Kui teil juhtub olema kodus üks tulihingeline jahimees, siis piisab vaid ühest väikesest vihjest ja juba varsti ootab teid lauanurgal selline üllatus:
Ja minu ainuke vastus sellele üllatusele oli rõõmust kiljatud: "Appiiii, kui armsad!"
Nii lihtne see muidugi pole, aga sellegipoolest läks teine minu profülaktilise vihje "Pole nagu ammu liha koju toodud" peale külma põlgavalt kiiresti jahile ja naases sealt ühe armsa metsanotsuga.
Peale väikest rõõmustamist läksin ma juba jultunuks kätte ja julgesin lisa küsida, sest ühte väikest keelekest tundus vähe nukker keeta olevat. Pigem nöökimise mõttes. Ja nagu arvata võis, naerdi see mõte mul kiiresti välja. See-eest lubati mulle meie notsu õdesid-vendi elusast peast näidata. DIIL!
Juba järgmise õhtu hämaruses läksimegi luurele. Ja kiiresti selgus, et naine metsas polegi jahimehe jaoks just see kõige roosam unelm- küll ma kõndisin aeglaselt, küll mu püksid sahisesid (ma ikka pakkisin ennast korralikult kokku), ja siis ei kõndinud piisavalt harkis jalgadega (et ikka need püksid talle ette jäid) ja lõpuks paarikümne meetri kaugusel suurest seakarjast hakkasin ma natuke kartma ka. No need suured emised võivad ju oma võsukeste kaitseks päris palju korda saata. Aga elamus missugune- kari põrsaid mängimas ja söögi pärast võitlemas ning suur emis neid seal karjatamas. Kaua me muidugi ei vaadelnud, sest paki ennast sisse palju tahad, lõpuks hakkab ikka külm. Aga teinekord lubati veel vaatama viia- veel lähemale :)
Aga tagasi meie põrsa juurde. Selle subproduktidest saime kokku ühe hõrgu kolmekäigulise eine.
Keel rukkileival peedi-mädarõika kreemiga (inspiratsioon Pille blogist)
Paljud blogijad olid Sadamaturult hangitud hõrkude tallekeeltega mulle tõelise keeleisu peale ajanud ja mõte oli selge juba enne keele saabumist.
Tavaliselt olen keetnud suure looma keeli, mille potti mahutamine alati just kõige lihtsam ülesanne polegi. Seekord oli poti poti põhjal 1 pisike ja hõrk keeleke ning tükk tühja maad. Aga ega seepärast keel veel keetmata jäänud.
Keele tõstsin potti ja valasin peale nii palju külma vett, et keel kaetud saaks. Lisasin jupi porgandit, sellerit, sibulat, mõned pipraterad ja kadakamarjad, natuke meresoola ja ühe väikese loorberilehe ning väikese pundi maitserohelist ning lasin veel keema tõusta (kui tekib vaht, siis see tuleks pinnalt koorida). Siis keerasin tule vaiksemaks ja keetsin keele pehmeks. Väikese keele puhul kulub selleks umbes 1-1,5h, suure looma puhul 2-3h. Keedetud keele tõstsin korraks külma vette ja siis koorisin naha maha. Seda peab tegema sooja keelega, sest jahtunud keelelt naha koorimine on tõeline peavalu. Kooritud keele võib tagasi keeduleeme sisse jahtuma tõsta.
Peedi-mädarõika kreem
100g röstitud või keedetud peeti
100g toorjuustu
1 tl mädarõikakreemi
väike punt värsket hakitud tilli
soola
purustatud musta pipart
Röstitud peedid tuleks riivida peene riiviga ning segada toorjuustu ja mädarõikakreemiga. Maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.
Lõpuks võta viil rukkileiba, aseta sellele tükike lehtsalatit, peedi-mädarõika kreem, viilutatud keel ja raputa kõik õrnalt üle värskelt jahvatatud musta pipraga.
Südamesalat
Süda oli üks organ neist kolmest, mille kohta mul selge idee puudus. Pole kunagi südamega kokku puutunud. S tahtis selle veel kassidele sööta, aga õnneks sain kiirelt käe vahele. Õnneks, sest süda oli tõeline üllataja ja seda sõna kõige paremas mõttes. Kahju, et teine nii pisikene oli.
Vaja läheb:
peotäis rukolat
1 röstitud peet
peotäis röstitud leivakuubikuid
ühe väikese looma süda
soola, pipart südame maitsestamiseks
tükike võid praadimiseks
Kastmeks:
1 sl palsamiäädikat
2 sl oliiviõli
1 tl vedelat mett
meresoola
purustatud musta pipart
Puhasta süda, loputa külma vee all ja patsuda köögipaberiga kuivaks. Lõika õhukesteks viiludeks.
Kuumuta pannil või ning pruunista südamelõigud kiirelt kuumal pannil igast küljest läbi. Maitsesta soola-pipraga ning tõsta pann tulelt ja lase südametükkidel kuumal pannil veel paar minutit järelküpseda.
Lao kahele taldrikule rukola, tükkideks lõigatud peet ja röstitud leivakuubikud. Kõige peale tõsta küpsetatud südamelõigud.
Sega kastmeained omavahel hoolega kokku ja vala salatile.
Serveeri kohe.
Praetud maks karamelliseeritud sibulatega
Sellisel moel olen varasemalt kanamaksa teinud, mis vajab samuti kiiret ja kuuma panni. Lihtsalt maitsestatud maks ja karamalliselt magusad sibulad olekski nagu kokku loodud.
Karamelliseeritud sibulad:
500g sibulaid (sobivad nii tavalised kui punased sibulad)
1 väike kaneelikoor
2 sl muscovado või friinsuhkrut
3 sl palsamiäädikat
soola
purustatud musta pipart
õli praadimiseks
Koori sibulad, lõika pooleks ja viiluta.
Kuumuta pannil õli ning prae selles sibulaid kuni klaasjaks muutumiseni. Lisa kaneelikoor, alanda kuumust ja hauta aeg-ajalt segades kuni sibulad on täiesti pehmed ja hakkavad kuivaks tõmbuma (20-25 min). Lisa pruun suhkur ja palsamiäädikas ning hauta veel oma kümmekond minutit või kuni sibulad hakkavad taas kuivemaks tõmbama. Maitsesta soola-pipraga.
Maksa praadimiseks läheb vaja:
1 noore looma maks
soola
pipart
tüümianit
tükike võid praadimiseks
Puhasta maks, loputa hoolega külma vee all ja lõika umbes 1 cm jämedusteks viiludeks.
Kuumuta pannil või ning pruunista maksaviilud kummaltki poolt kiirelt läbi (kokku umbes 8 min). Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga ning tõsta pann tulelt. Lase maksatükkidel kuumal pannil veel paar minutit järelküpseda.
Tõsta taldrikule 1 kuhjaga supilusikatäis karamelliseeritud sibulaid ja mõned maksaviilud ja serveeri soojalt.
Oi Elis, ma küll just lõpetasin söömise, aga sinu postitus ajas suu vett jooksma. Süda on hea, ma teen tavaliselt pirukaid, siis söövad lapsed ka :)
ReplyKustutaMis mõttes pole südamega kokku puutunud, millega sa Sfääris maiustasid?;)
ReplyKustutaAga jah, selline õnn saada oma kööki põrsa keel, süda ja maks saab osaks vist ainult jahimehe naisele. Vapper oled, Elis, et jahil kaasas käisid. Enda puhul veidi pelgaksin, et niiväga kui ma ka ei armasta ulukiliha, siis neidsamu põrsaid enne emise ümber siblimas näha ja siis südant praadida....aga ilselt ikkagi suudaksin ka asju võtta nii nagu nad on:)
Väga suurepärane trio - keel, süda ja maks kõik üliväga tänuväärsed algained ja kui ise metsas kaemas käidud, siis võimendub maitse kindla peale veel eriti hõrguks. Selliseid mõnusaid üllatusi võiks enda köögilauale ka keegi poetada:)
ReplyKustutaSfääris olid südamed küll, aga nende valmistamise au kuulus Toomasele ja Perttule :)
ReplyKustutaMa mõtlesin seda, et mina ise pole varem südant teinud. Pole vist küsida osanud.. mulle tuuakse ju ainult neid asju, mida ma küsida oskan, ülejäänud läheb kassidele :)
Aga ma päris jahil kaasas ei käinud,käisime jahijärgsel päeval koos lihtsalt sama pesakonda metsas vaatamas. Nad käivad iga päev ühe koha peal söömas.
Ja tegelikult pelgasin ma ise ka kunagi, aga õnneks on see üle läinud. Väiksena panin ma vanaema sigadele salaja nimed (vanaema ei lubanud, aga siis ma ei mõistnud miks) ja nii oli tihtilugu laual mingi Juku või Pätu. Metsloomadele pole ma vähemalt nimesid pannud :) Ja kui ei sööks inimene, siis sööks kiskja- looduslik valik. Lõpuks on kõik ikkagi mõtlemises kinni.
Nii tore oli seda Sinu juttu lugeda. Olen ka oma jahimehega metsas käies sahisevate pükste pärast riielda saanud :)
ReplyKustutaEga see sahisev naine parim luurekaaslane vist polegi :)
ReplyKustutaVäga, väga ilus! Mul pole sea osas selliseid vahvaid asju kätte käinud (delikatess on tavaliselt laskjale jäänud), kuid põdra osas oli ekstreemseim tegemise kogemus põdrakopsu pirukad :)
ReplyKustutaP.S. Võibolla Sulle pakub ka selline lugemine huvi: http://honest-food.net/
Ma sain täna just teise samasuguse kausitäie õnnelikuks omanikuks, aga seekord oli lisaks seal ka pisike kopsupartii. Kordusena telliti kohe südamesalatit ja kopsudega nõuti just pirukaid.
ReplyKustutaKas sa Monsa tegid ise kopsupirukaid? On soovitusi äkki selle koha pealt?
Ja tänan lingi eest, leidin sealt nii mõndagi põnevat :)
Kopsupirukaid tegin jah ise. Mul oli nii, et vanad jahimehed tahtsid minu, kui tollel ajal algaja uluki sõbra, kulul veidikene nalja teha ja saatsid härraga mulle põdrakopsu, et las sul provva teeb kodus pirukaid. Nii ma siis keetsin neid kopse üle kolme tunni madalal temperatuuril - vaikselt mulisedes (teadupärast püsib kops vee peal ja oli erinevate vidinatega veidikene nikeradimist, et teda vee alla saada).
ReplyKustutaMa tegin nii, et keetsin erinevate ürtidega. Täna julgen ka kadakamarja soovitada. Pärast keetmist kuivatasin, praadisin võis ja siis ta läks koos suitsuvorsti, sibula, küüslaugu, muna (midagi oli veel, aga enam ei mäleta) läbi hakklihamasina, aga üldiselt loomingulisus on omal kohal. Ainukene must have oli minu jaoks suitsuvorst (väga kogenud ulukiliha küpsetaja soovitus) Jahtunult olid pirukad kõige paremad ja kuna ma sõpradele ei julenud öelda, millega tegemist on, siis kõik arvasid, et nad söövad seenepirukaid :) Õhtulõpuks oli siiski kauss tühi ja tõde tuli päevavalgele - näod oli priceless.
Tänan, Monsa :)
ReplyKustutaKusjuures vanemad jahimeeste provvad soovitasid kopsu keema lasta, esimese vee ära valada ja siis alles maitseainetega hautama hakata. Ja selle hulpimise vastu aitab, kui kopsu raskuse all keeta või keetmise ajal kopsust õhku välja vajutada.
Elis, kusjuures kui sa nüüd seda ütlesid, siis ma isegi tegin nii :) Aga näed, selline oluline detail läks meelest. Vahvaid kopsupirukaid sulle!
ReplyKustutaElis, ma soovitan seasüdant grillida lihtsalt: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=9467
ReplyKustutaPille, meil just oli nädalavahetusel plaan esimene grillimine ette võtta, niiet väga asjakohane soovitus :) Tänan!
ReplyKustuta