teisipäev, 29. märts 2011

Kottidele kuuma!

Möödunud nädalavahetusel võis meie köögis just sellist vaatepilti imetleda:


Saite aru millega tegu?

Pamparampaaa... Jah, need on munandid!
Ühe suure lihaveise mehine au ja uhkus, mida saime kord ühe, kord teise nurga alt, kord koos ja siis juba kordamööda silmitseda.

Ma olin juba mõnda aega tagasi pähe võtnud, et tahan metssea munandeid proovida. Pidavat kõva delikatess olema. Niisiis iga kord, kui Sven metsa läks, hõikasin järele: "Too mune ka!". Tema väljus seepeale alati naerdes.. Võite isegi järeldada, et neid munandeid ma senini saanud pole, aga see ei tähenda, et ma neid ei saa.

Möödunud nädalavahetusel aga oli meil onu juures ühe lihaveise "lihaks vormimine" ja üks hetk tuli kõne Svenilt: "Mune tahad?"
Vaikus... Tea, kas need veise munandid ka söödavad on?
Sven: "No igatahes kui tahad, siis lenda kohale ja aja pann pöördesse!"
Kuramus! Nüüd siis? Mul kodus ahi veel tund aega töös, enne ei saa kuskile. Kõhklesin ja kahtlesin, lõpuks helistasin tagasi, et ei jõua.
Paari tunni pärast jõudis Sven koju ja viskas koti munanditega lauale.. ju keegi teine polnud soovi selle delikatessi järele avaldanud :)

Puhastasin "kaksikud" ära ja ladusin lauale. Vaatasin neid siit ja seal, pigistasin sõrmega, siis juba peoga ja ei osanud seisukohta võtta. Tuli Sven, vaatas samuti pikalt, torkis natuke, vaatas mulle otsa ja puhkes naerma. Midagi tarka ei tulnud meilt kummaltki ja tõstsime oma saagi mõneks ajaks külma ära.
Hing ei andnud rahu ja varsti olid kotid jälle laual. Kui nüüd ei proovi, siis ei proovi võibolla kunagi..

Võtsin seekord juba noa ka ligi ja jõllitamisprotsess jätkus.


Otsustasime, et alustame ühest. Koorime ära ja siis vaatame edasi.
Teoorias lihtne, aga praktikas ei tahtnudki see nahk nii kergelt ära tulla. Kui otsast koorimist alustasin, ei saanud aru, kas olin mingi vale soone otsa sattunud või mis?  Vastu vaatas oranzikas-beezikas, veidi vahtjas..ollus. Minul oli pilt silme ees, et munand on seest punakas, järelikult on siin otsas midagi muud. "Väikesed realiseerimist ootavad pullipoisid äkki?" Torkisime jälle näpuga, et mõista, millega tegu.. no tõesti, nagu lasteaed! Pehme, vahtjas, veidi ligane..aru ei saa.
Ok, teeme keskele sisselõike ja vaatame, mis seal on.


Sama jama? Selline ongi?
Toas oli vaikus, aga pilgud rääkisid enese eest. Mõtlesime, kas jätkata.
Lõpuks jõudsime ikka sinna välja, et kui munandid juba kohale toodud on, siis ära me nad ka proovime.
Aga alguses ainult õige pisut, et aru saada, mis puust need kotid tehtud on.
.

Järgnenud koorimise ja tükeldamise käigus jõudsime veel mustmiljon korda kõhelda ja kahelda, aga iga kord lõppes see uudishimu võidutsemisega.


Suurim kõhkluste tekitaja oli just see vahtjas tekstuur ja ligasus, mis nii võõras tundus. Õnneks kadus see kuuma panni nähes.


Meeldiv üllatus oli ebameeldiva lõhna puudumine. Ei omanud toored munandid mingit eriliselt spetsiifilist lõhna ja ei kaasnenud seda ka kuumutamisel. Olin valmis igasugusteks õudusteks (nagu kopsu keetmisel kaasneb), aga ei midagi. Huhh!

Kuum pann, kiire praadimine, veidi soola-pipart ja lõpuks siis see põnev osa: degusteerimine!


Võtsime mõlemad tükikese ja pistsime suhu.
Vaikus. Aga see oli hea vaikus, sest olin eelnenud ettevalmitustega juba kõige hullemaks valmistunud, aga .. see ju täitsa söödav!
Tekstuuri poolest võibolla kõige lähedasem väga-väga pehmele kanalihale, aga samas siiski hoopis midagi muud, midagi võrreldamatut.. nagu munand :) Veidike võõralt pehme ehk.  Maitse oli väga tagasihoidlik, absoluutselt mitte ebameeldiv, aga samas ka ei mingit vau-efekti. Ühesõnaga delikatessi me tühipalja praadimisega siit välja meelitada ei suutnud, aga söödavaks võime munandid lugeda küll.

Teine munand jäi meil seekord realiseerimata, aga kunagi tulevad ju ka need metssea munandid ja siis proovime uuesti. Või hoopis lammas? Või täkk?

Ehk soovib keegi oma kogemusi munanditega jagada?
Kuidas seda delikatessiväärselt valmistada? Marineerida? Praadida? Hautada? Toorelt on ta minu jaoks vist välistatud.

31 kommentaari:

  1. hoo, hea postitus :D
    amjeerikamaal on nagu ikka - paneerida ja deep fry
    http://www.youtube.com/watch?v=s427-0fBpQ0

    VastaKustuta
  2. Vaprat toidublogijat ei takista vallid, ei takista kraav... :D

    VastaKustuta
  3. Haaah.. munandite söömise festival? Tõesti? Kõikvõimas Ameerika suudab endiselt üllatada!

    VastaKustuta
  4. Ohsaa poiss, ei oska kohe midagi kosta selle peale:)

    VastaKustuta
  5. Mina olen täku munandeid söönud. Kirjutasin vist Namis ka kunagi. Mees oli küll algul seisukohal,et tema neid suu sisse ei võta. Lõpuks sõi peaaegu kõik ise ära :) Mul olid kerges marinaadis enne praadimist, kuna munad tulid kaugemalt ja kohe realiseerida ei saanud.
    Aga vaata kui kauni mustriga need munad on, nagu pühademunad :D

    VastaKustuta
  6. Tublid olete!
    Aga peale postitust hakkas isutama hoopis siin paremal asuv doominoküpsistega toorjuustu kook.
    No balls for me! :D

    VastaKustuta
  7. Tõesti, väga huvitav. Ahmisin postitust rida-realt sisse. :D Ja taipasin, et mul läheb selle katsetamiseni veel kõvasti aega. Julge Elis! :)

    VastaKustuta
  8. Hihii, oli see vast lõbus lugemine :D

    VastaKustuta
  9. Zoozi, meil olid munad õnneks paari tunni värskused, aga samas võibolla mõjub kerge marinaad neile just hästi?
    Kaija ja Marju, eks need munandid olegi selline tooraine, mille proovimiseks peab vaimselt valmis olema. Kõik ei ole ja kõik ei saagi ja absoluutselt ei peagi. Me oleme lihtsalt väga uudishimulikud inimesed :)

    VastaKustuta
  10. Tore postitus!

    Ega loomad pole raisata...ikka kõik kasutusse.
    Mind ennast küll rohkem erutab see kraam, mis munandite ümber ehk jäära- ja sikukotid, põnev käsitöömaterjal.
    Aga praetud jäära/sikku munandid on kindlalt menüüs iga kord, kui mõni meie karjaloomake taevastele karjamaadele läheb. Pannile nö veel ihusoojalt, maitseks õige pisut soola-pipart. Enamasti toimetab köögis siis meespool, ja minule jääb nauditav vaatepilt, kui õrnalt-õrnalt ikka nende pallikestega ümber käiakse. Teadagi... :)
    Huvipakkuvad on muud töötlemisviisid tõepoolest, sest seda materjali on aeg-ajalt käes ju hulgim.

    Julika

    VastaKustuta
  11. Julika, mind hakkas kohe huvitama, et kuidas neid munandite ümbriseid kasutada saaks? Samuti nagu nahka? See sooneline "membraan" võib väga huvitavaid tulemusi anda.
    Aga meeste jaoks on see munanditega tegelemine ja nende söömine iseenest mõistetavalt väga delikaatne teema :D

    VastaKustuta
  12. Üllatavalt ilusa mustriga on need munad tervena :) Lahe lugemine oli. Julge tüdruk oled, Elis.

    VastaKustuta
  13. Elis, meil maiustavad nende ümbriste kallal tavaliselt kassid ja kanad. Aga muidu on neid võimalik lihtsalt kuivatada, nagu ka looma soolikaid, põit, magu jne. Mida selle materjaliga edasi teha, on juba vaba fantaasia. Ennevanasti läks kõik muidugi tarvilikuks kasutamiseks, kuivatatud soolikatest tehti tugevat õmblusniiti näiteks. See teema läheb muidugi köögiväliseks juba :)

    Julika

    VastaKustuta
  14. Väga hea kirjutis ja julgus katsetada. Selleks peab tõesti vaimselt valmis olema aga samas teistes kultuurides tõesti on tegu delikatessiga. See on nagu osades riikides süüakse tuvisid, putukaid/prussakaid, usse ja muid huvitavaid tegelasi, mille peale me ei tuleks ka.

    VastaKustuta
  15. Ma ikka tõesti südamest naersin seda posti lugedes! Tänan heade emotsioonide eest :D

    VastaKustuta
  16. Me pole ammu Remiga nii palju naernud:)

    VastaKustuta
  17. Lõbus lugemine :D Mina nii julge ei ole, ilmselt oleks minestanud muna pooleks lõikamise ajal, söömiseni poleks kindlasti jõudnud :P

    VastaKustuta
  18. Näh, kirjutasin juba paari päeva eest kommentaari, aga unustasin vist selle kontrollsõna panemata ja nüüd teda polegi. Igatahes naersin päris hea kõhutäie teie seikluste peale, vahvalt kirja pandud ja eriti hea pealkiri. Mina olen söönud kunagi munandeid, mis olid koos sibulaga omleti sisse praetud. Oli hea. Pakuti seda kuskil Võrumaal Läti piiri ääres ja kõrvale tuli juua puhast kohalikku puskarit. Head mälestused on sellest üritusest :)

    VastaKustuta
  19. Üksainuke kotipaar ja nalja rohkem kui rubla eest :)
    Tegelikult tänu huumorile ja uudishimule me tol hetkel üldse finišisse jõudsimegi. Samas võib öelda, et munandi söömise juures on ainuke ebameeldiv asi see mõte ise... mõte, et see nüüd on munand. Enamus, kes on suutnud selle mõtte ületada või siis oma nupu hetkeks välja lülitada, need lausa kiidavad. Me veel kiidusõnadesse ei laskuks, aga järgmine kord prooviks praekottide asemel Juci mainitud omletti küll :)
    Ja pits viina või puskarit peaks siin sama kohustuslik kõrvale lonksamiseks olema kui böffi puhulgi. Kuigi minul isiklikult oleks selle pitsitäie alla kulistamisega tükk maad rohkem tegu kui pannitäie kottide söömisega :D

    VastaKustuta
  20. Oijah, pits viina või muud kangemat käib asja juurde tegelikult ka siis, kui neid munandeid karjamaa peale alles püüdma lähed.
    Aga järgmistele julgetele...kes soovib proovida siku munandeid, andku teada. Pea on saadaval, nõnda samuti ka muud, mitte küll nii ekstreemset, kuid ehedat, värsket ja mahedat kraami :)
    Julika

    VastaKustuta
  21. Jahil vanemad mehed on ikka rääkinud, et kuldi munandid on väga head. No ja kord oli kult käes ning tuli mõte, et prooviks ära! Munandid olid ilusad, puhas tailiha, väga isuäratava välimusega. Sai lõigatud ilusad tükid ja need pannile praadima pandud. Möödus vaevalt 5 minutit, kui pannilt hakkas eralduma jõhkrat kusehaisu, seepeale rändasid munandid prügikasti ja panna vanarauda!

    VastaKustuta
  22. Siim, algus oli nii ilus, aga lõpp vajus kuidagi ära :)
    Õnneks oli meie lõpplahendus tunduvalt positiivsemates nootides, aga ma ei kujuta ettegi, millest see erinevus ja miks teil selline ebameeldiv lõhn? Meil oli praadimise protseduur pigem täiesti lõhnavaba.
    Kas kohe värskena tegite?

    VastaKustuta
  23. Appikene, kuidas ma SELLISE postituse olin suutnud kahe silma vahele jätta! Väga lahe ettevõtmine ja see, kuidas uudishimu võidab sündsuse ja viisakuse, on mullegi tuttav seisund :)))
    Minu ainuke kokkupuude pullimunadega oli Sadamaturul toimunud "Sööme ära" üritusel proovitud pullimunad tomatitarretises. Tekstuur oli üsna sarnane sinu kirjeldatuga, maitse puhul jäi pigem domineerima ümbritseva kallerdise hästimaitsestatud olek. Muide, ümbritseva kallerdise tomatine punane värv tekitas veidi ebameeldiva parelleeli verega ja seetõttu tuli päris korralikult ennast enne maitsmist kokku võtta. Huvitav oli aga see, kuidas meespere taganes kindlameelselt proovimisest - ise panin diagnoosi, et ju see on sookaaslaste solidaarsus :D

    VastaKustuta
  24. Uluki tabamisega sama päeva õhtul sai tehtud. See ebameeldiv lõhn võis teoreetiliselt tulla ka sellest, et tookord oli veebruar ja metssigadel jooksuaeg siis alles möödunud. Sinu eksperimendist sai nüüd uut indu proovimiseks, seekord aga peaks suvisema kuldi vaatama.

    VastaKustuta
  25. Tuuli, oleks ma seda teadnud, et Sadama turul pullimune pakutakse..
    Muideks selle toidu välimuse koha pealt ongi nii, et mõttel on suur jõud ja vahel tuleb oma nupp lihtsalt välja lülitada. Nii võib paljuski üllatuda. Ja meeste jaoks on need munandid ikka nõrgaks teemaks ja neid tuleb mõista :)
    Siim, mul on hea meel, et sa siit uut indu said. Ma ise soovin ka endiselt metssea munandeid proovida, aga jään siis suvist kesikut ootama. Põrsa munandid on hirmus pisi-pisid ja vana looma munandid..need on juba päevi näinud :)

    VastaKustuta
  26. Metsea munad peab ilusti nahakoti seest puhtalt kätte saama, muidu k*se maitse juures. Praadida saiapurus või ilma. Sarnaneb struktuurilt maksale, tektuur massiivne, kuid maitselt nagu tailiha.

    VastaKustuta
  27. Olen valmistanud ühe parima toidupala just lambamunadest: munandid puhastada membraanist, tükeldada - viilutada. Marineerida õlle ja äädika marinaadis, maitseaineteks soola-pipart ja purustatud tilli. Marinaadil lasta seista umbes 8 tundi. Saadud lihatükid siis marinaadist välja võtta, jahuga kokku ja klopsitud munasegu sisse - seejärel siis praadida. Arvan, et võib lihtsalt ka riivsaia sees veeretada ja siis praadida.

    Mitte ükski külaline ei arva seejärel, et tegu võiks olla jäära munadega - maitselt, välimuselt ja lõhna poolest nagu tailiha!

    VastaKustuta
  28. Tuli siin lugedes mõte, et kas naised mõne looma emakat sööksid... Mulle endale tundub, et munandeid mekiks ma parema meelega...

    VastaKustuta
  29. ma ostsin ka ja see oli oivaline kogemus, just see protsess ise:)tänud idee eest

    VastaKustuta
  30. minu munandite soomis kogemus toimus siin Tuneesias kui ma esimest korda olin, kaisime Tunises kohalike toitlustus kohas ja mehed tellisid syya ise itsitasid vaikselt, l6puks kui toit tuli polnud meil halli aimugi millega tegu,paistis valja kui kanafilee vyrtsises tomatikastmes ja hunnik peterselli
    soime koik ara ja tellisime juurdegi ning lakkusime s6rmi ja imestasime nii hea kana siin :D
    mehed kova haalega itsitasid ja ka sealsed kohalikud kes soid
    l6puks 2 a hiljem saime teada mida me seal nii hoogsalt soime ning saime ka teada et pulli peenised olid ja juures

    VastaKustuta