laupäev, 26. veebruar 2011

Maapähklivõiküpsised

Ameeriklaste poolt palavalt armastatud maapähklivõi fenomeni pole ma siiamaani veel mõista suutnud. Mitte, et ta mulle ei meeldiks, aga meie omavahelised suhted on pigem.. "jahedad" oleks vist õige sõna. Mul võib kapi peal seista purk maapähklivõid kuid, ilma, et ta oma olemasoluga mind ennast avama ahvatleks, aga kui jõuab kätte minu küpsisehooaeg, siis on seesama purk üks nõutumaid riiulil. Jah, mul on küpsisehooaeg, igal talvel! :) Ja sellele võib järgneda kuudepikkune periood, kus ma ühtegi küpsist nähagi ei taha, siis see purk seisab. See selleks.. aga need küpsised meeldivad mulle just seepärast, et nad pole otseselt soolased ega magusad, vaid kombinatsioon mõlemast. Seega sobivad põske pistmiseks nii soolase- kui magusaisu kustutamiseks.
*Kui ma reeglina kasutan küpsetistes tumedat šokolaadi, siis nende küpsiste puhul soovitan pigem magusat piimašokolaadi eelistada või hoopis mõlemaid pooleks, et magusaelement küpsistes liiga tahaplaanile ei jääks. Ja kui arvate, et küll küllale liiga ei tee, siis võib tainale veel ühe helde peotäie hakitud sarapuupähkleid lisada.





Vaja läheb:
3 dl (180g) jahu
100g pehmet võid
100g muscovado või fariinsuhkrut
1 muna
125g maapähklivõid
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl vaniljeekstrakti (või 1 tl vaniljesuhkrut)
100g hakitud (piima)šokolaadi*







Vahusta toesoe või suhkruga. Lisa muna ja sega edasi vahustades tainasse.
Lisa omavahel segatud kuivained, vaniljeekstrakt ja maapähklivõi ning sega ühtlaseks tainaks.
Lõpuks lisa ka hakitud šokolaad ja sõtku ühtlaselt tainasse.

Jaga taigen kaheks, keera mõlemad tainapooled vorstina kilesse ning tõsta tunnikeseks külmkappi.

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Võta üks tainapool külmkapist välja, lõika 12 viiluks ning suru iga viil peopesade vahel ümmarguseks lapikuks.
Laota küpsised ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.


Küpseta 180 kraadi juures 12-14 minutit.
Küpsised on ahjust välja võttes veel pehmed, aga jahtudes tahenevad.

Kui esimene ports küpsiseid on ahjus võib teist portsu ette valmistada ja siis samal moel küpsetada. Samas võib teist poolt taigent julgelt mitu päeva külmkapis säilitada ja küpsetada alles siis, kui tekib ise uue portsu värskete küpsiste järele.

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Palju rõõmu ühest väikesest metsanotsust

Kui teil juhtub olema kodus üks tulihingeline jahimees, siis piisab vaid ühest väikesest vihjest ja juba varsti ootab teid lauanurgal selline üllatus:


Ja minu ainuke vastus sellele üllatusele oli rõõmust kiljatud: "Appiiii, kui armsad!"

Nii lihtne see muidugi pole, aga sellegipoolest läks teine minu profülaktilise vihje "Pole nagu ammu liha koju toodud" peale külma põlgavalt kiiresti jahile ja naases sealt ühe armsa metsanotsuga.
Peale väikest rõõmustamist läksin ma juba jultunuks kätte ja julgesin lisa küsida, sest ühte väikest keelekest tundus vähe nukker keeta olevat. Pigem nöökimise mõttes. Ja nagu arvata võis, naerdi see mõte mul kiiresti välja. See-eest lubati mulle meie notsu õdesid-vendi elusast peast näidata. DIIL!
Juba järgmise õhtu hämaruses läksimegi luurele. Ja kiiresti selgus, et naine metsas polegi jahimehe jaoks just see kõige roosam unelm- küll ma kõndisin aeglaselt, küll mu püksid sahisesid (ma ikka pakkisin ennast korralikult kokku), ja siis ei kõndinud piisavalt harkis jalgadega (et ikka need püksid talle ette jäid) ja lõpuks paarikümne meetri kaugusel suurest seakarjast hakkasin ma natuke kartma ka. No need suured emised võivad ju oma võsukeste kaitseks päris palju korda saata. Aga elamus missugune- kari põrsaid mängimas ja söögi pärast võitlemas ning suur emis neid seal karjatamas. Kaua me muidugi ei vaadelnud, sest paki ennast sisse palju tahad, lõpuks hakkab ikka külm. Aga teinekord lubati veel vaatama viia- veel lähemale :)

Aga tagasi meie põrsa juurde. Selle subproduktidest saime kokku ühe hõrgu kolmekäigulise eine.

Keel rukkileival peedi-mädarõika kreemiga (inspiratsioon Pille blogist)

Paljud blogijad olid Sadamaturult hangitud hõrkude tallekeeltega mulle tõelise keeleisu peale ajanud ja mõte oli selge juba enne keele saabumist.

Tavaliselt olen keetnud suure looma keeli, mille potti mahutamine alati just kõige lihtsam ülesanne polegi. Seekord oli poti poti põhjal 1 pisike ja hõrk keeleke ning tükk tühja maad. Aga ega seepärast keel veel keetmata jäänud.

Keele tõstsin potti ja valasin peale nii palju külma vett, et keel kaetud saaks. Lisasin jupi porgandit, sellerit, sibulat, mõned pipraterad ja kadakamarjad, natuke meresoola ja ühe väikese loorberilehe ning väikese pundi maitserohelist ning lasin veel keema tõusta (kui tekib vaht, siis see tuleks pinnalt koorida). Siis keerasin tule vaiksemaks ja keetsin keele pehmeks. Väikese keele puhul kulub selleks umbes 1-1,5h, suure looma puhul 2-3h. Keedetud keele tõstsin korraks külma vette ja siis koorisin naha maha. Seda peab tegema sooja keelega, sest jahtunud keelelt naha koorimine on tõeline peavalu. Kooritud keele võib tagasi keeduleeme sisse jahtuma tõsta.

Peedi-mädarõika kreem
100g röstitud või keedetud peeti
100g toorjuustu
1 tl mädarõikakreemi
väike punt värsket hakitud tilli
soola
purustatud musta pipart

Röstitud peedid tuleks riivida peene riiviga ning segada toorjuustu ja mädarõikakreemiga. Maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.

Lõpuks võta viil rukkileiba, aseta sellele tükike lehtsalatit, peedi-mädarõika kreem, viilutatud keel ja raputa kõik õrnalt üle värskelt jahvatatud musta pipraga.

Südamesalat

Süda oli üks organ neist kolmest, mille kohta mul selge idee puudus. Pole kunagi südamega kokku puutunud. S tahtis selle veel kassidele sööta, aga õnneks sain kiirelt käe vahele. Õnneks, sest süda oli tõeline üllataja ja seda sõna kõige paremas mõttes. Kahju, et teine nii pisikene oli.

Vaja läheb:
peotäis rukolat
1 röstitud peet
peotäis röstitud leivakuubikuid
ühe väikese looma süda
soola, pipart südame maitsestamiseks
tükike võid praadimiseks

Kastmeks:
1 sl palsamiäädikat
2 sl oliiviõli
1 tl vedelat mett
meresoola
purustatud musta pipart

Puhasta süda, loputa külma vee all ja patsuda köögipaberiga kuivaks. Lõika õhukesteks viiludeks.

Kuumuta pannil või ning pruunista südamelõigud kiirelt kuumal pannil igast küljest läbi. Maitsesta soola-pipraga ning tõsta pann tulelt ja lase südametükkidel kuumal pannil veel paar minutit järelküpseda.

Lao kahele taldrikule rukola, tükkideks lõigatud peet ja röstitud leivakuubikud. Kõige peale tõsta küpsetatud südamelõigud.

Sega kastmeained omavahel hoolega kokku ja vala salatile.
Serveeri kohe.



Praetud maks karamelliseeritud sibulatega

Sellisel moel olen varasemalt kanamaksa teinud, mis vajab samuti kiiret ja kuuma panni. Lihtsalt maitsestatud maks ja karamalliselt magusad sibulad olekski nagu kokku loodud.

Karamelliseeritud sibulad:
500g sibulaid (sobivad nii tavalised kui punased sibulad)
1 väike kaneelikoor
2 sl muscovado või friinsuhkrut
3 sl palsamiäädikat
soola
purustatud musta pipart
õli praadimiseks

Koori sibulad, lõika pooleks ja viiluta.
Kuumuta pannil õli ning prae selles sibulaid kuni klaasjaks muutumiseni. Lisa kaneelikoor, alanda kuumust ja hauta aeg-ajalt segades kuni sibulad on täiesti pehmed ja hakkavad kuivaks tõmbuma  (20-25 min). Lisa pruun suhkur ja palsamiäädikas ning hauta veel oma kümmekond minutit või kuni sibulad hakkavad taas kuivemaks tõmbama. Maitsesta soola-pipraga.

Maksa praadimiseks läheb vaja:
1 noore looma maks
soola
pipart
tüümianit
tükike võid praadimiseks

Puhasta maks, loputa hoolega külma vee all ja lõika umbes 1 cm jämedusteks viiludeks.
Kuumuta pannil või ning pruunista maksaviilud kummaltki poolt kiirelt läbi (kokku umbes 8 min). Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga ning tõsta pann tulelt. Lase maksatükkidel kuumal pannil veel paar minutit järelküpseda.

Tõsta taldrikule 1 kuhjaga supilusikatäis karamelliseeritud sibulaid ja mõned maksaviilud ja serveeri soojalt.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Šokolaadikook.. see klassikaline

/Prindi retsept/
Tegelikult selle klassikalise koha pealt võiks ju vaielda. Kelle jaoks on šokolaadikookide klassikaks brownie-tüüpi küpsetised, mis sisaldavad rikkalikult võid, suhkrut ja šokolaadi, vähe jahu ja ei mingit glasuuri ja kelle jaoks hoopis "šokolaad-šokolaadis"-tüüpi koogid, kus seda mõru maiust on jagunud nii põhjatainasse, glasuuri ja vahel isegi vahekihtidesse. Minu jaoks klassika on aga lihtne kakaone põhi, mis vaheldub hapuka marjamoosiga ning šokolaad.. see katab kõiki neid lihtsaid maitseid oma külluslikkusega. Lihtne klassika!
Mulle tegelikult ei meeldi kooke kihtideks lõigata. Keskelt pooleks lõikamine on juba suur ettevõtmine, sest ma ei saa pea mitte kunagi kahte võrdse suurusega tükki (geodeet või asi!), rääkimata siis veel kolmest võrdsest tükist. See kook on aga kõige parem, kõige mahlasem ja kõige marjasem, ühesõnaga "kõige-kõigem", just kolme kihina. No ei sümpatiseeri need üdini tainased koogid, mina tahan moosi.. värsket marjamoosi. Seepärast teengi siin sohki ja küpsetan tavaliselt kolm erinevat põhja. Veidike töömahukam, aga tulemuseks on vähemalt kolm põhja, võrdsetes mõõtudes. Aga kui kihtide lõikamine näppus, siis ühe põhja küpsetamine on kindlasti lihtsam ja mugavam moodus. Ja kui juba näppus on, siis tulge õpetage mind ka! :)
Ja kui vaarikatelt seemnete välja hõõrumine tundub tüütu (see tegelikult ei ole üldse nii hull ja ei võta üldse mitte palju aega), siis võib ka muude marjade püreed kasutada. Aga kindlasti värskeid või sügavkülmutatud marju, mitte moose. Hapukas on siin võlusõna, mitte magus!

Taigen: 100g võid
175g (u. 2 dl) suhkrut
3 muna
200g (u. 3,5 dl) jahu
150g hapukoort
40g (u. 4 sl) kvaliteetset kakaod
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
näpuotsaga soola

Vahele: 400g vaarikaid
3 sl suhkrut
1 sl tärklist

Glasuur: 150g tumedat šokolaadi
100g toorjuustu (või hapukoort)
100g tuhksuhkrut




Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga.

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ükshaaval aeglaselt vahustamist jätkates munad. Uus muna lisa siis, kui eelmine on võikreemi täielikult segunenud. Lisa kordamööda ka omavahel segatud kuivained ja hapukoor ning sega rahulikult ühtlaseks tainaks.

Vala taigen küpsetuspaberiga koogivormi ning küpseta 180 kraadi juures umbes 30-40 minutit või kuni puutikk koogi keskelt torkides puhtana välja tuleb.
Taina võib ka enne küpsetamist kolmeks jagada ja siis kolmes ühesuuruses vormis (või kolm korda ühes vormis) eraldi valmis küpsetada. Sellisel juhul kulub ühe põhja küpsetamiseks tunduvalt vähem aega. Küpsust võiks juba 10-12 minuti pealt kontrollida.

Tõsta koogipõhi ahjust välja, lase kõigepealt kümmekond minutit vormis jahtuda, siis tõsta vormist välja ja jahuta täielikult maha.

Koogi küpsemise ajal valmista vahekihtide jaoks vaarikamoos. Hõõru vaarikaid sõelal, et vabaneda  seemnetest. Hõõrutud vaarikapüree tõsta väikesesse potti (jäta 2 sl püreed kõrvale), lisa suhkur ning kuumuta keemiseni. Sega vahepeal, et suhkur lahustuks ning tõsta siis tulelt. Sega varem kõrvale tõstetud püree (2 sl) ühe supilusikatäie tärklisega ühtlaseks ning lisa kuumutatud moosile. Tõsta pott tulele tagasi ning kuumuta madalal kuumusel kuni moosi paksenemiseni. Tõsta pott uuesti tulelt ja jäta jahtuma.

Lõika jahtunud koogipõhi kolmeks ning määri kihtide vahele vaarikamoosi.
Lao kook kokku tagasi samas järjekorras, mis ta lahti lõigatud sai. Kõige alumine kiht kõige alla ja ülemine kiht kõige peale, koorik ülespoole.


Kui kook on kokku laotud, siis kata ta võimalusel kilega ja lase paar tundi seista, et kihid mahlasemaks tõmbuks.

Enne serveerimist valmista šokolaadiglasuur. Selleks sega toasoe toorjuust tuhksuhkruga kreemjaks. Sulata šokolaad vesivannil ning sega toorjuustukreemile. Määri glasuur ühtlaselt koogi pinnale ja äärtele.
Kui vahepeal on viivitusi ja glasuur muutub peale määrides liiga... mittemääritavaks, siis tõsta kook korraks leigesse ahju, et šokolaad väheke pehmeneks ja jätka siis oma silumisvõtetega.

Parim valmistamise päeval.


laupäev, 19. veebruar 2011

Pirukas karamelliseeritud sibulate ja kitsejuustuga

/Prindi retsept/
Väljas paugutav käre pakane ja täiesti kohustustevaba nädalavahetus olid minu kaks õigustust, et keset päeva jälle üks pirukas ahju lükata. Kui pühapäeva hommikud on pannkookide pärusmaa, siis miks mitte laupäeva lõuna pirukatele pühendada? Ja veel milline pirukas... Ma pean hoiatama: siin aset leidev aroomi- ja maitsebukett on lihtsalt HUL-LU-TAV! Õhukesel krõbedal põhjal löövad tantsu palsamiäädikaga rikastatud, jõulised ja magusapoolsed karamelliseeritud sibulad ühes tugevamaitselise ja soolaka kitsejuustuga. Need I say more? Ja muideks.. sibulate küpsetamisel tekkinud aroomid tekitasid hetkeks tunde, et peale põhja mul ahju midagi ei jõuagi. Seega võib korraga kohe julgelt suurema koguse sibulaid ette võtta ja ülejääke külmkapis säilitada. Sealt siis julgelt bruscetta peale määrida või hoopis liharoogade, juustude vm kõrvale sättida.
Pirukas oli ideefaasis `galette`-na mõeldud, aga valmistamise käigus mul lihtsalt ei jätkunud südant osa kitsejuustu taina alla peita. Lihtsama lahenduse huvides on see võimalus siiski täiesti olemas.


Põhi:
2,5 dl jahu (1/3 täistera nisujahu)
80g külma võid
1/3 tl kuivatatud tüümiani
1/2 tl soola
3 sl külma vett

Kate:
600g sibulaid
1 sl muscovado või fariinsuhkrut
3 sl palsamiäädikat
soola
purustatud musta pipart
1 sl värsket tüümiani (lehed ainult)
60-70g kitsejuustu
õli praadimiseks




Sega põhja jaoks jahu(d), sool, tüümian ja külm või kuubikutena purutaoliseks tainaks. Lõpuks lisa külm vesi ning töötle ühtlaseks tainapalliks. Kõige lihtsam on seda teha köögikombainis.Kata tainapall kilega ja tõsta täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Koori sibulad, lõika pooleks ja viiluta.
Kuumuta pannil õli. Lisa viilutatud sibulad ning kuumuta pidevalt segades kuni sibulad hakkavad pehmenema ja õrnalt värvi muutma. Ära pruunista! Keera kuumus vaiksemaks ning kuumuta aeg-ajalt segades edasi, kuni sibulad on täielikult pehmenenud, kuldpruunikad ning hakkavad kuivaks tõmbama (umbes 20 minutit). Jälgi hoolega, et sibulad ei pruunistuks ega kõrbeks. Vajadusel alanda veel kuumust. Lisa palsamiäädikas ja suhkur ning kuumuta veel umbes 10 minutit või kuni sibulad hakkavad taas kuivaks tõmbama. Endiselt tuleks aeg-ajalt sibulaid ka segamas käia. Maitsesta lõpuks soola, purustatud musta pipra ja tüümianiga. Sega läbi ja kuumuta veel paar minutit ning tõsta pann kuumuselt.


Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Määri ümmarguse pirukavormi põhi ja ääred võiga. Mina kasutasin 22 cm läbimõõduga vormi.
Rulli taigen umbes 24-25 cm läbimõõduga ringiks (vormi põhjast tiba suuremaks) ning tõsta siis vormi. Tee põhjale kahvliga augud ning kata karamelliseeritud sibulatega. Kõige peale lao väikesteks kuubikuteks lõigatud kitsejuust.

Teine võimalus on põhi lahti rullida, täidisega katta ning üleliigsed ääred täidise peale keerata.. ühesõnaga `galette` vormida (nagu siin). Lihtsam, kiirem ja ei pea sobiva suurusega vormi otsima.

Küpseta 200 kraadi juures 35-40 minutit.

Enne serveerimist lase veidike jahtuda.


teisipäev, 15. veebruar 2011

Ahjukana sidruni ja ürtidega

/Prindi retsept/
Paar nädalat tagasi vaatasime me ka lõpuks "Food Inc" ära. Ma mingil põhjusel väga pikka aega arvasin, et olen seda filmi näinud, aga kui vaatama hakkasime, siis selgus, et pigem vist ikka mitte. Ma ei saa öelda, et film ise mind kuidagi väga üllatanud oleks. Kolm aastat tagasi, kui inimeste teadmised sel teemal oluliselt kasinamad olid, oli filmi šokeerivustase ka kindlasti tunduvalt kõrgem, aga palju mõtlemisainet tekitas ta sellele vaatamata. Lohutav asjaolu on muidugi see, et meil siin pisikeses Eestis pole olukord kaugeltki mitte nii õudne, kui suures Ameerikas ja meie väike turg ei võimalda sellisel kujul massitööstusel siin võimust ka võtta. Aga samas, ega meil siin suurt hõisata ka pole. Teades, et meie poelettidele jõudnud kanad pole kunagi päevavalgust näinudki ja tihtilugu nad isegi püsti ei suuda seista, pole mul nende kanade liha küpsetamise vastu piisavalt suurt huvi tekkinud, et sellesse teadusesse sügavamalt süveneda. Mis kunsti seal ikka saab olla, määrid meeldivate maitseainetega sisse ja ahju! Aga nüüd olid mul käes mõned talukanad (aitäh Liina!) ja et väärt lihast viimast võtta, soovisin ennast mõnede küsimustega eelnevalt ikka kurssi viia: Kas kana tuleks siduda või mitte? Kuidas saavutada küpsetamisel krõbe nahk? Kas ja kuidas kana täita? Millisel kuumusel ja kui kaua on õige kana küpsetada? jne.
Tegelikult on nende küsimustega enamasti nii, et ühest vastust ei olegi. Võib teha nii ja võib teha naa ning lõplik valik jääb koka enda teha. Mõned tähelepanekud siiski:
*Kana tuleks enne küpsetamist (nii umbes 0,5-2 h) toatemperatuurile tõsta. See lühendab kana küpsetamise aega ja tagab ühtlasema küpsemise.
*Et kanale maitsed tugevamini mõjuks võib maitseaineid ka naha alla ja kana sisemusse määrida.
*Kana küpsetamiseks sobilik keskmine temperatuur on 190 kraadi. Soovi korral võib kana alguses 10-15 minutit kõrgemal kuumusel küpsetada, et kana nahk küpseks krõbedamaks.
*Kana sidumise kohta leidsin ma vastakaid arvamusi. Mõni allikas väitis, et seotud kana küpseb ühtlasemalt, mõni teine, et hoopis sidumata kana. Eks see ole igaühe enese valik, aga seotud kana hoiab kindlasti oma vormi paremini, eriti veel, kui ta ka täidetud on. Ja üks, mis kindel- seotud kana näeb tunduvalt siivsam välja :).
*Kana võib täita ja võib ka mitte täita. Täidis lisab kanale küpsemise ajal mahlakust ja maitseid.
*Talukana küpsetamisel peab arvestama pikema küpsemisajaga. Miks? Sest tema on oma eluaja jooksul reaalselt oma lihaseid saanud kasutada.
*Kana võib küpsemise ajal korra-paar küpsetusleemega kasta. Kuna mina soovisin ikka krõbedat nahka ja olin kana eelnevalt ka täitnud, et liha mahlasem saaks, siis jätsin kastmise osa vahele. Polnud vajadust.
*Ahjust väljunud kana peab saama 15-20 minutit peale küpsetamist foolimi all rahulikult seista.

Teooria selgeks tehtud, võis oma kauni talukanaga tegelema hakata.




Vaja läheb:
1 terve kana
1 sidruni riivitud koor ja mahl
1 tl kuivatatud või 1 sl värsket tüümianit
1 tl kuivatatud või 1 sl värsket oreganot
1 tl kuivatatud või 1 sl värsket rosmariini
3-4 küünt küüslauku + 1 terve küüslaugupea
2 sl oliiviõli
1 sl meresoola
1 tl purustatud musta pipart
1 väiksem punane sibul







Pese kana külma vee all nii seest kui väljast ja kuivata köögipaberiga.

Riivi sidruni koor väikesesse kaussi. Lõika sidrun pooleks ning pressi mahl samasse kaussi. Jäta tühjaks pressitud sidrunipoolikud alles. Lisa veel oliiviõli, ürdid, sool, pipar ning peeneks pressitud küüslauguküüned (need 3-4 tk) ja sega kõik ained kokku.

Koori sibul ja lõika pooleks. Eemalda küüslaugupealt ainult kõige pealmine kiht, nii, et küüslauk ise ühe tükina püsima jääks. Lõika pealt väike viil või "müts" maha (vaata alumiselt pildilt).

Määri kana nii väljast kui seest marinaadiga kokku. Marinaadi võib lükata ka naha vahele, et ta lihale tugevamat maitset annaks.
Lükka sibulapoolikud, terve küüslauk ja tühjaks pressitud sidrunid kana sisemusse. Kui kasutad värskeid ürte, siis lisa väike punt ka neid.


Kui oled otsustanud kana enne küpsetamist kinni siduda, siis tee seda nüüd. Võimalusi on mitmeid, aga üks lihtne variant on videona vaadatav siit:


Tõsta kana ahjuvormi ja lase tund-paar toatemperatuuril seista. Kui lased kanal kauem marinaadis seista, siis tõsta ta külmkappi ja umbes tunnike enne küpsetamise alustamist jälle toatemperatuurile.
Mina panin kana marinaadi hommikul ja oma päeva veetis ta külmkapis maitsestudes.

Kuumuta ahi maksimumini (240-250 kraadi). Kui ahi on maksimumi saavutanud, siis tõsta kana ahju ja alanda kuumus kohe 190 kraadini. Küpseta sellel kuumusel, kuni kana on valmis. Selleks võib kuluda keskmiselt 1,5-2 tundi, olenevalt kana suurusest ja päritolust (talukana või tavaline poekana).
Minu üpris suur, täidetud, talukana (kõik kolm on asjaolud, mis küpsetamise aega veidi pikendavad) oli ahjus tiba alla kahe tunni.
Kana küpsust on kõige lihtsam kontrollida kintsude järgi: a) kui kintsu liigutades tunned, et ta liigub sinuga vabalt kaasa ja luud on liha küljest lahti või b) kui lükkad noa otsa kintsu ja noa küljele valguvad selged mahlad (mitte roosakad), siis on kana küps.


Tõsta kana ahjust välja, kata fooliumiga, ning lase 15-20 minutit rahulikult seista. Nii tõmbab kana kõik mahlad, mis ta soovib, veel endasse.

Sel ajal saab viimased ettevalmistused sööma asumiseks ära teha.

Kui teie tuttavatelt, tuttavate tuttavatel või hoopis tuttavate tuttavate tuttavatel peaks olema võimalus hankida kusagilt päris talukanu, siis tehke julgelt oma suu lahti ja küsige endalegi- küsija suu pihta ei lööda! Talukanad on tunduvalt lihaselisema lihaga ja kõrgema toiteväärtusega (vähemalt minu kõht sai küll väga korralikult täis) ja hiljem kanajääke puhastades ei suutnud ma ära imestada, kui palju liha ühe kana peal olla võib! Väärt kaup!

laupäev, 12. veebruar 2011

Šokolaadi-täisteraküpsised

/Prindi retsept/

Pärast kohvikurallit ja kõiki neid kohupiimakooke (sai eelnevalt päris mitu kooki isegi ära söödud) olin plaani võtnud ühe šokolaadise nädalavahetuse. Alati aga asjad ei lähe päris plaanipäraselt. Pireti ja Liina šokolaadikookidest, mis olid vägagi plaanis sees, jäin ma ilma. Katrini kaks šokolaadiküpsist ei tahtnud meil kuidagi kohe kahe vahel ära jaguneda ja Kätrini browniedest, mis ma olin kenasti karpi õhtuse tee kõrvale ära pakkinud, õnnestus mul vaid und näha, sest mingi vargapoiss oli mu karbi tühjaks söönud ja kenasti viimased purujäägid pettekana karpi tagasi pakkinud. Nokkisin siis viimased purutükid näpuotsaga tee kõrvale ära, mossitasin ka natuke ja mõtlesin siis lohutuseks hoopis trühvleid tegema hakata.. mitte just helgeim idee, mis mind viimasel ajal tabanud on, aga oli ju šokolaadine plaan algselt paika pandud. Kõik komponendid olemas ka, ainult pähklitäidisega vahvlid puudu. Ok, võtsin siis kasutusse hoopis mingid hirmus magusad vaniljetäidisega (viga nr 1!), segasin trühvlite täidise valmis ja külmkappi. Oleks pidanud umbes paar tundi sel seal külmas istuda laskma, aga EI, pool tunnikest tundus piisav (viga nr 2!). Esimesed  pallid meenutasid veel palle, ülejäänud hakkasid juba pihku ära sulama ning sinna kinni jääma. Selle asemel, et targalt toimida ja täidisel edasi taheneda lasta, hakkasin poole taina kaupa külmkapi vahet jooksma- poolt pallitasin, teine pool tahenes. Kui pooleldi pehmed pallid valmis, külmkapi uks igast võimalikust küljest šokolaadilaga täis, otsustasin palle kohe šokolaadiga glasuurima hakata. Tark oleks olnud šokolaadil jahtuda lasta, aga EI, ma olin ju hoos (saatuslik viga nr. 3)! Loomulikult lagunesid pooled pallid kuuma šokolaadi sees laiali ja algas jälle poole portsu kaupa külmkapi vahet jooksmine, mille käigus ma arvan, et sai isegi mõned uued sõimusõnad leiutatud. Jumal tänatud, et ma seda ust enne polnud ära jõudnud pesta! Ja kui vahepeal koogivaras julges küsima tulla, et kaua nende trühvlitega veel minna võib, siis teda päästis trühvlisajust ainult see väike fakt, et need väikesed õudused polnud veel valmis! Lõpuks, kõik pallid šokolaadiga kaetud külmkapis, hakkasin köögis aset leidva katastoofi likvideerimisega tegelema. Koogivaras käis vahepeal kapi kallal, võttis ühe trühvli (see ikka veel ei olnud valmis!) ja vaatas mulle etteheitvalt otsa: "Liiga tihked..liiga magusad ka!".. oleks mu järgnenud pilgul olnud võimed, siis tänasel päeval me meenutaks vaid mälestust temast. Veel rohkem pettunud ja mossis, kui enne kogu operatsiooni alustamist, vajusin väsinuna diivanile, võtsin oma teetassi ja suure tüki paljast šokolaadi (neist trühvlitest ei tahtnud ma tol hetkel enam kuuldagi) ning suutsin mõelda ainult ühest: "Mille kuramuse pärast ta mu koogitüki pidi pihta panema?".
Järgmisel päeval olid trühvlid küll täitsa ausad, väga head tegelikult, aga ma polnud suutnud neile veel andestada. Või ei olnud suutnud ma endale oma rumalust andestada? Teadagi ju, et halva tujuga ei tohi kööki minna, sellest ei tule kunagi head nahka! Aga mu kolgata tee polnud veel läbi. Hakkasin hommikukohvi kõrvale oma šokolaadi-täisteraküpsiseid võtma, aga... "Ei ole võimalik, TÜHI karp!". Järgnes taaskord mõtteline sõimurahe..
Natuke enesehaletsust ja tassike kohvi ning paigas uus plaan. Tuleb teha küpsiseid! Eelmisest õhtust targem, panin mängima oma "heatujumuusika", uurisin veidi oma tühja küpsisekarpi ja heitsin pilgu ka Katrini šokolaadiküpsiste retseptile ja jõin igaks kümneks juhuks veel ühe tassi kohvi. Värskendatud meeleolus läks küpsisetegu hoopis teises rütmis ja üks-mis-selge.. poest ma neid küpsiseid enam ostnud ei ole ja ei osta ka!
Pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et tusase naise koht ei ole köögis! Mitte, et ma seda varem teadnud poleks, aga vahel on vaja seda eneselegi meelde tuletada. Või siis tuletab järjekordne ämbrisse astumine seda ise enesele meelde. Aga mis olukorra päästab? Muusika.. õigemini hea muusika.. A-LA-TI!


"Dear Lord: The gods have been good to me. For the first time in my life, everything is absolutely perfect just the way it is. So here`s the deal: You freeze everything the way it is, and I won`t ask for anything more. If that is OK, please give me absolutely no sign. OK, deal! In gratitude, I present you this offering of cookies and milk. If you want me to eat them for you, give me no sign.. Thy will be done!"
                                                                                                                                            /Homer Simpson/

Kogusest valmib 24 küpsist.



Vaja läheb:
160g pehmet võid
100g pruuni suhkrut
1 muna
2,5 dl (u. 150g) täisteranisujahu
1 dl (u. 60g) nisujahu
3 spl kakaod
1 tl küpsetuspulbrit
mõni tilk vaniljeekstrakti
3 spl (kuhjaga) kaerahelbeid
näpuotsaga soola
100g tükeldatud tumedat šokolaadi






Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ning sega see võivahu hulka.

Purusta kaerahelbed köögikombainis peenemaks puruks ning sega kokku ülejäänud kuivainetega. Lisa kuivained ja vaniljeekstrakt (selle puudumisel vaniljesuhkur) vahustatud võisegule ning sega ühtlaseks tainaks. Lõpuks haki šokolaad peenemaks (sellised paraja suurusega tükid, et hiljem hamba all ikka tunda ka oleks) ning sõtku hoolega tainasse, et nad ühtlaselt jaotuksid.

Jaga taigen kaheks, vooli kumbki osa tainast vorstikeseks, mässi kilesse ja tõsta umbes tunnikeseks külmkappi tahenema. Vajadusel võib taina ka päeva-paar varem valmis teha ja külmkapis säilitada.

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Võta üks pool tainast külmkapist välja ja lõika 12 võrdseks viiluks. Veereta iga viil peopesade vahel kuuliks ning suru siis lapikuks. Kuju vormides arvesta sellega, et ahjus küpsised oluliselt enam laiali ei vaju.
Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 180 kraadi juures 11-13 minutit. Tõsta küpsised ahjust välja ja jäta jahtuma. Kuumalt on küpsised katsudes veel pehmekesed, jahtudes tahenevad, seega ei maksa esmapilgul pehmena tunduvaid küpsiseid üle küpsetada.
Toimi samuti teise poole tainaga.



kolmapäev, 9. veebruar 2011

Peedi-pohlasupp

Kui peedi magusust üritatakse tihtipeale suppides hapuka õunaga tasakaalustada, siis miks mitte samal eesmärgil hoopis pohli kasutada? Lisada veel apelsini ja jahvatatud nelki ning saate tulemuseks ühe "naeruväärselt jõuluhõngulise supi", nagu Nigella ise seda oma raamatus "Feast" kirjeldas. Jõuluhõnguline või mitte, aga see magus-hapu-õrnalt vürtsikas kooslus toimib.. ja isegi praegu!
Serveerida sobib nii eelroa, kui kerge einena.

Kogusest jagub neljale-kuuele.



 Vaja läheb:
2 suurt või 3 väikest peeti (u. 550g)
1 suur punane sibul
2 sl oliiviõli
150g jõhvikaid
1 apelsini koor ja mahl
1 liiter köögiviljapuljongit
näpuotsaga jahvatatud nelki
meresoola
purustatud musta pipart

Serveerimiseks: soovi korral hapukoort.





Koori peedid ja sibul ning haki jämedalt. Viska tükid köögikombaini ning peenesta väiksemaks, mitte aga väga pudiks.


Kuumuta paksupõhjalises potis oliiviõli ning prae peedi-sibulasegu mõõdukal kuumusel umbes kümmekond minutit või kuni peet vaikselt pehmenema hakkab.
Lisa pannile pohlad (külmutatud marjad sulatatuna), apelsini riivitud koor ja mahl ning näpuotsaga jahvatatud nelki. Kuumuta pidevalt segades veel mõni minut.
Vala lõpuks peale kuum puljong, kata pott kaanega ning hauta tasasel tulel 50-60 minutit.

Tõsta pott tulelt ja püreesta supp saumiksri või blenderiga. Ettevaatlikult, kui sa just ei soovi, et kogu köök hiljem nagu kuriteopaik välja näeks.

Maitsesta supp meresoola ja purustatud musta pipraga.

Soovi korral tilguta serveerimiseks peale hapukoort ja puista üle purustatud musta pipraga.


pühapäev, 6. veebruar 2011

Tänud, vabandused ja retsept ka.

Nüüd võib projekti kohvik "Blogi" tehtuks tembeldada! Kohvik oli, koogid olid (Profa pirukas ka), aga mälestus jääb.
Kui ma eile enne kella kahte Solarise keskusesse jõudsin ja enda ees nelja õnnelikku naist (Aet pidi kahjuks haigena koju jääma) tühja laua taga nägin, ei suutnud ei mina ega nad isegi kogu seda melu ära imestada. 200 kooki veidi enam kui tunniga maha müüa- enneolematu! Ja ega tänagi pikka pidu polnud- ennustatud lahtiolekuaeg lühenes kella kuuelt kahele. Seega vabandame kõigi ees, kes kohale tulid ja enda eest tühja leti leidsid- selline asjade kulminatsioon oli meile endilegi tõeliseks üllatuseks. Aga loomulikult suur tänu korraldajatele ja kõigile, kes kohale jõudsid ja ürituse õnnestumisele oma panuse andsid. Rõõm oli nii mõnedki näod ja nimed omavahel kokku viia :) Oleks tahtnud pikemaltki külalistega juttu puhuda, aga vahepeal olid käed nii tööd täis, et peale kookide tõstmise ja karpide voltimise suurt muud peale "Tere!" ja "Head isu!" ei jõudnudki öelda. Väga kahju küll, sest tegelikult ei olnud müük ju ürituse idee.. pigem ikka omavaheline kohtumine. Aga eks see kogemus ole õpetuseks tulevikuks.


Eilsetest kookidest mul kahjuks pilte pole- jäin isegi pika ninaga. Tuuli blogis on fototõestus aga täiesti olemas. Täna jõudsin paar minutit enne kohviku avamist kiire ülevaate menüüst siiski teha:

Ragne beseevahune kohupiimakook, mis nägi välja nagu tõeline meistriteos. Kahjuks haigutas tund pärast kohviku avamist Ragne koogivaagnatel juba tühjus ja endale ma tükikest ei jõudnudki soetada. Silmailu see-eest missugune!


Kätrini brownied:


 Katrini küpsised (need šokolaadiküpsised olid kohe eriti head):


Minu kohupiima-marjakook:


  Ja lõpuks kogu selle magusa vahele suisa hädavajalik soolane- Profa sibulapirukas:


Mulle tuli kella kolme-nelja vahel nii mõnigi pettunud kõne, et "Elis, kus sa oma kookidega siis oled?!"- kooki mul tõesti kahjuks enam pakkuda polnud (veelkord vabandan), aga retsepti lubasin üles riputada.
Ei olnud tegu mingisuguse uue leiutisega, vaid variatsiooniga sellest koogist- põhjaks küll liivataigen ja peale veidi karamelline martsipan, aga sisuliselt sama. Lihtne ja kodune. Martsipani puudumisel võib sama koogi hoopis peotäie mandlilaastudega katta ja magusa katte puudumise kompenseerimiseks paar supilusikatäit suhkrut täidisesse rohkem lisada. Marjadena võib kasutada sõstraid, maasikaid, vaarikaid, mustikaid, põldmarju või mida iganes, mis kodus leidub. Mina kasutasin mustikaid, vaarikaid ja musti sõstraid.

Kohupiima-marjakook 
/Prindi retept/

Kogusest jagub kaheteistkümnele.


Põhi:
3 dl jahu (umbes 180g)
1 dl suhkrut (umbes 85g)
100g võid
1 muna
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Kate:
500g kohupiima
200g 20% hapukoort
4 muna
150g suhkrut
1 sl sidruni riivitud koort
250g meelepäraseid marju
125 g martsipani



Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ja omavahel segatud kuivained ning töötle ühtlaseks tainapalliks. Keera tainas kilesse ning tõsta umbes 30-60 minutiks külmkappi.

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Suru tainas küpsetuspaberiga vooderdatud, 26 cm läbimõõduga, lahtikäiva koogivormi põhjale ja äärtele.

Löö munad suhkruga lahti. Lisa kohupiim, hapukoor ja sidruni riivitud koor ning sega kõik hoolega läbi.
Vala kohupiimatäidis põhjale.

Raputa marjad ühtlaselt kohupiimatäidisele. Külmutatud marjad sega eelnevalt 1 sl tärklisega ning raputa sõelal üleliigne tärklis maha.

Lõpuks riivi koogile martsipan.
*Mina teen seda otse koogi kohal, siis ei kleepu riivitud martsipan enam kokku.

Küpseta 180 kraadi juures umbes tund aega. Kui martsipan kipub pealt liigselt pruunistuma, siis kata vorm küpsetamise lõppjärgus fooliumiga.

Lase koogil täielikult maha jahtuda ja tõsta järgmise päevani külmkappi.

neljapäev, 3. veebruar 2011

Kartulipliinid suitsutursasalatiga

/Prindi retsept/
Kui me oma blogiliste seltskonnaga Sfääris Juuri sapaseid maitsmas käisime (sellest kirjutasin ma siin), siis kodanik Liina rõõmustas meid kõiki uudisega, et tema kaudu on võimalik talukanasid hankida. Te oleks pidanud meie nägusid nägema- nagu väikesed lapsed kommileti ääres! Mõne hetke möödudes oli tal tellimuste nimekiri juba koos ja nädalapäevad hiljem viisid mu pikad jalakesed mind Sadama turule selle õndsa saagi järele. Väikese eksituse tõttu ma sealt oodatud kanaga siiski koju ei naasenud (järgmine kord!), aga ega ma selle pärast siis veel tühjade kätega ära tulnud. Mida kõike sealt ei saa! Eriti rõõmustav oli näha Halika talu imeilusaid kodumaiseid õunu ja Georgia pagari hatšapurisid. Kuigi praegu on turul veel väga rahulik aeg, siis ootan huviga kevadet, et seda täies hiilguses õitsemas näha.
P.S. Alates veebruarist on Halika talu õunad Sadama turu müügilettidelt tänu väikestele varudele kahjuks juba maas,  aga huvilised saavad kuni märtsini neid ka Nõmme turult soetada (letil suurelt kirjas "Taluõun").
Muuseas sai turult koju taritud ka üks tõsine tükk suitsuturska- eks ikka selleks, et suitsutursasalatit teha.. Ja siis meenusid mulle taaskord Juuri ja Sfäär ja Toomas Läätse enam kui lahked näpunäited seal pakutud kartulipliinide valmistamiseks. Mõeldud-tehtud ja suupisted missugused!


Kartulipliinid:
250g kartuleid (näiteks Laura)
3 sl (triiki) jahu
u. 0,5 dl piima
2 muna
1 sl sulavõid
soola
õli ja võid praadimiseks

Suitsutursasalat:
200g puhastatud suitsuturska
200g nõrutatud hapukoort*
2 väiksemat hapukurki
1 punane sibul
vajadusel mõni tilk äädikat
soola


Suitsutursasalat.
Haki hapukurgid väikesteks kuubikuteks ja jäta mõneks ajaks sõelale nõrguma, et liigsest vedelikust vabaneda.
Puhasta suitsutursk kontidest ning murenda kala sõrmede vahel väikesteks tükikesteks. Koori ja haki sibul väikesteks kuubikuteks.
Sega kokku suitsutursk, hapukurk, sibul ning hapukoor* ühtlaseks kreemjaks massiks. Maitsesta soolaga ning vajadusel lisa mõni tilk äädikat (kui hapukurgist jääb väheseks).
Tõsta salat külmkappi maitsestuma.

*Kasutasin Alma 20% hapukoort, mille panin eelmisel õhtul külmkappi sõelale nõrguma. Ikka nii, et sõela alla kauss ja sõela peale tükk marlit, linast riiet või mõni kiht köögipaberit. Nii jääb lõpptulemus mõnusalt paks ja sidus.

Kartulipliinid.
Keeda kartulid pehmeks, nõruta keeduveest. Vala peale osa piimast ning tambi pudrunuiaga püreeks. Jäta jahtuma.
Jahtunud pudrule lisa munakollased, sõelutud jahu, ülejäänud piim, sulavõi ja sool ning sega kõik kokku. Vajadusel lisa veel tsipakene piima- taigen peab jääma siiski pigem paksupoolne, et teda hiljem tordipritsist pannile saaks kanda, aga samas mitte nii paks, et ta lusika pealt maha ei vajuks.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning sega ettevaatlikult ülejäänud taina hulka.

Kuumuta pannil tükike võid ja törts õli.
Tõsta taigen tordipritsi ning pigista pannile väikesed pliinid. Prae pliinid mõõdukal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Kui tordipritsi käepärast pole, siis saab kasutada ka väikest kilekotti, millel on nurk ära lõigatud. Võib ka supilusikaga pannile parajad portsud tõsta, aga see on tiba tüütum tegevus.

Serveerimiseks tõsta pliinidele lusikaga suitsutursasaltit ja kaunista tillioksaga VÕI tõsta suitsutursasalat väikesesse kaussi ja lao pliinid selle kõrvale, et igaüks saaks ise endale suupisted valmistada.

teisipäev, 1. veebruar 2011

Kohvik "Blogi"

Attensioone- attensioone!
Juba mõnda aega on siit-sealt ja ridade vahelt läbi kajanud sosinad mingisugusest kohvikust, mingisugustest videotest ning nende tarbeks kokkamisest. Nüüd on kätte jõudnud aeg, et sosistamine lõpetada, hääl selgeks köhatada ning teile kõigile teda anda:
Eeloleval nädalavahetusel toimub midagi ühekordset ja ainulaadset- MTÜ Maitseklubi juhtimisel avatakse Solarise keskuses kaheks päevaks, 5. ja 6.-ks veebruariks, pop-up kohvik "Blogi"!
Miks ja mis see on? 
Seda aitab ehk mõista väike väljavõte enne jõule meieni jõudnud kirjast:
 "Toiduteema on Eesti ajakirjanduses kajastatud ühekülgselt ja puudulikult. Tekkinud “tühja kohta” täidavad edukalt blogid. Erinevalt ajakirjanikest on blogijad avalikkusele suures osas tundmatud.
 Valdkonna tuntuse tõstmiseks ning avalikkuse uudishimu rahuldamiseks tulevad kümme valitud blogiat kaheks päevaks “blogist välja”. Seda tehakse ajutise kohviku näol Solarise keskuses.
 Kohvik töötab mõlemal päeval kella 12-st alates nii kaua, kuni kaupa jätkub. Orienteervuv sulgemise aeg kummalgi päeval kell 18.00. Kohvik on osaliselt iseteenindav. Toitude müümiseks on kaks letti. Mõlemal päeval müüvad oma toitu viis erinevat blogijat.
Igaüks nendest teeb ühe toidu koguses 50 tk. või portsjonit. Toitudel on sümboolne hind, mis peab katma toorainele tehtavad kulutused. Lisaks toitudele on saadaval ka sobivad joogid, mida valmistab ning kogu kohviku tegevust korraldab Carmen Catering.
 Kohvikuks eraldatakse Solarise alumisel korrusel eraldi ala. Söömine toimub laudades. Kokku on kohvikus ca 50 kohta. Kohvikusse pääsemist korraldab administraator, kes jälgib, et kohvikualal on korraga nii palju inimesi, kui laudades on kohti.
Kohvik näeb välja stiilne ning esinduslik, mitte ühekordne ja juhuslik..."
Laupäeval, 5. veebruaril, astuvad üles:
PiretPuhas rõõm
 
ning pühapäeval, 6. veebruaril:
ja mina..



Niiet kallid lugejad, tulge kohale maitsma, mis me teile valmistanud oleme! Seejuures on meil, blogijatel, võimalus reaalselt ka oma lugejatega näost-näkku kohtuda ja teie saate oma silmaga veenduda, et me oleme tegelikult täiesti tavalised inimesed..väikese kiiksuga ainult :) Aga see kiiks meid ju ühendabki!

Kohvik "Blogi" projekti raames tuli igal blogijal, koostöös DanSukkeriga, ette valmistada ka üks ennast tutvustav videoretsept. Khm..see oli minu jaoks nüüd see veidi hirmutav osa. Üks asi on oma mõtetest ja elamustest kirjutamine, ootad ära hetke, mil "vaim" peale tuleb (kui tuleb- vahel ei tulegi), avad arvutikaane ning lihtsalt kirjutad asjast, mida armastad. Pole oluline, kas mul on seljas alles värskete kohviplekkidega hommikumantel või hoiab iga juuksekarv veel selles suunas, kuhu öösel padi nad sättinud on- keegi ei tea ja see polegi oluline. Läheb sassi, kustutad ära ja kirjutad uuesti. Kui siis ka välja ei tule, paned arvuti kinni ja jätkad alles siis, kui see "ahhaa-moment" ära käib. Vahel kusjuures ei käigi ja vahel ei kirjutagi. Selline ekraanitagune elu mulle sobib ja ma tunnen ennast siin hästi ja turvaliselt. Nüüd tuli aga oma mugavast tsoonist välja tulla ja kaamera ette astuda. Üksi, oma monoloogiga. Ja ma pean mainima, et mina ja kaamera- me lihtsalt ei klapi! Kohale ilmunud kaameramehe, Tomase, sõnad "teeme nii, nagu sina tahad" ei olnud ka just kõige suuremaks julgustuseks. Arvas ta aga, et rääkida võiksin oma tööst ja seda teed me läksimegi. Suure pabinaga läks palju sassi ja sai öeldud palju täiesti seosetuid lauseid, mille sisust ma isegi aru ei saanud, teistest rääkimata. Ju seetõttu jäi suur osa üles võetud materjali videos reaalselt ka kasutamata (kahjuks või õnneks- ei oskagi öelda). Kuna aga dialoogi pidamine mul tunduvalt paremini välja tuleb, siis soovi korral võite julgelt juurde küsida, mis teid huvitab.

Video ise on nähtav siin (olge armulised):


Videos valmistatud retsept on blogipostitusena nähtav siin

Kohvikus ma neid õunu kahjuks pakkuda ei saa, sest kohapeal puudub küpsetamise võimalus ja jahtununa on nad poole oma võlust juba kaotanud. Arvestades portsjonite arvu, kohapealseid tingimusi ning pikka transporti valisin kohvikusse küpsetamiseks hoopis kohupiima-marjakoogi, mis oma lihtsa ja maalähedase olekuga vast mind ennast ja mu blogi kõige paremini iseloomustab.

Kohtumiseni nädalavahetusel (pühapäeval)!