pühapäev, 29. mai 2011

Rabarberi-maasikapirukad

/Prindi retsept/
Taolisel põhimõttel pirukaid (galette) olen ma senini ainult soolaseid teinud, nagu näiteks see peediga või see sibulaga variant, ja nad on alati täielikeks hittideks kujunenud. Tegelikult toimib see "krõbe põhi - mahlane täidis kooslus" aga ka suurepäraselt magusate küpsetiste puhul, eriti just selliste tugeva iseloomuga marjade, puuviljade ja püsikute (nagu rabarber) puhul, mis väga erilisi lisakomponente enesele seltsiks ei vajagi. Muidugi võib neid pirukaid teha ka ainult rabarberiga, aga ma lihtsalt ei suutnud ahvatlusele vastu panna, et niigi punastele rabarberivartele veidi kärtsu ja mahedust maasika näol juurde sättida. Ja tihedam blogikülastaja on vist ka tähele pannud, et mul ongi rabarber-maasikas-apelsin kooslusega mingisugune oma teema, nad lihtsalt peavad kokku saama!
Pirukast aga niipalju, et põhi on tõesti krõmps, täidis on tõesti mahlane ja apelsinis kümblevad rabarber ja maasikad ongi tõepoolest fantastilised, kõik nii nagu lubatud. Suhkruga ma liialdanud ei ole, võiks öelda, et magus on alumise piiri peal, aga seda võib igaüks vastavalt oma magusaeelistusele kohandada, aga liigse suhkrukogusega ei maksa "õigeid" maitseid ära ka tappa.

Antud kogusest valmib 6 väikest või üks suur pirukas.

Põhi:
3,5 dl jahu
110g võid
3 spl suhkrut
0,5 tl soola
0,5 tl kaneeli
5 spl külma vett

Täidis:
200g rabarberit
200g maasikaid
1 apelsini riivitud koor
3-4 spl suhkrut (pool sellest pruuni suhkrut)
2 spl tärklist

Peale:
kaneelisuhkrut,
pintseldamiseks 1 muna

Kõigepealt valmista põhi. Selleks mõõda köögikombaini jahu, sool, suhkur, kaneel ja kuubikuteks lõigatud külm või. Töötle aineid omavahel kuni saad purutaolise taina. Lisa külm vesi ning töötle edasi ühtlaseks tainapalliks. Keera see tainapall kilesse ning tõsta umbes 45 minutiks külmkappi.

Haki rabarber ja maasikad (mina oma ilusaid punaseid rabarberivarsi ei raatsi koorida ja ei ole absoluutselt ka vajadust) ning tõsta kaussi. Lisa suhkrud,  tärklis, apelsini riivitud koor ning sega kõik üheskoos õrnalt läbi.

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Võta tainas külmakapist välja ning lõika kuueks võrdseks osaks.
Raputa tööpind kergelt jahuga üle ning rulli tükid õhukesteks ringitaolisteks lapikuteks.


Tõsta lahtirullitud põhja keskele rabarberi-maasikatäidis nii, et äärtest jääks natukene ruumi vabaks. Keskele võib aga üpris suure kuhila tekitada, et pirukad võimalikult mahlased saaksid.


Tõsta tainaääred üles ning suru täidise kohale õrnalt kokku nii, et keskelt oleks pirukas tainaga katmata, äärtest aga kaetud.


Klopi pisikeses kausis muna lahti ning pintselda pirukate servad sellega kergelt üle.
Kõige  peale raputa väheke kaneelisuhkrut.

Küpseta 200 kraadi juures 35-40 minutit või kuni pirukaservad kuldpruunikaks on küpsenud.

Serveeri soojalt või jahtunult.

kolmapäev, 25. mai 2011

Rabarberivõie

/Prindi retsept/
Rabarberivõide tegemise idee sain ma Üllelt, kui ma erinevate tsitruselistega võideid katsetasin. No ei andnud see mõte mulle juba siis rahu ja ei anna ka nüüd, peale esimese purgitäie keetmist. Igal aastal ma elan seda rabarberihullust väga raskesti üle ja iga aastaga see üha süveneb. Ning nüüd jälle olen ma selle hulluse käigus avastanud asja, ilma milleta ma edaspidi enam ei saa. Nagu neid veel vähe oleks..
Oma rabarberivõide võib keeta väga lihtsa ja üksnes rabarberist, aga seda saab ka mitmeti rikastada, kasutades vee asemel apelsini- või sidrunimahla ja koort ja/või ingverit või miks mitte hoopis kaneelikoort? Mängimisruumi jagub ja erinevaid maitseid saab sügavkülma varuda just nii palju kui mahub.





Vaja läheb:
400g rabarberit
100g suhkrut
0,5 dl vett (või apelsini- või sidrunimahla)
1 tl riivitud ingverit  VÕI
1 spl riivitud apelsini- või sidrunikoort
4 munakollast (või 3 muna)
65g toasooja võid
näpuotsaga soola






Pese rabarberivarred ning lõika kuni 1 cm suurusteks tükkideks. Tõsta tükid kaussi, vala peale suhkur, sega läbi ja lase 10-15 minutit seista, et suhkur rabarberist mahlad välja meelitaks.
Vala rabarberitükkidele peale vesi (või apelsini- või sidrunimahl), riivitud ingverikoor ning lase keema tõusta. Alanda kuumust ja hauta kuni rabarberitükid kaotavad oma kuju. Tõsta tulelt, jahuta ning lõpuks püreesta.

Pane pott vähese veega tulele ning lase veel keema tõusta.
Poti peale sobivas kuumakindlas kausis (vesivann) klopi lahti munakollased. Vala neile peale püreestatud ja jahutatud rabarberikreem ning tõsta kauss tulel oleva poti kohale (nii, et vesi kausi põhjani ei ulatu). Segu pidevalt vispeldades kuumuta teda kuni paksenemiseni, s.o. umbes 10 minutit.
Rabarberivõie peaks soojana paksu hapukoore tekstuuriga olema, jahtudes ta veidi pakseneb veelgi.
Tõsta pott tulelt ning lisa kohe tükkideks lõigatud või ja väheke soola ning sega kuni võitükkide sulamiseni. Vala segu purki ja kaas peale, et kilejat kihti võidele ei tekiks.

Kasuta saiakattena, pannkookide lisandina või kookide täidisena.
Säilib külmkapis nädal-kaks, sügavkülmas kuid.


esmaspäev, 23. mai 2011

19 naist, 1 vapper mees, blogikohvik jaTammuri talu

Möödunud laupäeval tuli kurvastusega taaskord tõdeda, et lühikestele suvekuudele jagub nädalavahetusi ainult loetud arvul ning paratamatult kipuvad nii mõnedki huvitekitavad üritused ühele päevale langema. Nii juhtus ka möödunud laupäeval, kus toiduhuvilistel oli võimalus külastada Leivapäeva Sadama turul, NOP-i Gurmeeturgu, Viimsi Taluturgu ja/või Tartu pop-up kohvikut Blogi. Kuigi oleksin suurima hea meelega kõiki neid üritusi järgemööda külastanud, tuli leppida asjaoluga, et puhtfüüsiliselt kõike lihtsalt ei jõua ega saa. Sõrm blogikohviku poolt oli antud juba ammu, siis kui sellest alles vaikseid sosinaid ainult kuulda oli ning päev koos Tallinna ja Tartu blogijate seltsis tõotas endast ainult head, nii ta ka oli!
Hommikul, kui Tartu blogijad oma küpsetistele viimast lihvi veel andsid ning (meile endilegi nii tuttava) pisikese kätevärina saatel kaupa kohvikulettidele laotasid, alustasid Tallinnas kohvikut pidanud blogijad ühiselt teele Tartu suunas, et kogu üritust seekord hoopis külastaja silme läbi kogeda. Plaaniks hea küll, aga mitmeid kilomeetreid enne Tartut saime teate, et Koopatibi "Rukkileivakest" on letile jäänud kõigest 4 tükki ning ega teistelgi seal enam hiilata polnud. Te oleks pidanud meie pettumusest kaameid nägusid nägema -pidime juba tee peal leppima taaskordse tühjaks müüdud leti nägemise ning kogu melust ilma jäämisega, aga muuta polnud enam midagi. Samas oli see uudis ju ka üdini positiivne - 9 blogilist, 40 portsjonit näo pealt ja müügirekord 45 minutit... tehke järgi! Õnneks olid tartlased viimasel hetkel meile maitsmiseks siiski üht-teist kõrvale jõudnud panna ning ootasid meid nendega Tasku keskuses, kus äsja toimunud hullumeelsest melust enam jälgegi polnud - nagu vaikus peale tormi. Mis siis ikka, võtsime meile säästetud palakesed ning sammusime üheskoos Vilde kohviku alles avatud veinikeldrisse, et klaasi märjukese ääres omavahel veidi lähemalt tutvuda ning suul matsuda lasta, nagu meile, blogarditele, juba kombeks on saanud. Kokku oli meid Tartusse kogunenud 19 blogivat naist (Mari-Liis, Tuuli, Kätrin, Aet, Piret, Katrin, Marju, Ragne, mina, Ülle, Martiina, Sille, Kaare, Liilia, Liisi, Laivi, Merrit, Jaanika ja Signe) ning meid kõiki kokku viinud vapper mees, Aivar Hanson. Kui nii palju ühise huviga inimesi kokku satub, siis on ilmselge, et juttu jagub pikemaks, ent kõike ikka korraga räägitud ei saa. Külastasime üheskoos veel Tartus asuvat Lianni stuudiot ning seal läksid meie teed taaskord lahku - tartlased sammusid emotsioonidest tulvil ja väsinutena kodu poole ning meie, ei kusagile mujale kui taaskord sööma -
kasutasime ühist Lõuna-Eestis viibimist täiel raual ära ning võtsime suuna Tammuri talu suunas.

Ees ootas meid talu peremees Erki Saar - mees nagu orkester, kes Otepääl oma imearmast talukohta üleval peab, isiklikuks tarbeks põllumajandusega tegeleb, külalisi võõrustab ja toidab ning muusaes ka maailma parimaid marjanapse ise valmistab. Lihtsam oleks vist hakata üles loetlema asju, millega see mees hakkama ei saaks.


Tammuri talu on avatud olnud juba neli aastat ning sai ka sel aastal Eesti 50 parima toidukoha nimistu "Ehedalt Eestimaine" kategoorias ära märgitud. Restoran avaneb ettetellimisel kuni 20 külalisele, majutuskohti jagub kahjuks ainult kahele (üks magamistuba).


Külalistel on võimalus Lõuna-Eesti kuplite vahel nautida ka saunamõnusid ning loomulikult ei puudu ka järv, kus oma kuumaks köetud keha hiljem jahutada saaks.


Lastele on ehitatud isegi pisike puumaja, kus saab ronimas ja mängimas käia ja kui sellest peaks väheseks jääma, siis tõttavad appi kaks imevahvat kutsikat, kes oma energia ja sõbralikkusega vist kedagi külmaks ei suuda jätta (minu võlusid nad murdosa-sekundi jooksul).


Aga nüüd siis sellest kõige olulisemast ka, ehk mida head meile pakuti. Siinkohal peaks mainitud olema, et Erkile helistades ja külastust kokku leppides pole muud vaja öelda, kui külaliste arvu ja külastusaega, menüü paneb talu peremees ise kokku, võttes arvesse hetkel hooajas olevaid toiduaineid ning hetkemeeleolu. Eesootav jääb üllatuseks viimase hetkeni. Mõne toidu suhtes tundlikud ja allergilised inimesed võiksid oma muredest Erkit varasemalt lihtsalt teavitada ja neid asjaolusid võetakse arvesse. Samuti on Erkil väga asjalik veinikogu, kust ta iga toidu kõrvale midagi sobilikku pakkuda oskab.


Esmalt ootas meid lauas oreganopesto, mis oli üheaegselt nii intensiivse ja maheda maitsega, et raske oli ennast tagasi hoida pestosaiast kõhu täis söömisest. Rohkem pestot, vähem saia ja otsas ta oligi.


Esimese käiguna pakuti meile nuumhanemaksa ja musta ploomi terriini, mida saatis magus-mahlakas sibulapirukas ning magus-hapukas Põltsamaa Kuldne želeena.


Teine käik tõstis meie seltskonnas palju elevust- ahvenamarja ja juustutäidisega ravioolid pastinaagilaastude ja juustu-rabarberikastmega. Üheaegselt mängisid ravioolide täidises olevad teraline ja kreemjas tekstuur ning mahe maitse tuntavalt happelise ning kreemise kastmega. Loomulikult hakkas nii mõnigi meist isegi rabarberikastme suunas mõtteid mõlgutama ning samuti ei suutnud me taaskord ära imestada, miks ahvenamari meie mail nii vähehinnatud tooraine on?


Pearoana toodi meeldiva üllatusena lauda kala: ahvenafilee porgandivormi ja vähikastmega. Kala oli vooderdatud õhkõrna filotainakihiga, mis tekitas õrnalt krõmpsuva kooriku ja lasi kalal väga mõnusalt mahlaseks küpseda. Aga olgugi et kala oli hea ja vähikaste aus, kogu koosluse staariks sai hoopis porgandivorm, mis oma vahulise ja õrna tekstuuriga meie elevusenupud taaskord tööle vajutas.


Magusaks serveeris peremees meile kahte šokolaadivahtu (valge šokolaadi- roseepipra ning rummi-espresso) metsapähklibesee ning ploomilõikudega. Olime küll juba pilgeni täis, aga ka magustoidupokaal sai viimseni tühjaks kraabitud. Nüüd oli ka veinidel kriips peal ja Erki tõi välja hoopis põnevama kandiku: kodukootud marjanapsud.


Minu isikliku arvamuse järgi võiks need joogid vabalt Eesti parimateks marjanapsudeks tembeldada, sest nii ausalt marjast märjukest pole mina varem saanud. Valikus oli mustsõstar, alõtša, maasikas, astelpaju, ploom, mustikas ja üht-teist paremat veel, mida kõike kahjuks proovida ei jõudnudki (muidu oleks kojusõit liiga lõbusaks ehk kippunud ka). Aga ongi veel üks põhjus, miks varsti tagasi minna.


Oleksime võinud siinkohal õhtu lõpetada, aga nagu ikka, jutuvada ei tahtnud lõppeda ja Erki leidis iga natukese aja tagant köögist veel midagi, mida meile pakkuda: kohvi ja trühvlit, kangemat õunanapsu (otse loomulikult ikka enese pisikeste kätega tehtud), märjukestele maitset andnud marju ja mida kõike veel. Iga uue suutäie järel tundus, et see oli viimane piir, aga ikkagi mahtus ka järgmine amps põske ja kitsasse kõhtu - meie ahnusel teadagi piire juba ei ole.

Lõpuks siiski, emotsionaalselt ülimalt laetud ning kõhud ääreni täis, suutsime kurvastusega peremehega jällenägemiseni jätta ning jätkuva jutusumina saatel Tallinnasse sõita. Oli üks väga vahva ja meeldejääv päev ning olen südamest õnnelik, et olen selliste inimestega "ühte patta" sattunud.

pühapäev, 22. mai 2011

Hapukoorekattega rabarberikook

Meie rabarberipõõsas on uskumatu kiirusega väga suureks ja võimsaks vohanud ning sellest südamerahuga möödumine on pea võimatuks muutunud. Pidev ajaga võidu tormamine ja selline ahvatlus aianurgas lihtsalt ei ole kaks faktorit, mis harmooniliselt teineteise kasuks töötaksid, aga olgu selle ajaga, kuidas on - ilma rabarberikoogita lihtsalt ei saa!Kui ma tavaliselt armastan just neid kõige lihtsamaid ja tainasemaid rabarberikooke, siis üha enam olen pidanud tõdema, et hapukoor, toorjuust ja kohupiim on rabarberi seltsis enam kui arvestatavad tegelased - ka nendega saab väga lihtsaid kooke valmistada, ent tunduvalt hõrgumas võtmes. Nii ka selle koogiga, mis võiks vabalt "argipäeva klassika" alla kvalifitseeruda, aga samas on nii kreemjas ja suussulav, et mõjub hästi ka mõne helgema päeva mööda saatmiseks, why not?
Minu isiklik eelistus lihtsa koogi veidi elavamaks muutmiseks oli vürtsika ingveri lisamine, aga selle võib julgelt ka mängust välja jätta või millegi meeldivamaga asendada, näiteks riivitud apelsinikoore ja kaneeliga?


Põhi:
100g toasooja võid
50g hapukoort
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Kate:
250g hapukoort
1 dl suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl riivitud ingverit*
300-350g tükeldatud rabarberit
2-3 spl Demerara suhkrut




Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ning jätka vahustamist kuni muna täieliku segunemiseni. Lisa hapukoor ning küpsetuspulbri ja soolaga segatud jagu ning töötle ühtlaseks pehmeks tainaks.

Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv ümmargune koogivorm küpsetuspaberiga ning suru taigen selle põhjale ja äärtele.


Sega omavahel hapukoor, suhkur, vanillisuhkur, riivitud ingver (kui kasutad) ja muna ning vala põhjale.
Tükelda rabarber (kevadist noort rabarberit mina ei koori) ning raputa ühtlaselt hapukoorekihile. Kõige peale raputa 2-3 spl Demerara suhkrut. Soovi korral võib suhkrule eelnevalt ka väheke kaneeli lisada, eriti hästi sobib see apelsinikoorega.


Küpseta 200 kraadi juures umbes 40 minutit või kuni ääred kuldpruunikaks on küpsenud.
Tõsta ahjust välja ja lase maha jahtuda.

Enne serveerimist võib koogi tuhksuhkruga õrnalt üle raputada.

Serveeri toasooja või külmkapikülmana.

*Retsept pärineb nami-namist.

neljapäev, 19. mai 2011

"Muhha kana" ehk sibulakana

/Prindi retsept/
See uskumatult lihtne, ent suurepäraselt toimiv marinaadi retsept jõudis minuni tänu ühele egiptuse härrasmehele, Muhhale, kes köögis igati õige mees pidi olema :) Muhha on selline lahke onu, kellega me isiklikult kohtunud ei olegi, aga ometi on ta Egiptuses turgusid pahupidi pööranud, et kokku kraapida toiduaineid, mida ma läbi meie ühiste tuttavate koju tellinud olen. Ja mitte, et sellest veel vähe oleks, lahke on ta ka oma retseptide jagamisega. Kui ma tema imeheast ja mahlasest kanast kuulsin, siis piisas ainult retsepti küsimisest ja olemas ta oligi.
Muhha pidi köögis kusjuures ainult kolme maitseainet kasutama: soola, pipart ja vürtsköömneid, aga ta pidi neid nii õigetes kogustes ja suhetes (näpuotstes mõõdetakse seal) manustama, et enamat ei pidavatki taga igatsema. Meie kaks läheksime köögis vist väga kiiresti raksu.
Muidugi kasutab tema selle retsepti jaoks tervet kana, mille ta ise ära tükeldab, aga meil siin on võimalus poelettidelt valida just enesele sobivad tükid ja seda ilma suurema vaevata. Parim variant oleks kasutada kondita kanakintse (kindlasti nahaga), aga kui ma vahel mitu päeva maasektorist välja ei saa, siis tuleb leppida sellega, mis kohalik kaubandus pakub - ühesõnaga kanakoivad ajavad ka asja suurepäraselt ära, lihtsalt küpsetamisega peab veidi hoolsam olema.
Ma ei saa ka mainimata jätta, et Muhhal ei ole kodus sellist leiutist nagu köögikombain - temal on riiv ja uhmer :) Minu silmad sellist sibulaga jantimist üle ei elaks ja selles valguses hakkasin oma köögividinaid veel rohkem hindama.





Vaja läheb:
1 kg nahaga kanatükke (kas terve kana tükeldatuna, kanakintsud või -koivad)
4 keskmise suurusega sibulat
5-6 küünt küüslauku
soola
purustatud musta pipart
vürtsköömneid







Koori sibulad ja küüslauk ning püreesta saumikseri või köögikombaini abil ühtlaseks massiks. Vajadusel lisa 1 spl vett, et mass ühtlaselt pudruseks saada.


Lisa sibula-küüslaugupüreele soola (umbes 1-1,5 tl), purustatud musta pipart (umbes 0,5 tl) ja vürtsköömneid (3/4-1 tl) ja sega hoolega läbi.


 Maitse, püree peab olema keskmisest soolasem ja tuntavalt vürtsikas. Vajadusel lisa veel soola, pipart või vürtsköömneid.


Tõsta kanatükid marinaadi ning sega hoolega, et kõik ühtlaselt kaetud oleks. Jäta 3-4-ks tunniks maitsestuma.


Tõsta tükid marinaadist välja ning grilli mõõdukal kuumusel mõlemalt poolt läbi.

Serveeri kohe värske salatiga.


esmaspäev, 16. mai 2011

Kisir

/Prindi retsept/
Vahel me planeerime, unistame ja ootame midagi väga, ent võime kurbusega lõpuks avastada, et oleme oma lootused ootamatult nii kõrgeks seadnud, et hiljem oleme sunnitud pettuma. Teinekord aga satume olukordadesse, millest me mitte midagi oodata ei oska ja väljume nendest ülimalt positiivselt meelestatuna. Selliste mõtetega naasin ma nädalapäevad tagasi Türgist, kuhu ma sõitsin väga eksprompt-ideena ja pigem negatiivselt meelestatuna, aga saabusin sealt täielikult laetult ja emotsionaalselt ülivõrdes häälestatuna, seda eneselegi üllatusena. Mis? Miks? Ja kuidas? - Piisas lihtsalt õigest ajastusest.
Kuna reisiseltskonnaks oli päikesekummardajatest naised ja üks mini-inimene, siis valitud all inclusive hotellipakett (millest ma varasemalt pole osanud lugu pidada) veenis mind oma suure kaamera maha jätma, seega toidupilte ma seekord teiega jagada ei saa. Küll aga leidsime sealt enesele mõned lemmikud, mida kodus järele tegema hakata.. seda küll alles peale esimest paari päeva, sest alguses olime šokeeritud all inclusive toidulauaga kaasnevast vaatepildist - ma pole sellist ahnust, kuhjamist ja raiskamist varem näinud ja kohati tundus nagu oleksime loomaaeda sattunud (ravisime kordamööda teineteist, et süüdi pole kohalikud, vaid just needsamad uhked turistid, kes rikkaliku valiku ees loomastuvad). Õnneks kohanesime kiiresti ja paari päeva möödudes olime sattunud graafikusse, kus restoranis suurem möll oli vaibunud ning saime inimlikul kombel toitu, teineteise seltskonda ja ümbritsevat keskkonda nautida. Kõik on ajastamise küsimus :)
Üheks meie igapäevaseks lemmikus sai Kisir, mis on türklaste versioon Tabbouleh-st. Kisiri põhikomponentideks on bulgur-nisu (mida häda pärast võib ka kuskussiga asendada), tomatipasta, tšillipasta, sidrunimahl ning maitserohelistest petersell ja münt. Ülejäänud ainetega on mängimisruum laiem ning vastavalt regioonile või sööjate eelistustele võib üks versioon teisest tugevasti erineda, aga tunda peab olema nii värskust, hapukust kui teravust. Just see peidetud aga tuntav teravus on see põhjus, miks Kisiri on mõistlik  pigem just väikeste portsjonitena ja kõrvalroana serveerida.



Vaja läheb:
2,5 dl bulgur-nisu
1,25 dl keevat vett
2 keskmise suurusega tomatit
1/2 pikka kurki
2-3 spl tomatipastat
2 spl oliiviõli
1 spl tšillipastat* või 1/2 hakitud tšillipipart
1 väikese sidruni mahl
1 spl granaatõunasiirupit **
peotäis hakitud peterselli, münti, rohelist sibulat ja tilli
soola
purustatud musta pipart




*tšillipastasid on väga erineva vürtsikusega, seega tasub temaga ettevaatlikult ringi käia ja vajadusel hiljem juurde lisada.

**granaatõunasiirup annab salatile õrna magusa meki, aga selle puudumisel võib ta lihtsalt salati koostisest välja jätta ja veidi vähem sidrunimahla kasutada

Aseta bulgur-nisu kausi põhjale ning vala üle keeva veega. Kata kauss rätikuga ning lase 10-15 minutit paisuda.

Samal ajal saab teha ülejäänud ettevalmistused Kisiri valmistamiseks.


Haki tomatid ja kurk pisikesteks kuubikuteks ning tõsta koos kogu hakkimisel tekkinud vedelikuga bulgur-nisu juurde kaussi.

Haki roheline sibul, petersell, münt ja till peeneks ning tõsta samuti kaussi.


Sega omavahel sidrunist pressitud mahl, oliiviõli, tomatipasta, tšillipasta, granaatõunasiirup* ja maitseained, vala ülejäänud ainetele peale ning sega kõik hoolega läbi.


Maitse, Kisir peab olema värske, õrnalt hapukas ja tuntavalt vürtsikas. Vajadusel lisa veel tšillipastat, sidrunist pressitud mahla või soola.

Enne serveerimist lase toatemperatuuril veidi tõmmata ja maitsestuda.

Serveeri kõrvalroana.

laupäev, 14. mai 2011

Siga õunamahlamarinaadis

/Prindi retsept/
Ma avastasin alles hiljuti, et ma ei ole siia blogisse postitanud mitte ühtegi retsepti sealihast.. mitte ühtegi peaaegu kahe aasta jooksul! Tegelikult sööme me siga küll, aga tunduvalt vähem kui teisi loomi. Seda arvatavasti seetõttu, et siga on ainuke loom, mida me poest ostma peame ja kui külmkapp pidevalt muid loomi täis on, siis lihalett võibki poes üpris võõraks jääda. Jõulude ja suvise grilli ajal tuleb siiski vahel ka seal lihaleti ääres asjatamas käia, sest jõulud ilma seapraeta on sama tühised kui suvi ilma šašlõkita. Me oleme ikkagi eestlased ju.
Kui päris aus olla, siis mul väga palju erinevaid retsepte šašlõki valmistamiseks varrukast võtta ei olegi. On see üks ja ainus, millele me truuks oleme jäänud ja kui asi toimib, siis pole teisi väga taga igatsenudki. Aga küll me jõuame :)
Selles marinaadis on põhiroll õunamahlal, mis liha mõnusalt pehmeks ja mahlaseks toimetab. Kasutan alati kodust õunamahla, mida ma ei lahjenda, aga selle puudumisel ajab ka poest ostetud pakike asja ära. Marineeruda võiks liha vähemalt ühe ööpäeva, aga kui kannatust on, siis võiks kauemgi lasta seista. Too much is never enough!




Vaja läheb:
1 kg sea kaelakarbonaadi
3,5 dl (kodust) õunamahla
1 dl teravamaitselist tomatikastet või ketšupit
1 suur sibul
4-5 küünt küüslauku
3 spl oliiviõli
3 spl sojakastet
3/4-1 sl soola
3/4-1 tl purustatud musta pipart








Lõika liha 1,5-2 cm jämedusteks viiludeks ning siis omakorda paraja suurusega kuubikuteks, umbes 5-6 cm.

Koori sibul ja küüslauk ning lõika õhukesteks viiludeks.
Sega kokku õunamahl, tomatikaste või ketšup, oliiviõli, sojakaste, sool ja pipar ning maitse. Marinaad peab olema keskmisest soolasem ning väheke piprane. Vajadusel lisa veel maitseaineid.

Tõsta liha, viilutatud sibulad ja küüslauk ning marinaad kaussi ning mudi sõrmedega läbi, et kõik ained omavahel seguneksid.


Kata kauss kilega ning jäta 24-48 tunniks marineeruma.

Paar tundi enne grillimist tõsta liha toatemperatuurile.
Aja lihatükid vardasse nii, et suuremad tükid läbiksid varrast kahest kohast. Nii ei jää liha varda külge ripnema ja vardaid on grillil hõlpsam käsitleda.


Grilli mõõdukal kuumusel vahepeal vardaid marinaadiga kastes ning grillil keerates umbes 30-45 minutit.

teisipäev, 10. mai 2011

Wiigi kohvik suveks avatud

Pisikeses Haapsalu linnakeses on tänamatult vähe hubaseid söögikohti, kus saaks mõnusalt maha istuda ja aja maha võtta. Talvel on linnake suisa nii vaikne ja uinunud olekus, et paljud kohad suudavad vaevu hingitseda - menüüd on kasinad ja töökäsi on kärbitud nii, et üks inimene peab suutma üheaegselt kliente teenindada, nõusid pesta ja vahel toitu ka veel serveerida. Aga mis teha, väikese linna asi ja oleme õnnelikud, et need vähesedki pinnale on püsima jäänud.
Suve saabudes hakkab aga päike ka Haapsalu kohal helgema kaarega käima ja sel nädalavahetusel avastasin suurima hea meelega, et minu lemmik kohvik on suvehooajaks taas oma uksed valla löönud.


Et üks söögikoht oleks midagi enamat kui lihtsalt üks teiste seas, peab tal olema ka pakkuda midagi enamat kui ainult maitseelamused... ja Wiigi kohvik seda suudab. Terrassilt avanev vaade Väikesele Viigile, õrnalt juukseid sasiv meretuul, viimased soojendavad päikesekiired, maitsev toit ja nauditav seltskond.. see on lihtsalt ennastunustavalt mõnus ja aeg kaob käest nagu nõiaväel.


Pikale venivad õhtupoolikud on Wiigis vägagi normaalne nähtus ning ilma jahenedes tõttavad appi toolile pakitud soojendustekid. Aitäh :)


Kuna Wiigi kohvik on sellel aastal alles nädalapäevi avatud olnud, siis külastajatega veel võidu jooksma ei pea. Nädala sees leidsime eest ainult mõned üksikud näod, nädalavahetusel mõned näod rohkem, aga kauaks seda rahulikku aega enam ei jagu.
Avanädalal võis leida küll menüüst üksikuid vigu ja puudujääke, aga need pisiasjad kirjutasime avamise segaduse arvele ja ei nurisenud, küll asjad peagi paika loksuvad.


Eelroaks sõime seekord röstsaia krevettide ja tomatiga, mis oli mahlakas, krõmps ja lihtsusest pakatav.



Pearoaks valisin mina aurutatud kohafilee ning kaaslane sea sisefilee mee-sinepikastmes. Mõlemad olid väga maitsvad, kuigi jäin kala juures veidi taga igatsema kastmesse lubatud laimi-ingveri tugevat kooslust. Mee-sinepikaste oli see-eest nii hõrgutavalt võrgutav (või võrgutavalt hõrgutav), et pidin ennast sunniviisiliselt võõrast taldrikust eemale hoidma. Muideks meie veini ja õllede vahelisest sõjast olen nii palju juba õppust võtnud, et tume õlu läks lihaga nagu valatult.


Magusaks valitud šokolaadi fondant oli peaaegu perfektne. Meeltesegaduses oli köögis küll ununenud kaasa serveerida jäätisepall, aga see viga likvideeriti enne, kui lusikas fondanti jõudis puutuda.

Ühesõnaga rõõmustamiseks on põhjust kõvasti rohkem kui nurinaks ning soovitan soojalt Haapsalust läbi sõites hetkeks aeg maha võtta ja head toitu kauni vaate saatel nautima minna.