laupäev, 29. jaanuar 2011

Kilupallid

/Prindi retsept/
Kiluvõileiba mäletate? Tegelikult, mis siin mäletada, tegu ju ühe lihtsaima ja parima võileivalisega üldse! Vähemalt korra nädalas korjan külmakapis leiduvad munad kokku ning keedan nad munavõi tarbeks ära. Võtan juurde pätsi ahjuvärsket leiba, katan paksu-paksu munavõi kihiga, nii, et hambad ikka ei põruks, peale vürtsiliku ja rohelist sibulat ning "Voila!"-õnneks enamat pole vajagi. Samade ainetega saab valmistada aga ka suupistepalle, mis hästi külmlauale, näiteks täidetud munade kõrvale, passivad.
Ainus oht on, et nad kipuvad liiga kiirelt laualt kaduma :)
Parima tulemuse jaoks valmista seisma jäänud leivast ise riivleiba.





Vaja läheb:
100g vürtsikilu fileed
100g toorjuustu
1 suur keedetud muna
1 sl hakitud värsket tilli
2 sl hakitud rohelist sibulat
veeretamiseks riivleiba








Haki vürtsikilud võimalikult peeneks.
Purusta keedetud muna kahvliga peeneks puruks.
Haki roheline sibul ja till.
Sega kausis kokku kõik koostisained, va riivleib, ja tõsta segu umbes pooleks tunniks külmkappi.

Kata kausi põhi riivleivaga. Võta teelusikatäie kaupa kilutäidist, tõsta riivleiva sisse ning veereta seal kuni kõik küljed on riivleivaga kaetud. Võta pall kausist välja ning vajadusel vormi kätega veidi ilusamaks palliks.

Valmis kilupalle hoia serveerimiseni külmkapis.


*Tänud Kerlile idee eest!

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Juustukeerud

Tegu pole seekord niivõrd retseptiga, kui pigem ideega. Väga lihtsa ja kiire ideega seejuures.
Täiesti tavalise ja keskmise eestlasena pean ma normaalseks, et supi kõrvale peab sööma leiba- olgu see siis must või valge, lame või vormiga, pehme või krõbe. Krõbe aga on just see, mida hing vahel mõningate püreesuppide kõrvale ihkab. Siis on hea kui leiad külmkapist pakikese lehttaigent, veidike juustu ja ühe muna, et see krõbe amps supi podisemise ajal valmis teha. Kui suppi pole, siis sobivad nad hästi ka lihtsalt kerge suupistena pakkumiseks.
Juustule lisan keerude vahele ka peekonit, aga siinkohal võib lähtuda külmkapi sisust ja hetkelistest isudest. Parima tulemuse saamiseks kasuta tugevamaitselist juustu või selle puudumisel lisa tavalisele juustule natukene Parmesani.







Vaja läheb:
500g lehttaigent
1 munavalge
suitsutatud paprikapulbrit
umbes 75g riivjuustu
mõni viil peekonit
 






Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Klopi munavalge väikeses kausis lahti.

Lõika peekon väikesteks kuubikuteks ning pruunista pannil läbi. Nõruta köögipaberil.

Lõika lehttaigen kaheks võrdseks osaks ning pintselda mõlemad osad ühelt poolt munavalgega üle.
Raputa mõlemale poolele kergelt ka suitsutatud paprikapulbrit (selle puudumisel ajab ka tavaline paprikapulber asja ära).
Riivi juust ning puista ühtlase kihina ühele tainapoolele. Juustu peale puista ka praetud peekon.

Tõsta teine tainapool, munavalgega pintseldatud pool allpool, juustu ja peekoniga kaetud tainatükile.
Rulli tainarulliga kergelt üle, et täidis ja tainakihid omavahel haakuksid. Lõika nüüd terava noaga või tainalõikuriga tainast õhukesed (umbes 0,5 cm laiused) ribad ning keera neile käte vahel, mõlemast otsast kinni hoides, vindid sisse.

Aseta ribad väikeste vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200 kraadi juures 20-30 minutit või kuni nad kuldpruunikat värvust hakkavad omandada. Küpsetusaeg võib varieeruda vastavalt lõigatud tainaviilude laiusest.

Parimad küpsetamise päeval.


Idee pärineb Kayotic Kitchen blogist.

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Peedi `galette`

/Prindi retsept/
Galette on prantsuse köögist pärinev õhuke, enamasti ümarakujuline, vabas vormis pirukaline. Minu arvates võluvaim osa galette juures ongi tema vaba vorm, kus taina ülejäägid on äärtest piruka peale tõstetud ja keskelt naeratab täies hiilguses vastu katmata täidiseosa. Tõeliselt kodune ja südamlik! Galette-ile omane mure taigen on valmistatud ainult jahust, võist ja külmast veest, millele on vastavalt soolasele või magusale täidisele veel soola või suhkrut lisatud. Äärmiselt lihtne ja kiire valmistada ning peale küpsetamist mõnusalt krõbe. Koos mahlase peeditäidisega oli see tõeline pärl tänases pühapäevases lõunas. Et vältida sööjate ahneid "juurde küsivaid" pilke, võib julgelt kohe kahekordse koguse ette võtta.


Taigen:
3,5 dl nisujahu (1/3 täistera nisujahu)
110g külma võid
0,5 tl meresoola
5 sl külma vett

Kate:
2 keskmise suurusega peeti
2 punast sibulat
50g sinihallitusjuustu
1 sl oliiviõli
1 sl palsamiäädikat
1 küüs küüslauku
meresoola
mõni vars tüümianit (lehed ainult)




Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Keera pestud peedid eraldi fooliumitükkidesse ning küpseta ahjus 200 kraadi juures tund aega. Peedid peavad oleme pehmenenud, aga õrnalt veel krõmpsud. Jäta peedid jahtuma.

Peetide küpsemise ajal valmista taigen. Sega jahu, külm või kuubikutena ja sool purutaoliseks tainaks. Lisa külm vesi ja töötle ühtlaseks tainapalliks. Mässi see kilesse ja tõsta 30-60-ks minutiks külmkappi.

Koori sibulad ja peedid ning lõika ratasteks.


Koori ja pressi küüslauk. Sega see kokku õli, palsamiäädika ja tüümianilehtedega.

Rulli taigen küpsetuspaberile suureks ringitaoliseks leheks. Jäte äärtest umbes 5 cm vabaks ja lao keskele vaheldumisi sibula ja peedirattad.
Pintselda  peedid ja sibulad palsamiäädika kastmega üle. lõpuks raputa peale ka murendatud sinihallitusjuust.


Tõsta ülejäänud taina ääred täidisele nii, et tekiks ringikujuline pirukas.


Tõsta galette 200-kraadisesse ahju ja küpseta 40-45 minutit, või kuni taigen on krõmpsu kooriku omandanud.

Enne serveerimist lase kümmekond minutit jahtuda ja lõika siis sektoriteks.

Parim sooja või leigena.

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Juuri Sfääris

Nagu ma Aino postituses põgusalt juba mainisin, siis alates eilsest, on Helsingi üks tipprestorane, Juuri, oma pisikese sapaste (nende soomestatud versioon tapastest) menüüga nüüd Sfääri jõudnud. Juuri on oma ülelahe külaskäigul kahjuks üpris põgusalt, kuni laupäevani, seega tasub huvilistel kiiresti tegutseda. Ja uskuge mind, tegu on maitseelamustega, millest te ei taha ilma jääda!

Toomas Lääts (Sfäär) ja Perttu Paulasto (Juuri) ettevalmistusi tegemas:

 (Fotod: Lauri Laan)

Perttu Paulasto, Juuri peakokk, on degusteerimiseks kokku pannud taldriku kolmest sapasest (hinnaga 9 eurot):

(Foto: Lauri Laan)

1) Külmsuitsuhaugi tartar (fotol tagumine)- soolakas ja ülimalt kreemjas kala tartar oli kõrvutatud hapuka, äädikas marineeritud, värske kurgi ja õhuliste kartulipliinidega.
Tartar`i ülimalt kreemja ja sidusa tulemuse saladus: veest nõrutatud hapukoor. Siinkohal aplaus Toomasele, sest Soomes kasutavad nad tegelikult creme fraiche`i  hapukoore asemel.

2) Maapirni puding puraviku laastuga (fotol parempoolne)- esimese ampsuga oli siinkohal selge- minu suhu on sattunud tükike taevast! Siidise tekstuuriga pudingus hakkasid korraga, õhkõrnal piiril, mänglema soolane ja magus. Kui puding ise, oma karamellise kooriku all, võidutses pigem magusama maitse poolel, siis seeneõlis frititud ja meresoolaga üle puistatud puravikulaast andis sellele soolaka tasakaalu. Imeline!
Siidise tekstuuri saladus: vesivannil küpsetamine.

3)Kergelt küpsetatud põhjapõdrasüda jõhvika tarrendiga (fotol vasakpoolne)- põhjapõdra südant lihtsalt peab ise proovima, sest seda maitseelamust on raske sõnadesse asetada. Pakutud süda oli seisnud soolvees 12 tundi ja enne seda oli ta kiire ehmatuse näol ka panniga kohtunud. Tulemus tänu sellisele õrnale kohtlemisele ülimalt hõrk ning kooslus jõhvika tarrendiga tõeliselt kütkestav.

(Foto: Lauri Laan)

Kui Kaerajaanis, Aino roogade kõrvale, pakuti meile õlut ja ainult õlut, siis seekord käis iga sapase kõrvale nii õlu kui vein. Asja idee oli, et õlu kuulutab veinile sõja. Kui esimene voor suitsuhaugi tartariga oli õllele paljulubav (seis 9:2 õlle kasuks), siis järgmistes voorudes sai ta veinilt nii tugeva alistuse osaliseks, et siin pikemat juttu polegi vaja juurde rääkida. Nagu targemad mehed ütlesid: õlle jaoks peab tegema spetsiaalselt toidu kõrvale, mitte vastupidi, aga iga roa kõrvale veini ikka leiab!

Siinkohal kasutaks veel võimalust ja kiidaks Sfääri. Šikk ja põhjamaine interjöör, meeldiv ja sõbralik teenindus, imeline toit ja mõnus seltskond tekitasid meis (vähemalt minus) väga mõnusa ja hubase meeleolu. Tundsime ennast suisa niivõrd hästi, et pärast Juuri sapaste maitsmist ning õlle-veini vahelist sõda, me kohe kuidagi veel koju ei tahtnud minna. Seega sai Liina välja pakutud idee, sinikarpe safranikastmes, koos klaasikese veiniga nautima jääda, kiirelt ja ühehäälselt vastu võetud. Ohhooo.. ja maitseelamused jätkusid täiel raual.. :)

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Kalkuni-juurviljapoiss

/Prindi retsept/
Pikkpoisi-laadsed tegelased on meie toidulaual tavaliselt pigem küll vaeslapse rolli jäänud, aga pärast pidusööminguid isutas just ühe koduse hakklihapätsi järele. Vanaema-stiilis klassika jäi seekord kõrvale ja kasutusse läksid hoopis kerge kalkuniliha ja juurviljad, et organismil veidi rasketest toitudest puhata lasta.

Kogusest jagub kuni kuuele.



Vaja läheb:
450g hakitud kalkuni kintsuliha
6-7 viilu peekonit
paar viilu (täistera või mitmevilja) röstsaia
100g (20%) hapukoort
2 keedetud väiksemat porgandit
1 väike keedetud kaalikas (või pool suuremast)
1 sibul
2 küünt küüslauku
suur peotäis hakitud maitserohelist (till, petersell, roheline sibul)
2 muna
soola
purustatud musta pipart




Pane röstsai kaussi ja vala peale hapukoor, lase veidike seista ja pehmeneda.

Koori ja riivi porgandid ja kaalikas, haki maitseroheline ja peekon, koori ja haki sibul ning küüslauk ning sega kõik taina koostisained (sealhulgas ka saiaviilud hapukoorega) kokku ning maitsesta. Lase külmkapis umbes 15 minutit tõmmata.


Aseta ahi maksimumi peale (250 kraadi) sooja.

Vormi taigen ahjuplaadile piklikuks pätsiks. Kui ahi on maksimumkuumuse saavutanud, siis keera kuumus kohe 180 kraadi peale ja tõsta juurviljapoiss ahju. Küpseta antud kuumusel 60-70 minutit.

Enne serveerimist lase kümmekond minutit seista, et hõlpsam lõigata oleks.

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Aino Kaerajaanis

Möödunud kolmapäeval, 12. jaanuaril, avanes minul, koos mõningate teiste toidublogijatega, külastada Karajaani restorani, kus Helsingi üks parimaid restorane, Aino, tutvustas killukest oma menüüst. Aino on Kaerajaanis MTÜ Maitseklubi programmi Eesti Maitsed raames, kus käesoleva aasta jaanuaris ja veebruaris on Tallinnas päris mitu võimalust eheda Põhjala toidu maitsmiseks. Alguse selle programmi raames tegigi sisse Aino, kes on siin vastukülaskäigul, sest Kaerajaan oli oma räimemenüüga seal juba möödunud aasta oktoobris, mis olevat väga menukaks osutunud. Loodame, et Ainol läheb siin sama hästi.


Kui restoran Kaerajaan on puhtalt oma nimega juba kliendile selgeks teinud, mis toitu ja interjööri sealt oodata on, siis sama lugu on tegelikult ka Ainoga. Aino on tegelane Soome rahvuseeposest, Kalevalast, kus ta pigem otsustab lõpetada oma elu, kui astub ema poolt lubatud abiellu endast vanema Väinämöisega. Kui meiesugusel tantsu- ja laulurahval paneb nimi "Kaerajaan" ilmselged rahvusliku alatooniga mõtted peas keerlema, siis sama kehtib ka soomalstel nimega "Aino". Ja just tänu nende kahe koha ühistele visioonidele tundus nende koostöö ka väga hästi klappivat. Aino rõhub muuhulgas veel kodumaisele toorainele ja sama kehtib nende siinoleku ajal. Seda muidugi selle väikese erinevusega, et kodumaine siin tähendab siiski eestimaist.

Enne õhtusöögile minekut oli mulle teada ainult see, et oodata on parti ja lammast, ülejäänu pidi selguma kohapeal. Niisiis läbi vanalinna Karajaani suunas jalutades olin poolte oma mõtetega juba lammast koos klaasikese punasega nautimas, teine pool tegeles aga pingsalt sellega, et kuidas üldse kohale jõuda. Kas õige oleks kõndida keset tänavat või hoopis võimalikult mööda seinu? Mis nurga all need katuselt kukkuvad lumekamakad maad (või siis inimesi) tabada võivad?  Kuna ma päris hästi selles selgusele ei jõudnudki, siis vaatepilt oli vingerdav Elis, kes üritas ennast võrdselt tänava keskele ja seinte äärtesse ära jaotada. Kohale ma õnneks siiski jõudsin ja kui Aino peakokk, Ali Suvila, meile õhtust menüüd tutvustama hakkas, siis selgus ka loo puänt.

 (Foto: Lauri Laan)

Teekonnal unistatud lammas tuleb küll ja klaasike punast ka, aga oodatud veinipudeli asemel avati hoopis Saku Punane(!). Suvila sõnul eelistavadki nad oma restoranis veini asemel roogade kõrvaliseks hoopis õlut. Seega pakuti meile igat käiku erineva õllega, et siis nende omavahelise sobivuse üle mõtiskleda/arutleda. Esimese hooga läksid mul vist silmad punni, sest mida minusugune üldse õllest teab? Õlu toidu koostises on tõesti mulle sümpatiseerinud, aga kas ma seda ka toidu kõrvalisena oskan hinnata? Ülesanne üpris väljakutsuv..

Niisiis asusime eelroa kallale, milleks oli pardifilee viigimarja-ürdisalatiga. Kõrvale pakuti Saku Valget.

     (Foto: Lauri Laan)

Part oli ülimalt õrn ja mahlane ning hilisemal järelpärimisel selgus, et see oli saavutatud esmalt kõigest 110 kraadi juures ahjus ja hiljem veel fooliumi all järelküpsetamise teel. Õlu oli eelroa kõrvale igati sobilik- mahe ja kerge, aga kõrvalolev veeklaas tühjenes märgatavalt hõlpsamini.

Pearoaks oli õlles hautatud tallekoot koores hautatud juurviljadega. Kõrvale pakuti Saku Punast.

(Foto: Lauri Laan)

See oli ainuke käik, kus mul jäi tundmata see connection toidu ja õlle vahel (erinevalt teistest seltskonnakaaslastest). Ei tea, kas see oli tingitud minu eelnevast fantaseerimisvõimest või sellest, et tegu tundus olevat ühe täiesti keskmise joogiõllega, aga südames jäin siinkohal siiski sõõmukest veini ootama. Sama õlu kastmes kasutatuna oli aga hoopis teine ooper. Connection  ülimalt pehmeks hautatud tallekoodiga täiesti olemas, ja kuidas veel. Ja kui lammas tahtis suhu ära sulada, siis kõrvale pakutud krõmpsud juurikad tuletasid vahelduseks meelde, milleks meile hambad suhu on antud.

Magustoiduks toodi lauda datlikook vanillikastmes. Kõrvale pakuti Saku Talve Porterit.

(Foto: Lauri Laan)

Pean tunnistama, et esimesed ampsud jätsid mu siinkohal täiesti emotsioonituks. Ei osanud seisukohta võtta. Siin tuli nüüd mängu õlu: tummine Porter tõi esile koogi sügavuse ja intensiivsuse ja iga järgneva ampsuga hakkasid üha enam ka emotsioonid pead tõstma. Uskumatult hästi töötav kooslus.

 (Foto: Lauri Laan)

Kogu õhtusöök oli üles ehitatud puhastele ja naturaalsetele maitsetele, ei midagi ülepakutut ja ei midagi vajaka jäävat. Sama menüüga on kõigil võimalus restoranis Kaerajaan kuni 13. veebruarini tutvumas käia. Täna veel, viimast päeva, on Ali Suvila oma meeskonnaga isiklikult kohapeal, edasi pakub juba Kaerajaan menüüd iseseisvalt.

Väljakutse õllega võin lugeda pigem positiivseks üllatuseks. Kui eelroa ja põhiroa juures ma ise seda valikut veel ei teeks, siis koogi kõrvale oli pakutud õlu vägagi õigustatud valik. See oleks vaja aga igaühel juba isiklikult järele proovida.

Edaspidi on tulekul veel Soomest Juuri (juba tuleval kolmapäeval) ja Luomo ning siis läheb järg juba tuntud Norra ja Taani restoranide kätte. Nii et kallid lugejad, Põhjala toit on tulnud meile praktiliselt koju kätte, haarakem võimalusest ning käigem ise järgi proovimas!

laupäev, 15. jaanuar 2011

Juustune lillkapsasupp

/Prindi retsept/
Tänuvused "söögipühad" kujunesid meil eriti pikaks ja lohisevaks. Ühest üritusest sai sujuvalt järgmine ja nii pea et kuu aja vältel, alustades jõuludega ning lõpetades uue aasta sünnipäevade ralliga. Kui nii lühikese ajaperioodi vältel pakutakse niiii palju head-paremat, siis ühel hetkel hakkab keha ja vaim protesteerima ning võite ennast pidulauas hoopis SUPIST unistamas avastada. Ja kui sa mõistad, et seda suppi sa veel niipea ei saa ka, siis võib unistus hoopis kinnisideeks kujuneda. Ja kinnisideest omakorda sai tingitud olukord, et peale kogu seda tralli ma peale suppide kodus suurt miskit teinud ei olegi. Aga see on mööduv nähe... kaua mul seda enam jätkata ei lasta.
See supp sündis tänu sellele, et ma endiselt üritan koduseid kasvatada ja tõestada, et lillkapsas kõlbab süüa ka muudel viisidel, kui ainult toorena. Püreesupp oli juba samm edasi ja olin valmistunud mitte just kõige soojemaks vastuvõtuks, aga asjatult. Juust ja karri tegid oma töö ja supp osutus väga menukaks, tagasihoidlikult öeldes. Punkt taaskord minule, vastaste seis endiselt nullis.
Juustuna kasuta kindlasti mõnda tugevama maitsega juustu. Ideaalis oleks parim valik Cheddar juust, aga kuna see võib osutada üpris kulukaks ja raskesti soetatavaks, siis võib kasutada ka Emmentali, Gouda vm juustu. Maitsestanud olen seda suppi nii karri kui sinepiga ja mõlemad toimivad siin hästi. Sinepit kasutades vali mõni mahedama maitsega variant.

Kogusest jagub viiele-kuuele.

 Vaja läheb:
1 keskmise suurusega lillkapsapea
1 suur sibul
1 suurem porgand
2 küünt küüslauku
1,2-1,5 liitrit köögivilja- või kanapuljongit
150g tugevama maitsega juustu
meresoola
purustatud musta pipart
1 tl karripulbrit või sinepit
õli praadimiseks

Serveerimiseks:
küüslaugukrutoone
krõbedaks praetud peekonit




Kuumuta paksupõhjalises potis õli.

Koori ja haki sibul ja porgand ning viska potti. Prae mõõdukal kuumusel kuni porgand hakkab pehmenema (6-8 minutit).
Koori ja haki küüslauk peeneks, lõika lillkapsas õisikuteks ning lisa potti. Kuumuta veel minut-kaks.
Vala peale puljong ning kata pott kaanega. Lase tasasel tulel umbes 15 minutit podiseda või kuni köögiviljad pehmeks on keenud. Tõsta pott tulelt.

Riivi sisse juust ning lisa maitseained. Püreesta supp saumiksriga.
Vajadusel lisa veel kuuma puljongit või keeduvett ja tasakaalusta maitsed.

Serveeri küüslaugukrutoonide ja krõbedaks praetud peekoniga.

*Küüslaugukrutoonide jaoks võta mõni viil saia (mina kasutan baguette`i), lõika see kuubikuteks, lisa paar supilusikatäit õli, veidi soola ja paar küünt pressitud küüslauku. Sega kõik ained omavahel kokku ja küpseta ahjuplaadil 200 kraadi juures kümmekond minutit või kuni nad mõnusaks krõmpsuks on küpsenud.

teisipäev, 11. jaanuar 2011

Pisarakook

/Prindi retsept/
Lapsepõlvest pärinev klassika, kus muretainapõhja ning pehme ja magusa beseekihi vahel on sidrunihõnguline kohupiimakiht. Soovi korral võib põhjale laduda ka viilutatud õunu või hapukaid marju, et koogile veidi hapukat värskust lisada.
Levinud on ka sidrunikisselliga pisarakook, nagu näiteks Tuuli seda teinud on.
Koogi nimi on tingitud sellest, et jahtudes tungib kihtide vahel asuv vesi besee pinnale ning jääb sinna õrnade pisaratena püsima. Selleks soovitatakse koogil enne beseega katmist veidi jahtuda lasta, et see vesi sinna kihtide vahele tekkida saaks. Piisab täiesti munavalgete vahustamise ajast ja pisarad tulevad nii, et mühiseb. Nagu omamoodi kunstiteos :)

Kogusest valmib suur plaaditäis.

Põhi: 200g võid
1 dl suhkrut
4 munakollast
4 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1/4 tl soola

Täidis: 400g kohupiima
100g 20% hapukoort
1 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
1 sidruni riivitud koor
4 munakollast

Kate: 8 munavalget
2 dl suhkrut
*1/3 tl sidrunihapet


Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Sulata või ning jäta jahtuma.
Vahusta munakollased suhkruga, lisa sulavõi ning soola ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sõtku ühtlaseks tainaks ning laota see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Torka kahvliga põhja sisse augud ja küpseta 200 kraadi juures 15 minutit.
* Kui soovid õunu või hapukaid marju lisada, siis lao need põhjale enne ahju tõstmist.

Sega kokku kohupiim, hapukoor, munakollased, suhkrud ja sidruni riivitud koor. Vala kohupiimatäidis põhjale ja küpseta veel 15 minutit.

Tõsta kook ahjust välja jahtuma.
Samal ajal vahusta munavalged sidrunihappega* tugevaks vahuks. Vahustamise lõppjärgus lisa suhkur ning vahusta edasi seni, kuni munavalgevaht on nii tugev, et kaussi tagurpidi keerates see sealt enam välja ei voola.
*Sidrunihapet kasutan ma tugevama munavalgevahu saavutamiseks ja sidruni lisameki pärast. Võib kasutamata jätta.

Kanna munavalgevaht õrnalt koogile ning küpseta 200 kraadi juures veel 7-10 minutit. Kui kook hakkab õrnalt kuldpruuniks tõmbuma ja beseepinnale hakkavad väikesed mullid tekkima, siis on õige aeg kook ahjust välja tõsta.
* Minule meeldib, kui besee pind on veidi laineline ja tipuline. Selleks teen spaatliga munavalgevahtu siludes vahepeal ülestõsteid. Nii need tekivadki.

Lase koogil enne serveerimist täielikult maha jahtuda.

Lõika kooki märja noaga, et besee noa külge kinni ei jääks.

Parim küpsetamise päeval. Kui kooki peaks kauemaks jaguma, siis tasuks teda kindlasti õhukindlalt säilitada, et beseekiht ära ei kuivaks.


Retsepti mugandatud (suuresti just suhkru koguse vähendamisega) "Suurest küpsetamisraamatust".

reede, 7. jaanuar 2011

Vinegrett

/Prindi retsept/
Mina olen kahjuks selle ajastu inimene, kelle jaoks paljud "vanakooli" toidud ei kuulu mitte taasavastamisele vaid lihtsalt... avastamisele. Üheks selliseks avastuseks on viimasel ajal kujunenud idanaabritelt pärinev köögiviljasalat õlikastmes-vinegrett. Oma kerge ja värske olemuse, krõmpsuva teksuuri, vitamiinide rohkuse ja kauni värviga on ta oma kindla koha meie toidulaual garanteerinud.
Variatsioone vinegreti valmistamiseks leidub tohutult. Põhiliselt tekivad erinevused köögiviljade kogustes, aga leidub ka versioone, kuhu on lisatud heeringat, rohelisi herneid, seeni, õuna või sibula asemel hoopis sibulapealseid.  Igale maitsele midagi. Minule meeldib aga selline lihtne, tugevalt hapukapsane ja peediselt erkpunane vinegrett, mida katab pigem õrn õlikaste.


Vaja läheb:
400g hapukapsast
2  keedetud peeti
3 keedetud kartulit
2 keedetud porgandit
2 väiksemat punast sibulat
2-3 hapukurki

Kaste:
4 sl oliiviõli
sidrunist pressitud mahla (umbes 1 sl) või äädikat (0,5-1 tl)
soola
purustatud musta pipart
suhkrut




Koori ja tükelda keedetud peedid, kartulid ja porgandid väikesteks kuubikuteks.
Koori ja tükelda ka sibulad ja hapukurgid. Sega kõik salati komponendid kokku.
* Kui hapukapsas tundub liiga hapu, siis pigista teda enne salatile lisamist veidi kuivemaks.

Vastavalt hapukapsa hapukusele sega kokku kaste ja vala salatile. Sega hoolega läbi ning maitse, vajadusel tasakaalusta maitseid.

*Väga hapukad hapukapsad pigista enne salatile lisamist kuivemaks.

Enne serveerimist lase külmkapis veidi maitsestuda.

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Pohla-martsipanipärg

/Prindi retsept/
Kui ärkate nädalavahetuse hommikul ja märkate aknast laia ja rahulikku lumesadu, justkui filmis, siis ainuõige idee tundub olevat midagi head küpsetada. Vähemalt minul küll! Midagi sellist, mis täidaks toa saialõhna ja ahjusoojaga. Mõne hetke möödudes juba ongi pärmitaigen kokku sõtkutud ja kerkima tõstetud ning akna ääres, teki sees hommikukohvi nautides, ketravad peas mõtted: "saiakesed? pohladega! mis mul veel on...?".
Pärmitaigent valmistan ma Pille retsepti järgi, mis õnnestub alati- kerkib hoolega ja sai jääb pehme, sest taigen ei sisalda muna. Täidises olevad hapud pohlad, magus martsipan ja absoluutselt mitte vähem tähtis apelsin loovad suurepärase koosluse ja garanteerivad sööjatelt mõned mõnumõminad :)

Taigen:
25g pärmi + 2 sl käesooja vett
3 sl suhkrut
1/4 tl soola
1,5 dl toasooja piima
50g sulatatud võid
300-325g jahu (umbes 6 dl)

Täidis:
50g võid (sulatatud)
200g martsipani
75-100g pohli
1 apelsini riivitud koor 
1 muna pintseldamiseks

Glasuur:
50g tuhksuhkrut
1 sl apelsinist pressitud mahla


Enne pärmitaina valmistamist tõsta kõik ained toasooja.
Sulata või ja jäta jahtuma.
Lahusta pärm käesoojas vees. Lisa sulavõi, piim, suhkur ja sool ning sega läbi. Sõelu järk-järgult juurde jahu ning sõtku see tainasse. Jahu kogus on piisav siis, kui taigen lööb kausi külgedelt lahti, aga on endiselt pehme. Raputa tainapallile peale õrn kiht jahu ning kata kauss rätikuga. Lase soojas kohas umbes tund aega kerkida. Taigen peaks umbes kahekordseks kerkima, vajadusel hoia kauem soojas.

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Rulli taigen jahusel pinnal ristkülikuks. Pintselda taigen üle sulavõiga, raputa ühtlase kihina peale riivitud martsipan ja pohlad. Lõpuks riivi taina kohal peale ka apelsini koor.
Keera taigen rulli, alustades pikemast servast.
Tõsta rull küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning ühenda otsad ringiks kokku. Lõika noaga ringi väimisse serva sisse sälgud (umbes 2/3 rulli laiuselt) nii, et ring jääks keskelt suletuks. Säti lõigatud viilud teineteisega kergelt kohakuti.

Klopi muna väikeses kausis lahti ning pintselda pärg sellega üle.

Küpseta 200 kraadi juures 20-25 minutit.

Sega kausis kokku tuhksuhkur ja apelsinist pressitud mahl. Nirista saadud glasuur pärjale.

Parim küpsetamise päeval.

laupäev, 1. jaanuar 2011

Vaarikase mustriga šokolaadi-juustukook

/Prindi retsept/
Head uut aastat!

Loodan, et aastavahetus möödus teil kõigil meeleolukalt. Et laud oli ikka hommikuni kaetud- et uuel aasta ka toitu lauale jätkuks. Et koos uute rahatähtedega rahakoti vahele ka kalasoomuseid pistsite- et ka uuel aastal seda krõbisevat jaguks. Et ikka ihu ja hing saunas vana aasta lõpul puhtaks sai viheldud ja et uueks aastaks ikka veidi õnne ka valatud saite. Siis peaks uus aasta muretult tulema.

Kuna ma ei suutnud ära otsustada, kas teha aastavahetuseks mingit marmorja kattega juustukooki või nami-namis palju kiitusi kogunud vaarikatega šokolaadi-juustukooki, siis lõpuks sai tehtud hoopis 2in1 versioon mõlemast. Šokolaadine brownie-põhi, marmorjas juustukate ja värskendav vaarikakaste mõjuvad üheskoos tõelise hellitusena maitsemeeltele- ideaalne algus uuele aastale!

Brownie-kiht:
135g võid
135g suhkrut
135g 70% kakao sisaldusega šokolaadi
2 muna
80g jahu

Toorjuustu-kiht:
400g toorjuustu
100g 20% hapukoort
125g suhkrut
2 muna
1 tl vaniljeekstrakti

Vaarikamoos:
300g vaarikaid
2-3 sl suhkrut



Valmista kõigepealt vaarikamoos. Selleks püreesta köögikombainis terved vaarikad suhkruga. Jäta kõrvale oma aega ootama.

Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga.

Aseta ahi 160 kraadi juurde soojenema.

Brownie-kiht:
Sulata šokolaad vesivannil ja jäta jahtuma.
Vahusta toesoe või suhkruga. Lisa ükshaaval edasi vahustades toasoojad munad. Järgmine lisa siis, kui eelmine on täielikult segunenud. Sõelu ettevaatlikult segades sisse jahu ja lõpuks lisa ka sulatatud šokolaad. Vala küpsetusvormi põhjale.

Toorjuustu-kiht:
Hõõru toorjuust ja hapukoor suhkruga kreemjaks. Lisa ükshaaval, ise segades, sisse ka munad. Lõpuks maitsesta segu vaniljeekstraktiga ning vala ettevaatlikult brownie-kihile.

Tilguta lusikaga toorjuustu-kihile moosist väikesed tilgad ja tõmba noa seljaga neist läbi, et koogi pinnale tekiks marmorjas muster.
Ülejäänud moos jäta hilisemaks serveerimiseks.

Küpseta kooki 160 kraadi juures umbes tund aega või kuni toorjuustu-kiht on tahenenud. Tõmba ahju uks lahti ja lase koogil täielikult maha jahtuda.
Jahtunud kooki hoia serveerimiseni külmkapis.

Serveeri ülejäänud vaarikamoosiga.