt mahlane, veidi apelsinine, veidi kaneeline ja peaaegu patuvaba :) Seda seetõttu, et retsept ei sisalda rasvainet ja siin ei pea tingimata kasutama ka täisrasvast toorjuustu. Hapukoort tasuks see-eest aga kindlasti 20%-st eelistada. Oluline on enne taina valmistamist ära teha ülejäänud ettevalmistused, et peale munavalgete vahustamist saaks kiirelt taina kokku segada ja koogi ahju tõsta. Vastasel juhul võib koogi tekstuur veidi kannatada. Lõpptulemus on igal juhul väikest askeldamist väärt!



Vaja läheb:
4 muna (toasooja)
3 dl jahu
2 dl suhkrut
180g toorjuustu (toasooja)
100g hapukoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanilliessentsi
näpuotsaga soola
1 apelsini riivitud koor
500g ploome

Peale:
2 sl Demerara suhkrut
1 tl kaneeli



Aseta ahi 175 kraadi juurde soojenema.

Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga.

Puhasta ploomid kividest ja lõika sektoriteks. Väikesed ploomid võib ka pooleks lõigata.

Riivi apelsini koor ning sega väikeses kausis kokku Demerara suhkur ja kaneel.

Sega anumas kokku jahu, küpsetuspulber ja sool.

Sega omavahel hapukoor ja toorjuust ühtlaseks ja kreemjaks, lisa apelsini riivitud koor.

Eralda munakollased munavalgetest.

Vahusta ühes kausis munakollased 1,5 dl suhkruga. Lisa vanilliessents ja toorjuustusegu ning sega kokku. Lisa kuivainete segu ja sega ühtlaseks tugevaks tainaks.

Teises kausis vahusta munavalged tugevaks vahuks. Vahustamise lõpupoole lisa ka ülejäänud 0,5 dl suhkrut. Tõsta munavalged ülejäänud taina hulka ja sega ettevaatlikult ühtlaseks tainaks. Vala tainas vormi ning lao ettevaatlikult peale ploomid nii, et viljaliha jääks ülespoole.

Raputa kõige peale suhkru-kaneelisegu ja küpseta 175 kraadi juures 45 minutit. Kontrolli tikuga koogi keskelt, kas kook on valmis. Lase koogil veidi jahtuda.

Serveeri kooki toasoojana.



*Retsepti mugandatud 100 rooga sarjast "Kirsi- ja ploomikoogid"

pühapäev, 5. september 2010

Kalavorm kartulipudruga

/Prindi retsept/
Meil on kodus nii, et mina olen pigem kalausku ja meeslemmik puhast lihausku. Tema mul aga kala väga ei armasta, mina jällegi liha pidevalt ei soovi. Nii toimub meil pidev kuldse kesktee otsimine- kui kala, siis pea alati kartuliga, liha aga pigem köögiviljadega. Seetõttu on ka väljas söömas käies, nagu "Aamen" kirikus, minu taldrikul kala ja tema omal puhas liha. Alati!
Selle vormiroa näol on tegu ühe suurepärase kuldse keskteega- mahe kreemine kala-köögiviljatäidis, mida katab kõhtu täitev kartulipuder. Kõigele sellele annab veel lõppviimistluse sulanud juustukiht. Sellise kooslusega on võimalik isegi väiksemaid kalasõpru kodusel argiõhtul kala sööma meelitada.
Kala võib julgelt kasutada külmutatuna, siis aga tuleks see kindlasti eelmisel õhtul külmkappi sõelale sulama tõsta. Varieerida võib julgelt ka pudruga. Tavapärase kartulipudru asemel sobib hästi peale ka näiteks kartuli-brokolipüree või hoopis kartuli-kõrvitsapüree. Tavaliselt riivjuustust võib osa asendada ka mõne tugevamaitselisemaga, aga kindlasti mitte kõike! Loomingulisuse ruumi igatahes jagub.

Kogusest jagub neljale-viiele.

Täidis:
500g valge kala fileed (heik, tursk, paltus vm)
1 suurem porgand
1 väike sibul
175g rohelisi herneid
1,5 dl köögiviljapuljongit
2 dl piima
100g toorjuustu (küüslaugu või maitserohelisega)
1 sl jahu
1 sidrun (koor + 1-2 sl mahla)
kimp maitserohelist (till, petersell)
soola, valget pipart
Puder:
800g kartuleid (kooritult)
umbes 2 dl piima + tükike võid
soola, pipart
peale 100-150g riivjuustu


Koori kartulid, lõika mõneks tükiks ning pane soolaga maitsestatud külma veega keema.

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Koori ja haki sibul peeneks. Riivi porgand jämeda riiviga.

Kuumuta pannil törts õli ja prae selles sibulat ja porgandit kuni sibula klaasjaks muutumiseni. Lisa 1 sl jahu ja kuumuta pidevalt segades veel minut-kaks. Vala peale puljong ja piim ning lase keema tõusta. Tõsta sisse ka väikesteks kuubikuteks lõigatud kala. Hauta tasasel tulel umbes 10 minutit. Paar minutit enne lõppu lisa ka rohelised herned.

Samal ajal riivi ühe sidruni koor ja pressi sellest 1-2 sl mahla. Haki till ja petersell peeneks. Tõsta hautatud kalakastmele koos toorjuustuga ning sega kuni juustu ühtlase segunemiseni. Ära enam keema lase! Maitsesta õrnalt soola ja valge pipraga.

Vala saadud segu kõrgete äärtega ahjuvormi põhjale.

Kui kartulid on keenud, siis kurna neilt vesi. Vala kartulitele piim ja tükike võid ning püreesta pudruks. Kui puder liiga tahke tundub, siis lisa veel veidi piima ja maitsesta soola-pipraga. Tõsta kartulipuder kalatäidisele ning kata riivjuustuga. Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit või kuni juust kuldpruuniks muutub.

*Kartuliputru on palju lihtsam täidisele kanda tordipritsi abil.

**Retsepti idee pärineb Kayotic Kitchen blogist.

neljapäev, 2. september 2010

Kuivatatud ingveri-meeõunad

/Prindi retsept/
Kuivatatud õuntega meenub mulle alati see, kuidas vanaema neid maal kiiremas korras puuahjus või siis pikema-ajaliselt lihtsalt ahju üleval kuivatas. Tema mingit maitsestamist nende juures muidugi ei kasutanud, aga imeheaks närimiseks olid need siiski. Minul puuahju kahjuks pole ja seega tuli leppida tavalise elektripliidiga, mis tegi samuti väga hästi oma töö ära. Ja et tavalistele kuivatatud õuntele veidi vunki juurde lisada, marineerisin neid eelnevalt ingveri-meemarinaadis, mis andis lõpptulemusele õrna ja mõnusa lisameki.
Õunte kuivatamisele kulus küll terve päev- hommikul ahju ja õhtul välja. Aga enamuse sellest ajast ei olnud meil kedagi isegi kodus. Hoolsa perenaise jälgiv pilk pole siinkohal üldse oluline. Kuivatamiseks tuleks valida lihtsalt selline päev, kus muu söögi tegemiseks ahju vaja ei lähe.




Vaja läheb:
1 kg õunu
3 dl vedelat mett
1 dl värskelt pressitud sidruni mahla
1 dl vett
2-4 tl riivitud ingverit


*Ingveri kogus vali vastavalt selle, kui suured ingverisõbrad sööjad on. Mina kasutasin 3 tl ja üle selle oleks tulemus arvatavasti minu jaoks liiga vürts olnud. Teinekord paneks vast isegi 2 tl, aga ma olen ka pigem väike sõber ingverile (aga siiski sõber!).



Koori õunad, puasta südamikest ja lõika sektoriteks. Sektorid ei tohiks olla väga õhukesed, siis nad kuivavad liiga ära. Samas liiga paksud sektorid kuivavad hirmus kaua.

Koori ja riivi ingver. Sega mesi, sidruni mahl, vesi ja ingver marinaadiks. Vala tükeldatud õunad marinaadi ja sega läbi. Lase tund aega marineeruda. Mina tõmbasin kausile mitu kilekihti ümber ja käisin mõne aja tagant seda kallutamas.

Vala õunad sõelale ja lase veidi nõrguda, et liigne vedelik ära kaoks.

Kata ahjuplaat küsetuspabergiga, lao õunasektorid tihedalt plaadile ja tõsta ahju 80 kraadi juurde kõige ülemisse vahesse kuivama. Kindlasti jäta ahju uks ülevalt tiba lahti, et liigne niiskus saaks ahjust väljuda.

Kuivamiseks võib kuluda terve päev, olenevalt õunaviilude jämedusest.

Marinaadi retsept pärineb raamatust "Õunaaia maitsed".