neljapäev, 30. juuni 2011

Grillitud baklažaan

Kui Tuuli oma põhjaliku pommupostitusega lagedale tuli, olin mõtetes juba poolel teel grilli poole, et üht oma lemmikkooslust, pommut ja kitsejuustu nautlema asuda. Seekord räägingi ainult iseendast ainuisikuliselt, sest baklažaani kas armastatakse või vihatakse.. ja kahjuks meie peres peale minu keegi teine ülemäära sooje tundeid selle vilja vastu näidanud ei ole. Mis siis ikka, jääbki mulle rohkem ja kui teised teevad liha, siis teen mina kõrval baklažaani - mis keda köidab. Aga soovitan kõhklejatel-kahtlejatel siiski hoolikalt Tuuli postituse läbi lugeda, kes teab, ehk hakkab veel meeldimagi :)
Minu poolt aga väga lihtsalt grillitud baklažaan, mis on lisamaitset saanud basiilikuõlist ja lõppviimistluse annab otseloomulikult.. ei keegi muu, kui fantastiline kitsejuust. Lihtne, loogiline ja ai-kui-maitsev!

Kogusest jagub..minule!



Vaja läheb:
1 baklažaan
0,5 dl oliiviõli (+ vajadusel rohkem)
peotäis basiilikut
1 küüs küüslauku
1 spl sidrunist pressitud mahla
meresoola
purustatud musta pipart

Serveerimiseks:
veidike oliiviõli
kitsejuustu
basiilikut




Lõika pommu 1-1,5 cm paksusteks viiludeks, lao need kõrvuti ja raputa õrnalt soolaga üle.
Jäta umbes 15-30-ks minutiks seisma, et sool pommust veepisarad välja tõmbaks.


Sega kokku oliiviõlist, hakitud basiilikust, pressitud küüslaugust, sidrunimahlast, soolast ja piprast õlikaste.

Kuivata baklažaaniviilud köögipaberiga ning pintselda viilud mõlemalt poolt õlikastmega üle. Võta kindlasti grilli äärde kaasa ka õliprits, sest pommu neelab õli tohutult ja võib grillimise ajal lisaturgutust vajada.

Grilli pommuviilud mõlemalt poolt väga küpseks ja pruunikaks, sest pooltoores baklažaan ei ole just kõige maitsvam.. maitsetu pigem. Kui grillimise ajal tundub, et viilud hakkavad kuivaks tõmbama, siis pritsi neile õli veel veidike peale.

Grillitud baklažaaniviilud lao taldrikule, piserda õrnalt veel peale oliiviõli (soovil ja vajadusel), murenda peale kitsejuustu ja basiilikulehti ning serveeri kohe soojana.

teisipäev, 28. juuni 2011

Suvine kikerhernesalat

Minu selle suve toit on ilmselgelt salat -  igas asendis ja iga ilmaga! Ma ise kahtlustan selles natukene kuumust, natukene ajapuudust, aga põhiliselt ikka mugavust! Ja olgem ausad, suvi ju lausa karjub kõige värske ja värvilise järele, eriti kui see kõik veel omast käest, omast aiast võtta on.
See salat on meil viimasel ajal üpris igapäevane nähtus, misjaoks on ained meil alati sahvririiulil, aiamaal või turuletil olemas. Ütlen päris ausalt, et just kodumaised tomatid, oma kasvuhoonest korjatud redised ja salatilehed on need, mis selle üpris lihtsa salati kordades võluvamaks vormivad. Asjal on koheselt ehe ja kodune maitse juures. Salatilehti valides soovitan soojalt (endiselt ja alati) näppu haarata ka kimp rukolat. Kikerherneid kasutan väikeses koguses salati tegemiseks alati konservist, aga suure portsu salati jaoks võib need ka ise keeta, see vajab lihtsalt veidike lisaaega. Muidu aga ei võta salati valmistamine rohkem aega ega vaeva kui üks-kaks-kolm.



Vaja läheb:
peotäis erinevaid salatilehti
1 kikerhernekonserv (400g)  või umbes 100g kuivatatud kikerherneid
2-3 suurt tomatit või umbes 250g kirsstomateid
mõned redised
1 väike punane sibul või mõned sibulapealsed
100-150g fetajuustu kuubikutena
1 spl sidrunimahla
3 spl oliiviõli
punt maitserohelist (murulauk, petersell, basiilik)
meresoola
purustatud musta pipart





Kui kasutad kuivatatud kikerherneid, siis pane nad eelmisel õhtul külma veega ligunema. Järgmisel päeval kurna vesi, loputa kikerherned ning aseta rohke puhta veega tulele, vett peaks olema umbes kaks korda nii palju kui kikerherneid. Lase veel keema tõusta ning alanda kuumust, et vesi ainult vaikselt podiseks. Koori tekkinud vaht ning lisa keeduvette väheke soola. Keeda kuni kikerherned on pehmed, aga kindlasti mitte veel lagunevad. Valmidust on kõige lihtsam oma hambaga testida, vahel kulub selleks alla poole tunni, teinekord kuni tund. Kurna vesi ning jäta sõelale jahtuma.


Kui kasutad kikerhernekonservi, siis lihtsalt loputa ja nõruta nad sõelal.

Nõruta fetajuust ning lõika kuubikuteks.
Koori punane sibul ja haki peeneks.
Lõika tomatid ja redised suupärasteks tükkideks ning tõsta suurde kaussi koos kikerherneste, sibula, salatilehtede ja fetakuubikutega.



Valmista salatikaste, selleks sega omavahel sidrunist pressitud mahl, oliiviõli, hakitud maitseroheline, meresool ja purustatud must pipar ning vala ülejäänud koostisainetele peale. Sega kõik omavahel läbi ning maitse, vajadusel lisa veel üht-teist.
Soolaga tasub esialgu ettevaatlik olla, sest fetajuust ise on ka juba tugevalt soolaka maitsega.

Parim koheselt serveerides.


pühapäev, 26. juuni 2011

Grillime saia

Mõned lugejad on juba murelikke märkusi teinud, et miks uusi postitusi ei ole ilmunud ja seega annan avaliku elumärgi: minuga on kõik hästi, ma teen ikka süüa ja me ikka sööme ka, aga ma olen lihtsalt täiel rinnal puhanud - veidi riigipiiridest väljaspool mõtteid ja maitseid küttinud, veidi enam kohvikuid külastanud ja kodus lihtsalt naudelnud ilma suurema klõpsutamiseta. Aga kuna ma päris joonele omadega saanud ei ole, siis annan seekord retseptide asemel lihtsalt paar ideed. Ideed grillile, sest suvised toidud just sealt ju tulevadki. Kõige vingem ongi kui kogu söögipoolis kuumalt grillrestilt pärineb - lihad, mereannid, köögiviljad, puuviljad - miks siis mitte ka kuum ja krõbe sai? Mina vahel muud ei vajakski.

Võta üks terve Gruusia leib ja valmista sellele õlikaste:
a) oliiviõlist, pressitud küüslaugust, värskest hakitud basiilikust (või muudest värsketest ürtidest) ja meresoolast;
b) oliiviõlist, pestost ja meresoolast;
c) oliiviõlist, kuivatatud ürtide segust (või pitsamaitseainest), pressitud küüslaugust ja meresoolast;
d) või veel midagi muud... tšilli, oliivipasta päikesekuivatatud tomatid, erinevad piprasegud jne - igakord võib midagi uut proovida.

Sega kokku õlikaste ning määri see gruusia leivale. Kõiki aineid võta julgelt ja silma järgi (jumala eest ärge mõõtma hakake, sest mina seda pole ka teinud) - õli umbes 0,5 dl, küüslauku paar prisket küünt, ürte pisike peotäis, pestot umbes 1 kuhjaga spl ja meresoola ka ikka nii, et on jne..
Lase 30 min - 1 tund maitsestuda ja leiva sisse imenduda ning grilli siis mõlemalt poolt krõbedaks.

Soe leib lõika kohe viiludeks ning määri peale sulataud juustu, maitsestatud toorjuustu või maitsevõid, mis sooja saia peale mõnusalt ära sulavad.


Alternatiivina määrdeainetele võib gruusia leivale aga ka hoopis täidise teha. Minu üks lemmikuid on tomat-mozzarella-basiilik kooslus pesto- või basiiliku-küüslauguõliga, aga proovida võib ka erinevaid juuste (sulugun on väga teema) ja singitooteid. Serveerida tasub samuti otse grillilt, sest jahtudes kaotab poole oma väärtusest.


Teine variant on grillida lavašši.

Kõige lihtsam moodus selleks on võtta üks lavašš ja määrida sellele terve pakk (NB! Siin kokku hoida ei maksa!) sulatatud juustu. Seejärel keera lavašš lapikuks rulliks ning vajadusel lõika veel keskelt pooleks, et ta paremini grillile mahuks.


Rikkalikuma täidise jaoks kasuta jälle lisaks erinevaid tugevamaitselisi juustusid, singitooteid, grillkana, riivitud köögivilju, seeni vm.
Grilli mõlemalt poolt pruuniks ja krõbedaks ning lõika kohe soojana viiludeks ja serveeri.


kolmapäev, 15. juuni 2011

Lõhesalat

Hola! Ma küll andsin endale surmkindla lubaduse puhkuse ajal arvutist suure kaarega mööda käia ning üritada mitte välja teha sellest pisikesest blogipidaja kohusetundest, mis vahetevahel südametunnistusele koputab, aga ma olin lubanud ühe vana "võla" kaelast ära saada ja teistele antud lubadused trumpavad endale antuid. Õnneks on minu suurim töö praegu pildid retseptiga postituseks vormida ja siesta võib jätkuda, seega ma suurt juttu rohkem ei puhugi.
Tegu on taaskord ühe kerge ja suvise salatiga, mida me tegelikult aastaringi sööme, aga suvel on kõik salatid kuidagi rohelisemad ja maitsvamad, loogiline ka?! Algidee pärineb minu sõbrannalt Dianalt, kes taolist salatit mulle just samuti lõhega serveeris, aga olen kasutanud ka prosciutto`t või vutimunade asemel peekonit pošeeritud munaga. Vahel isegi lõunaks üht- ja õhtuks teistmoodi, aga why not, eks? Ma tean, et tegelikult nimetatakse seda laiskuseks, aga suvel ma olengi laisk (ma loodan, et teised ka) ja üritan võimalikult vähese vaevaga võimalikult head asja saada ja see salat käib 100% sellesse kategooriasse - lihtne ja hea.

Kogusest jagub kahele.

Vaja läheb:
paar peotäit rukolat (soovi korral lisaks ka teisi meelepäraseid lehtsalateid)
peotäis kirsstomateid
6-8 vutimuna
parmesanilaaste
300-400g lõhefileed
meresoola
purustatud musta pipart

Kaste:
poole sidruni mahl
3 spl oliiviõli
1 tl Dijoni sinepit
1 tl vedelat mett
meresoola
purustatud musta pipart


Aseta vutimunad külma veega tulele. Kui vesi on keema hakanud, siis keera tuli vaiksemaks ning lase õrnalt paar minutit podiseda. Tõsta pott tulelt, vala peale külm vesi ning lase munadel jahtuda. Koori jahtunud munad ettevaatlikult ja lõika pooleks.


Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema
Lõika lõhefilee kaheks võrdseks tükiks, puhasta köögipaberiga ning eemalda pintsettidega väljaulatuvad luud.
Hõõru sisse kergelt meresoola ja purustatud pipraga ning küpseta 200 kraadi juures umbes 15 minutit. Lõhe peab oleme heleroosa ja mahlane, aga mitte toores.


Valmista salatile kaste, selleks sega omavahel sidrunist pressitud mahl, oliiviõli, Dijoni sinep ja vedel mesi. Maitsesta meresoola ja purustatud pipraga.


Laota salatitaldrikute põhjale peotäis rukolat (soovi korral ka muid salatilehti), pooleks lõigatud kirsstomatid, vutimunad ning parmesanilaastud. Vala salat üle kastmega ning kõige peale aseta küpsetatud lõhefilee.



Voila!

neljapäev, 9. juuni 2011

Kodust välja, Leiba sööma!

Kõik toidu- ja veininautlejad võivad nüüd käed üles tõsta ja valju häälega "Halleluuja!" hüüda, sest Tallinna vanalinna on ennast mugavalt sisse seadnud üks kilkamist väärt restoran: Leib Resto ja Aed.


Koha rajajad, Fish & Wine endine peakokk Janno Lepik ning Tchaikovsky endine sommeljee Kristjan Peäske, suutsid oma vastavatud Leivaga kõik minu ootused ja lootused mäekõrguselt ületada ja seda juba enne toidu kallale asumist. Kuidas saakski mitte nautida kohta, mis igal sammul õhkab tegijate asjaarmastuse ja fännamise järele? Ega ei saagi, jääb vaid üle näpud taeva poole lükata ja nendega kaasa fännata!


Aga ma katsun nüüd kuidagi jutu alguse üles otsida..
Kuna ühe keskmise blogardi (Liina kümnesse tabav nimetus õgivate blogijate koondamiseks) magu on juba nii tugevalt treenitud ning mahutab täpselt nii palju kui ette antakse ja mitte grammigi vähem, siis iga võimalus omasugustega koos õhtu veeta saab enam kui suurema hea rõõmuga alati ka vastu võetud. Nii ka seekord, kui Tuuli käis välja idee ühiselt verivärsket Leiba uudistama minna.
Mõeldud-tehtud!


Uuelt tänavalt vanasse Šoti klubisse jõudes leiab eest sootuks uue maailma - me justkui ei olekski enam  Tallinna vanalinnas, pigem rohelust täis rahulikus äärelinnas, kus lärmakast turistist ja kiirustavast pealinlasest pole enam jälgegi. Uskumatu, aga tõsi - nende aed on tõepoolest lummav ja maagiline ning tekitab tunde, et see siin on ainuõige koht, kus ma praegu olema peaks. Seda arvatavasti seetõttu, et Janno ja Kristjani enda põhimõte on, et koht peab olema lihtsa sisu, aga suure hingega ja ilmselgelt on nad sellega naelapea pihta saanud. Koht on lihtne, inimesed on lihtsad, toidud on lihtsad, aga kokku annavad nad ikka ühe kuramuse hea kompoti.


Nende aed, ühes hommikust õhtuni fännamisega tegeleva meeskonnaga, on isegi niivõrd maagiline, et ühest argiõhtusse sätitud einestamisest kujunes pea kuus tundi kestnud nautlemine (me võime küll täitmatud olla, aga selline aja lendamine oli isegi meile üllatuseks), mille käigus suutsime ära süüa peaaegu kõik menüüs pakutava! Kõiges on süüdi Kristjan, kes kogu menüü meie jaoks nii hästi kõlama pani, et kui me ennem ei suutnud valikuid teha, siis nüüd tundus see juba võimatu.
"Me siis võtame kõike grillilt koos kõigi salatite ja kõigi kastmetega, frititud jänest kõigile ning igaühele eraldi eelroog ja pearoog..hiljem mõnele magusat ka!" Vähe sellest, et Kristjan ei uskunud, et me kõige sellega hakkama saame, ega me isegi päris kindlad polnud, aga kui juba, siis juba. Olgu öeldud, et hakkame me tõepoolest saime ja blogardite nime oleme ausalt välja teeninud.


Sõime frititud (eelnevalt hautatud) jäneseliha punaveinimajoneesiga;

 

kõike, mis grillilt tuli: forell, tallemaks (absoluutne lemmik) ja kana kintsuliha


ning loomulikult ka kõike, mis grilli kõrvale pakuti: kartuli-peekonisalat, grillitud aedviljad ja aiaroheline.


Kusjuures kogu köögi tegevus toimub külastajate pingsa pilgu all, silma ei saa peal hoida mitte ainult grillköögil vaid isegi sellel, mis sees toimub - saladusi pole.


Ja kui mõnel meeskonnaliikmel peaks vahepeal vaba hetk tekkima, siis see kasutatakse ära näiteks muusika tegemiseks. Neil on seal üks andekas kitarrimängija ja üks uskumatult võimsa häälega tüdruk, kes aeg-ajalt nurgas maha istusid, paar lugu esitasid ja siis taas kundede juurde tõttasid. Uskumatult vinge! 

Peale muusikapala juba eelroogade juurde:


Kamba peale sai proovitud forellisalatit, mille mädarõikakastet sööjad korduvalt kiitsid; lihapirukat, mis eelroogadest kõige mehisem amps paistis olevat (meie seltskonna ainukesele meessoo esindajale igati meeltmööda suutäis); kitsejuustusalatit, milles pikantne kitsejuust, hapukad marjad ja röstitud pähklikaste tõeliselt meeltmööda koosluse lõid ning lisaks veel hernesuppi ja pardisalatit, mida ma kahjuks pildile püüda ei jõudnudki. Salati ja supi tarbeks suitsukala suitsutavad nad muide täisti ise, omaenese suitsuahjus, omaenese pisikeste kätega.

Ja lõpuks siis need kõige priskemad soolased road:


suurima üllatuse pakkunud kanarind;  tõeliselt mahlane röstitud maheveisefilee ja to die for punasibula tart. Kui üldiselt lasen ma menüüs kanast lihtsalt silmadega üle ja teen näo "pole näin`d, pole kuuln`d", siis Janno suutis tõestada, et kanast saab asja küll, ja kuidas veel - sõime ja kiitsime kõik. Punasibula tart on aga täielik taimetoitlaste tripp pilvepiirile, mida suisa peab proovima. Kristjan väitis, et selle piruka nimel oleks ta nõus lihale "aidaa" ütlema, aga leiab kindlasti ka mõistlikuma lahenduse :)

Ja lõpuks suutsime ka suu magusaks teha:



algatuseks ahhetamapanev kreebrülee musta leiva koorikuga, kus siidine kreem ja veidi robustne leib hakkasid uskumatult hästi omavahel nii maitsete kui tekstuuridega mängima, selle järele tuleb õige pea´oma sammud jälle vanalinna seada. Ning muidugi ka karamellikissell, mis oli lihtne ja hea, täpselt nagu üks karamellikissell olema peab. Alati ei pea imevigureid välja mõtlema, vahel ongi lihtsus see, mis võlub.

Ja kogu oma menüü ongi Leib just lihtsatele roogadele üles ehitanud. Ei midagi liiast, ei midagi vajaka jäävat.. ja see toimib. Kõigi roogade kõrvale oskab Kristjan ka imehäid veine soovitada ja nii mõnigi leid menüüs on neil justnimelt mõne veiniga kokkusobivaks "ehitatud" (näiteks pardisalat). Nii nad teineteist täiustavad - toit ja vein, Janno ja Kristjan.

Mina olen üsna pea juba Leivas tagasi ja soovitan enam kui soojalt ka kõigile teile! 


* Väga teemaväline jutt, aga minu käest on mitu korda küsitud, et kui kaua üks postitus aega võtab ja täna ma tahan sellele vastata. Võttes arvesse kuuetunnist söömist ja pildistamist (mille peale minult lõpuks üks ettekandja küsis, et kas me oleme mingisuguse fotoklubi liikmed?), fotode sorteerimist, üles laadimis, kirjutamist ennast (te ei kujuta ette kui raske võib olla kõigi nende emotsioonide lühikokkuvõttesse sõnastamine) ja asjaolu, et minu arvuti otsustas just täna oma viimase hingetõmbe võtta ja siis sussid püsti visata (peale kümmet restarti ja külmkapis jahtumist) võttis see mul põhimõtteliselt terve päeva (jumal tänatud, et mul puhkus on)! Täiskohaga töö see blogimine, aga pidama ka enam ei saa :)

teisipäev, 7. juuni 2011

Kohupiima-rabarberikook

/Prindi retsept/
Praeguse kuumusega olen oma ahjust üritanud ikka väga suure kaarega mööda käia ja teha nägu, et selline imeasi meie majapidamises lihtsalt puudub. Ometi on peale lõunat väljas juba nii väljakannatamatult kuum, et totaalsest tohmistumisest ja ilma suurema ajutegevuseta eksisteerimisest enam palju puudu jäägi. Tuba oma nelja seina, päikese eest kaitsva katuse ja külmapuhuriga on praegu tavapärasest armsamaks kohaks muutunud.. ja mina veel arvasin, et olen soojalembene inimene!?
Kogu selle jutu loogiliseks jätkuks oleks praegu üks väga ahjuvõõras retsept, aga tegelikkus on hoopis ebaloogilisem. Täpselt sama ebaloogiline kui minu ilmselgelt päikesetohmistusest tingitud tegevus oma ahju eksistentsi taasavastamise näol. Oli see tõesti kuumus, hõredaks kitkutud rabarberipõõsas, asjaolu, et tegevusetus is not an option või kõik need koos, aga kooki ma igatahes küpsetasin ja nagu te isegi aru saate, jäin ellu ka :)
Tegelikult on meie rabarberipõõsas viimasel ajal kiireid kahanemismärke näidanud ja selles saab süüdistada ohtrates kogustes rabarberivee joomist (kurke veel omast käest võtta ju pole), mis praeguse palavaga on õige hapukas ja hea! Aga et ükspäev mitte täiesti tühjaks rüüstatud põõsast eest leida, sellest meeltesegaduses koogitegu.
Kook on ise lihtne, nagu üks kohupiimakook olema peab, aga mõne pisikese lisandiga saab soovi korral talle särtsu juurde keerata. Mina kasutasin selleks kohupiimatäidises veidike apelsini riivitud koort ja kattena ühtesid väheseid poeküpsiseid, mida ma üldse tarbin: Marks & Spenceri ingveriküpsiseid, millele võib veel väheke vunki juurde keerata värske või jahvatatud ingveri lisamise näol. Kui ingveriküpsiseid käepärast pole, siis klassikaline kaneel + suhkur toimetab rabarberiga ka suurepäraselt ja ei lase koogil liiga igavaks jääda.

 Põhi:
3,5 dl jahu
125g võid
50g suhkrut
näpuotsaga soola
1 muna

Kate:
250g kohupiima
150g maitsestamata jogurtit
100g suhkrut
2 muna
1 tl vanillsuhkrut
*1 spl apeslini riivitud koort või 1 tl riivitud ingverit
300g rabarberit

Peale:
purustatud ingveriküpsiseid või suhkrut + kaneeli


Mõõda taina jaoks jahu, suhkur, sool ja toasoe või köögikombaini ning töötle ühtlaseks purutaoliseks tainaks. Lisa muna ning töötle veel, et tekiks ühtlane vormitav tainapall (ära üle töötle). Keera pall kilesse ning tõsta 30-60 minutiks külmkappi.

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Määri 24 cm läbimõõduga koogivorm võiga või vooderda küpsetuspaberiga ning suru tainas selle põhjale ja äärtele.

Sega omavahel kohupiim, maitsestamata jogurt (kasutasin Pajumäe talu maitsestamata jogurtit), suhkur, vanillisuhkur ja munad ühtlaseks kreemjaks massiks. Soovi korral lisa maitseks apelsini riivitud koort või riivitud ingverit.
Vala kohupiimatäidis põhjale.

Pese ning tükelda rabarberivarred (mina ilusaid punaseid koduaia rabarbereid ei koori) ning laota kohupiimatäidisele.

Kõige peale raputa soovi korral purustatud ingveriküpsiseid (mina lisan veel väheke ingverit) või kaneelisuhkrut vastavalt maitsele.

Küpseta 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Enne serveerimist lase täielikult maha jahtuda.


pühapäev, 5. juuni 2011

Tuunikalasalat

/Prindi retsept/
Kui võtta eraldi tuunikalakonserv, oliivid ja majoneesikaste, siis enamikes toitudes jääksid nad minu esmasest valikust arvatavasti välja. Ometi on just need kolm komponenti esindatud  ühes minu viimase aja lemmikus salatis, mis argipäeva õhtuti justkui iseenesest ennast taldrikule sättima on hakanud.
Piisavalt kerge, et sobituda suviselt palava ilmaga, samas piisavalt toitev, et täita ka peale pikka päeva tühjaks veninud kõhuke.
Parima tulemuse saavutamiseks kasuta tumedaid kividega oliive, kvaliteetset tuunikalakonservi ja kodumaist värsket kraami .. eriti hea kui see veel enda kasvuhoonest tuleb :)

Kogusest jagub kahele tugevaks eineks (või kolmele neljale kergemaks).

Vaja läheb:
paar peotäit erinevaid salatilehti (rooma salat, lollo rosso, rukola, lehtpeet, frillice vm)
1 tuunikalakonserv õlis (suured tükid)
8-10 keedetud vutimuna (või 2 suurt talumuna)
paarkümmend musta oliivi
peotäis (umbes 100g) kirsstomateid
jupp (umbes 100g) kurki

Kaste:
3 spl majoneesi
1 spl maitsestamata jogurtit (Pajumäe talu on väga hea)
1 spl sidrunist pressitud mahla
1-2 spl külma vett
Dijoni sinepilt
meresoola
purustatud musta pipart


Nõruta tuunikalakonserv õlist, lõika kirsstomatid pooleks, viiluta kurgid ning koori ja lõika vutimunad ettevaatlikult pooleks.

Valmista kaste, selleks sega omavahel majonees, maitsestamata jogurt, sidrunist pressitud mahl, Dijoni sinep, meresool ja purustatud must pipar. Lisa kastme vedelamaks muutmiseks väheke külma vett ning maitse, vajadusel lisa veel üht-teist.

Laota kahe taldriku põhjale salatilehed ning nirista nad üle kastmega.
Kastme peale laota kurgiviilud, tomatid, tuunikala, vutimunad ja oliivid. Mina teen seda tavaliselt triipudena pikki taldrikut nii, et keskel jookseb tuunikala ning tema kõrval ülejäänud komponendid.

Serveeri kohe.


reede, 3. juuni 2011

OKO

OKO-st on kirjutatud juba siin ja seal ning suurem osa uudishimulikke on koha juba oma silmagagi jõudnud üle vaadata. Ometi ei suuda ma nii vinge koha pealt oma suud päris kinni hoida ja kasutan võimalust kiidukooriga ühte nooti kaasa laulda.


Kui ma esimest korda OKO-s käisin, siis oli mingi kõrgem vägi ilmselgelt meie poolt, sest laupäeva pärastlõunal ilma reserveerimata Kaberneemes tühja lauda ees ootamas loota on suhteliselt õnnemäng ja/või puhas naiivsus (meie puhul pakun välja naiivsuse ühes plaanivaba tegevusega), aga restorani meeskonnale eneselegi üllatuseks nad meile koha siiski leidsid.


Me võisime ju OKO kulutulena levinud populaarsusest teadlikud olla, aga selle peale me tõesti ei osanud tulla, et isegi taolisel jahedal ja vihmasel kevadilmal see koht inimesi nagu magnetina mugavast linnatsoonist välja võiks meelitada, aga nii oli ja on.


Nüüdseks on ilusaks keeranud suveilmad inimeste alateadvuses oma töö teinud ja OKO on isegi nädala keskel puupüsti rahvast täis.


Kusjuures ma ei teagi, kas tegu on vana Kaberneeme kõrtsu uue hingamise saanud avarates ruumides, lummavas merevaates või minimalistlikult maksimalistlikus interjööris, aga vaatamata alati ees ootavale täismajale, on kohapeal väga rahulik ja mõnus olla.


OKO puhul on märkimisväärne just see, kui lihtsalt ja vähesega saab kohale anda selle "oma näo" ja veel sellise, kus sa ennast äraunustavalt hästi tunned. Koha valged, hallikad ja sinakad toonid ühes kauguses loksuvate merelainetega mõjuvad justkui hüpnotiseerivalt, samas kui pisidetailid nagu lagedesse veetud köiejupid, pisikesed paadid, triibud mööblidisainis ning uskumatu valgusküllasus  meid sellest unelevast olekust taas välja kisuvad.


Ei saa ka mainimata jätta OKO lastesõbralikkust. Lastega peresid kohtab seal palju ja pisikeste tegelaste jaoks on ka korralik mängunurk loodud, kus üht-teist põnevat ja avastamisväärset leidub. Perekesksemate pisitegelaste jaoks saab aga teenindajalt lauda ka joonistustarbeid küsida tänu millele on neil päris korralik pildikogugi sinna tekkinud :) Samuti on olemas ka lastemenüü, et keegi pettunult ja tühja kõhuga koju ei peaks sammuma.


Aga, mis i-le punkti paneb, on ikkagi toit. Tõnis Siigur ei ole tublit tööd teinud mitte ainult maitseelamuse pakkumiseks, oma ja väga auväärne koht on ka kogu menüü visuaalsel esitlusel. Alustades tervituspuuga, kus ripuvad kuivatatud õunad; eelroaks pakutavate lambasigaritega, mis tuuakse lauda õrnalt tossavatena tuhatoosis , pearoana pakutava lamburgeriga, mis on iga burgerisööja ilmselge "dream come true" ja lõpetades kõigi laste lemmiku magusroaga-sõõrikupuu suhkruvatiga.


Proovitud eelroogadest võiks maksimumpunktid anda heeringale, millele pakuvad seltsi maitsevõi, kohupiimakreem ja soolakoorikus küpsetatud kartul. Kõik lihtsad ja tuttavad asjad ühel taldrikul, aga milline esitlus! Et "üllatust" tugevast soolakoorikust üldse kätte saada on vaja ettekandjat ja tema tugevat haamrilööki. Mängulise lähenemise tagajärjel pistab puruks löödud soolatükkide vahelt nina välja krõbesoolase koorikuga ülisuur kartul, mis toob meelde mälestused skaudipäevadest ja lõkkekartulist, mis olid minu vaieldamatud lemmikud.


Pearoogade valik menüüs on piisavalt mitmekesine, et igaüks enesele midagi leiaks. Leidub nii ulukipastat, juba mainitud lamburgerit, suitsu saanud veisepõske, maksastroganoff-i kui ka aeglaselt madalal kuumusel küpsetatud punakala.


Lisaks tasub teenindajalt küsida ka päevapakkumiste kohta, sest köögis toimetav noor ja usin kokapoiss pidavat päevapakkumistesse väga loominguliselt lähenema. Esimesel korral õnnestus meil tänu tema õnnestunud turupäevale saada imelist lesta ühes kevadkogritsatega, mis viis lihtsalt keele alla. Nüüdseks on aga avatud ka OKO suvegrill, kust jõudsid taldrikutele eriti mahlased ja maitsekad karbonaadilõigud.


Magustoiduks võib leida menüüst nii mustika hüüvet (ülemisel pildil), mis on mahe, tõeliselt mustikane ja pähliselt krõmpsuv; šokolaadikooki, mida saadavad vaarika toormoos ja vaniljejäätisest vormitud pall; sõõrikuid suhkruvatiga, mis vallutab kõigi laste südamed kui ka minu vaieldamatut lemmikut: põletatud vaniljekreemi (alumisel pildil), milles kitsejuust ja kardemon loovad geniaalse koosluse ning iga järgnev suutäis muudab meele järmise suhtes aina ahnemaks.


Magustoitude kohta võib samuti ettekandjalt lisainfot küsida, sest vahel on neil ka magusaid päevapakkumisi. Eelmisel korral oli selleks näiteks kohupiimakook valge šokolaadi, kevadise rabarberi ja maasikatega, mis oli täpselt nii hea kui nimi isegi juba lubab :)


Kuna OKO näol on tegu millegi palju enamaga kui pelgalt ühe järgneva toidukohaga, siis peale kõhukinnitust ei taha sealt ka kuidagi ära minna. Ometi lõpuks siiski tuleb ka kodutee ette võtta ja ega muud teha polegi, kui kiiresti jälle tagasi tulla, et kogu seda lummavalt hüpnotiseerivat keskkonda ja visuaalselt rikastatud maitseelamusi algusest lõpuni taaskord läbi kogeda. 

Praeguseks on OKO pilt juba niipalju muutunud, et külastajad saavad päikesepaistelist ilma ja merevaadet ka terrassil istudes ja einestades nautida, peatselt aga plaanivad nad suuremate päikesekummardajate meeleheaks lamamistoolidega ka rannaalale laieneda. Ideid igatahes jagub ja loodame, et ka köök peab suvisele rahvamassile vastu!