pühapäev, 11. september 2011

Gruusiast, Kazbekist ja hinkaalidest

Ei sõbrad, ma ei ole oma blogi hüljanud, aga see ei tähenda seda, et ma siin viimasel ajal valitseva kõleda vaikuse eest pisut piinlikkust ei tunneks. Veetsin lihtsalt viimased nädalad Gruusia mägedes matkates ning sellest tingitult on minu kõigis kõrvalistes tegemistes korralik auk sisse tekkinud.


Nii mõnelegi huvilisele olen üritanud kogu meie kolme nädalat kokkuvõtvalt lahti rääkida, aga neid emotsioone, mis mäel üht enese ja ilmastikuga võitlevat inimest valdavad ja neid vaatepilte, mis sealt kõrgustest inimsilmale avanevad, ei ole võimalik täielikult sõnade ega kaamerasilma läbi edasi anda.
Aga ometi sooviksin ma tükikest sellest teiegagi jagada.. 

Treeninglaager Chaukhis.
Ja kuna üks kirglik toidunautleja suudab igal poole enese ümber midagi toiduga seostada (see on ju meie kütus lõpuks ometi, eksole!), siis ei jäänud ma ka seekord köögi ukse taha ,aga sellest juba jutu käigus :)

Stepantsminda küla Kazbeki jalamil.

Meie reisi eesmärk ehk final goal oli vallutada Kazbeki mägi, mis on Gruusia kõrguselt kolmas tipp ja napilt üle 5000 meetri (erinevad andmed annavad erineva kõrguse, Wikipeedia sõnul 5047m). Seltskonnas oli meil 11 eestlast ja 2 grusiini, kellest suurem osa olid skaudid. Jah, ma usun, et enamusele teist võib ka see osa minust üllatusena tulla :)

See pisike kollase laiguga härra on üks meie seltskonna grusiinidest. Tõeline mägede karu.

Miks just Gruusia ja miks just Kazbek? Sest 2009 aastal Tetnuldi mäge ronides suutsin ma jätta tükikese oma südamest just sinna ja et ennast taaskord tervikuna tunda, oli vaja tagasi saada. Kazbek aga on juba piisavalt kõrge ja väljakutsuv mägi, et see järgmisena käsile võtta. Ja teisalt ei ole ma sellist siirust ja külalislahkust, nagu grusiinid seda välja näitavad, mitte kunagi, mitte kusagil mujal kohanud. Ühesõnaga, kui idee oli välja pakutud, siis pikka kaalumist ta minu poolt ei vajanud.

Kogu matkaseltskond Kazbeki liustikul.
Enne Kazbekile tõusu oli meil plaan teha viie päevane treeninglaager Chaukhis, kus võtsime ette päevaseid vertikaalis alla kilomeetriseid tõuse, et saada ennast füüsiliselt paika ja harjuda hõredama õhuga. Ilus koht, rohelised lauged nõlvad, kenad alla 4000m tipud ja värske õhk - suurepärane puhkus läbi treeningu.

Mägilehmad olid osad Chaukhi laagrielust.
 Teel Chaukhisse nägime tee peal asuvate küngaste vahel mesilastarusid, kust sai nii kohalikku mett kui ka õietolmu endale kaasa osta. Loomulikult me seda ka tegime.


Ja nii saimegi igal hommikul ennast lusikatäie puhaste vitamiinide ja mesise hommikupudruga turgutada.


Oleks iseenesest vinge jätkata juttu mägistest gurmeeõhtusöökidest ja uhketest hommikulaudadest, aga tegelikult oli kõik meil üpris lihtne. Samas meie kõrgust ja toidu kaalu arvestades vägagi rikkalik. Palju sa ühte seljakotti varustuse kõrval seda toidukraami ikka mahutada suudad.


Sellegi poolest ei olnud meil millestki puudust. Igahommikuste putrude kõrvale käisid sprotivõileivad pilvepiiril, õhtuti lendas suurde potti juba mõni toekam pastaroog ning magama ei läinud mitte ükski päev mitte keegi enne paari küpsist kondenspiimaga. Jah, justnimelt! Meie seltsonnas välja kujunenud mägede maiusroog, mille järgi kodustes tingimustes ei oska isugi tunda, aga milleta päev kõrgustes lihtsalt lõppeda ei taha. Kummaline :)


Treeninglaager kulges meil kokkuvõtvalt väga edukalt kui jätta välja väike insident suure langeva kiviga, mis mind rajalt maha niitis ja äärepealt jalaluu maksma oleks läinud. Õnneks päästis olukorra kiire esmaabi ja pääsesin kõigest väga sinise sääre ja suure ehmatusega. Kazbek õnneks selle taha seisma ei jäänud ja võisime rõõmsal ja juba veidi elevil meelel küla poole sammud seada.


Tagasiteel Stepantsminda külasse astusime läbi teele jäävast vastavatud mägikohvikust Zeta, millest me kõik senini veel vaimustunud oleme. Milline asukoht, milline vaade, kui sõbralik teenindus ja kui neetult head hatšapurid :) Isegi türgi kohv ei tundunud peale mitut päeva mägedes nii hirmuäratavalt magus enam. Ideaalne lõpp viiepäevasele rühkimisele.


Enne Stepantsmindasse jõudmist kuulsin, et külas pidavat olema üks tädi, kes meile õhtuks hinkaalisid valmistab ja koheselt suutsin meie seltskonna naispooled tagajalgadele ajada, et protsessis isegi käed jahusega lüüa. Kiirelt onni, kiire pesu jääkülma vee all ja minek tädile külla.


Maja perenaine ootas meid oma igati keskmises grusiinilikus köögis, mis nägi välja täpselt nii, nagu pildiltki näha on. Kindlasti mitte midagi uhket, aga kõik vajalik oli seal olemas.. peale kraanikausi!? Miks mitte teha endale kööki kraanikaussi, kus kõik muu toidutegu toimub vaid käia hoopis tagumistes pesuruumides oma käsi vannis loputamas? Vot seda me tõesti ei suutnud mõista.


Ajanappuse ja tugeva keelebarjääri tõttu oli perenaine olulised ettevalmistused juba ära teinud. Tainapall ootas meid kausis, hakklihatäidis oli kokku segatud ja tühi puidust alus ootas valmivaid hinkaale endale peale. Loomulikult  suutsime ka nende "national secret" retsepti provva käest välja meelitada, mis kõlas enam kui lihtsalt: "Taigen on jahu, sool ja vesi ning täidisesse läheb siga ja veist pooleks koos sibula, küüslaugu, tšilli, koriandri ja soola-pipraga." Noh, tegelikult võib sea asemel loomulikult ka lammast kasutada ja hakklihasegu sisse peaks kindlasti ka väheke vett segama, et ta korralikult puljongit hinkaali sisemusse eraldaks.


Taina rullisime lahti ning jagasime pisikese klaasiga väikesteks ketasteks, mis igaüks tuli omakorda veel võimalikult ühtlaseks ja õhukeseks rullida.Tagantjärgi võin öelda, et meie ei olnud just kõige usinamad rullijad ja kodustes tingimustes võtaksin ma siinkohal pastamasina appi (kui see võimalus on olemas).


Iga ketta keskele tõstsime lusikatäie hakklihatäidist ja hakkasime voltima.


Üks volt teise peale ja voltimine toimub alati ainult väljapoole. Enne uue voldi kinnitamist venitatakse taigent sõrmedega veidike õhemaks.


 Voldid suletakse omavahel tugevasti kokku ja moodustatakse hinkaali keskele pisike "nibu".


Edasi on juba kvaliteedikontroll. Kas voldid on ikka kenasti igast küljest kinni? Ega puljong kusagilt keemise ajal välja ei saa? Kas "nibu" on tugevasti koos?
Perenaine tegi mõnes kohas väikesed parandused, aga üldiselt läbisime testi positiivselt.

Ja kes soovib, võib sellesamuse "nibu" veel õrna sõrmepigistusega hinkaali sisse lükata. Meie perenaisele meeldis neid peita, enamasti jäetakse nad siiski meelega suured ja väljaulatuvad, et süües neist hea haarata oleks.


Lõpuks aetakse suures potis vesi keema ning keedetakse hinkaalid pehmeks. Oluline on, et puljong jääks nii keetmise ajal kui ka peale keetmist hinkaali sisse.

Siinkohal olekski asjakohane ära märkida, et hinkaale süüakse kuumalt, kohe peale kurnamist nii, et hinkaali tagaseljale raputatakse väheke musta pipart, siis hammustatakse külje pealt pisike tükk tainast ära ja luristatakse (ei, see ei ole ebaviisakas) kogu hinkaali sisemuses olev puljong enesele naha vahele. Seda kõike tehakse käte vahel ja sellest samusest "nibust" kinni hoides. Edasi süüakse kogu kogu hinkaal täies hiilguses ära ning alles jäetakse ainult see osa, millest ise just kinni hoiti.
Uskuge mind, tegu on kõvasti uhkema variandiga meile tuntud pelmeenist.

Meie seltskonna mägimehed kiitsid Eesti naiste keeratud hinkaalid tugeva lurina saatel igatahes heaks, ent ühiselt jõudsime järeldusele, et fantastiliste hinkaalide jaoks oleks oma oskusi siiski veel lihvida vaja. Enamasti just taina imeõhukeseks rullimise kohapealt.

Järgmisel päeval peale meie hinkaalirallit algas aga pikk ja raske tõus Kazbeki tipu poole. Vertikaalis oli seda veidi enam kui kolm kilomeetrit, reaalset jalavaeva kogu oma raske kotiga aga oi-oi-kui-palju. Enne tiputõusu oli vaja olla hoopis teisel pool mäge.


Kirik Stepantsminda küla kohal, teel Kazbeki poole.

Esimesel päeval tõusime kilomeetri jagu vertikaali üpris järsult ja suhteliselt mööda rohelist, hiljem küll juba kivist nõlva pidi. Raske kott, valutavad põlved ja põletav päike ei teinud seda kindlasti mitte kergemaks. Telklaager sai püsti 3000 meetri peale, kus nähtavust tänu pidevale pilves olekule paarist meetrist kaugemale ei jagunud. Võtsime vihma ja udu eest enda telkidesse varjule ka kaks iisraellast, kes olid mäele ekslema jäänud ja ei näinud enam ei edasi- ega tagasiteed. Noh see, et miks kaks inimest üldse ilma igasuguse varustuse ja eeltööta sellisele mäele udusse uitama tulevad, see on juba täitsa omaette küsimus, mida me neile päris otse nina peale visata ei soovinud. Magasid teised oma une täis, magasime meiegi, hommikul telklaager kokku ning täiskäigul edasi.

Iga puhkepaus sai veedetud horisontaalses asendis.

Järgmine päev nägi ette tõusu mööda liusikku vana meteroloogiajaama juures asuvasse laagrisse, mis asus veidi enam kui 3600 m peal. Mitte just kõige pikem ja raskem teekond, küll aga endiselt valitsevale udule üpris keeruline. Seiklesime kahel pool asuvate liustikulõhede rägastikus, enne kui õige suuna kätte saime. Kohale jõudes avastasin enda jaoks absoluutselt esmakordse kogemuse mägedes, kus 3600m kõrgusel, vanas lagunevas majas, käib meteojaama vahetusel pidu 24/7. Kuna järgmise päeva plaan oli madala profiiliga - teha pisike tripp kõrgemale ja siis samasse laagrisse naaseda, siis loomulikult läksime meiegi kohalike kamraadidega tšatšat mekkima. Ega siis iga päev sellist võimalust ei teki ja pealegi tõmbab sellisel kõrgusel juba üksainus pitsitäis vägijooki seest soojaks ning toob mõnusama une. Miks siis mitte?

Meteojaama laagriplats

Peale "puhkepäeva" oli siht tõusta 4300 meetri peale, seal telklaager püsti lüüa ja varakult magama minna, et sellest järgmine hommik hämaras juba tipu poole startida. Kui jätta kõrvale hommikul jäätunud telkide pakkimise viivitus, siis suutsime oma plaani ka täita.

Liustiku pragude vahel
Päev oli senistest kõige raskem. Kott oli ühisvarustuse näol veel raskemaks muutunud ning kogu selle koormaga tuli ületada liustikuriba, kus üks sügav liustikupragu ajas teist taga. Üks meie seltskonna neiu siinkohal murdus ja võttis koos ühe grusiiniga ette tagasitee meteojaama poole. Ülejäänud kamp jätkas pragude rägastikus tiba langenud meeleoluga.


Kohale jõudes olime rampväsinud. Osa seltskonda hakkas kiiresti söögi tegemiseks lund sulatama, ülejäänud tegelesid telkide lume sisse kaevamisega.
Niipea kui telgid püsti, kõht täis ja hommikuse stardi tarbeks ettevalmistused tehtud tuli magama keerata, paiku kell 7. Ees oli tähtis päev. Kõik joogid, niisked riided, varustus, akud.. pea kõik tuli enda kaissu võtta, et hommikuks ükski asi jääs või külmunud ei oleks. Kogu selle varustuse vahele tuli aga mahutada ka paar väsinud inimkeha.

Laager 4300m peal.
Tol ööl enamus meist muidugi ei maganud. Õues oli näpistav külm ja õhk nii hõre, et ärkasin iga natukese aja tagant pisikese hingamispaanika saatel ülesse. Paljud vaevlesid peavalude käes. Loomulikult suur roll oli ka elevusel. Kas ma jõuan? Ei jõua? Muud enam mõtelda ei suutnud.

Teel tiputõusu poole.
Tipupäeva äratus kõlas kell 4 hommikul. Väljas oli nii külm, et kodus ma sellisel päeval välja ei lähekski. Siin polnud see variant. Startida saime kella kuuest, kus juba oli piisavalt hämar, et pealampe vaja polnud.
Teekond tippu võttis aega pea 4 tundi. Iga samm oli võitlus iseendaga - siht oli silme ees, aga üle ühe sammu korraga mõtelda ei jaksa.


Enne viimast jäist tõusu tundis üks neiu, et tema jaks on otsas ja tegi otsuse meid harjal ära oodata. Õigesti tegi arvestades tema kehva enesetunnet, sest see oli teekonna raskeim osa. Järsk ja jäine nõlv võttis meist kõigist viimase välja, ent seda suuremad emotsioonid meid valdasid sel hetkel, mil lõpuks tippu jõudsime.

TIPP!

Seda ei ole võimalik sõnadesse panna, mis tunne see on, kui oled päevade kaupa ühte mäge vaadanud, selle ühest punktist unistanud ja lõpuks sinna otsa oma toore jõuga astunud. Proovige järgi! :)

Ega kauaks meile seda nautlemist ei jagunud. Tuul puhus nii tugevasti, et raske oli püsti seista. Natuke vaate nautimist, kohustuslikud fotod, sassi läinud seonguköite korrastamine ja minek!


Läksime tuldud teed, korjasime 4300 pealt oma telklaagi jälle kokku ja liikusime meteojaama. All kuulsime samal päeval meiega tippu teinud kahe venelase hukkumisest. Kes täpselt ja miks? Seda on lihtsam mitte teada.
Meteojaamas pakkisime järgmisel hommikul viimast korda oma laagi kokku ja laskusime sealt otse külla. Kaks kilomeetrit vertikaalselt pool jooksusammul laskuda võttis põlved ja selja nii läbi, et seda tuleb veel siiamaani ravida, aga unistus soojast dušist ja puhastest riietest andsid jalgadele ainult valu.

Puhtana all maha istudes jõudis esimest korda kohale, millega ma just hakkama olin saanud. Võimas!

Oma viimased päevad veetsime Stepantsminda külas ja Tbilisis puhates, ringi uudistades ja tähistades.

Külastasime teel Tbilisi poole koobaslinnasid...


ja imelist Mtskheta linna.


Käisime vaatamas, kuidas kohalik pagarikoda välja näeb ja kuidas küpsetatakse gruusia leiba. Otseloomulikult sõime ka ahjusoojalt mitu pätsi ära.


Luusisime Tbilisis nii öösel...


...kui päeval.


Leidsime hiiglasliku vanakraamituru, mis leidis aset iga jumala päev..


... ja teise sama suure kunstituru, mis oli fantastilisi maale täis.


Käisime Tbilisi vanalinnas asuvates väävlisaunades, kus saime mägedemustuse lõplikult oma keredest välja leotada. Kujutas see endast ühte ülikuuma vanni, kuhu oli lisatud veidike väävlit, ühte ülimalt külma vanni ja ühte väga kuuma ja kuiva saunalava. Täisteenuse juurde kuulus ka saunanaise või -mehe poolt viimseni puhtaks küürimine ning sama teed, kust sisenesime, väljusid juba täiesti uued inimesed.


Ning kõige olulisem: õppisime tundma grusiine, nende mõtteviisi ja tavasid. Kõige paremini õpib seda tavaliselt laua ääres, kus kohalikud tõstavad oma traditsioonilisi tooste ja seeläbi räägivad kõigest, mis neil sel hetkel mõttes on.
Meid, külalisi, peeti jumala kingituseks ja seda kõige ausamas ja siiramas mõttes.

Viimane õhtusöök.
Nende toostidega võib minna teinekord tunde ja tunde ja lõpuks on kogu seltskond toostitamisse kaasatud. Kui lõpuks enam millegi nimel võtta ei ole, siis hakkavad tulema taolised sõnavõtud nagu.. "Võtame meie ja... teie ja.... nende terviseks!" Vahet pole, põhiline, et saab toosti öelda ja veini juua :)

Kokkuvõtvalt oli see üks parimaid ja meeldejäävamaid reise minu elus. Edaspidi tahan kindlasti veel kõrgemale ja veel kaugemale, aga Gruusiasse jäi seekord minust maha veel suurem tükike, seega naasmises pole küsimustki.