teisipäev, 28. veebruar 2012

Mangosuflee

Pärast hiljuti ilmunud Caesari postitust võttis Ebe minuga ühendust ja teatas:
"Tead, Elis, me võiksime järgmine kord kohtudes sufleesid teha! Olen tahtnud juba mõnda aega mangosufleesid proovida..."
"Oh jaaa! Mul on kapp mangopüreesid täis, nende kullakestega tuleb kõik hästi välja!"
"Super! Mis poest vaja on?"
"No laimi kindlasti, midagi värsket, tšillit...OHHH, mul on kapis TAMARINDI! See oleks teema!"
"Tamarindi? See võiks tõesti teema olla! Kaasa kindlasti! Proovime KÕIK ära. :D "
"Kindlasti!"

Olgu see kõige vägevam seal kõrgel õnnistatud, et olen kokku jooksnud inimesega, kes köögis teeb ja mõtleb TÄPSELT SAMAMOODI nagu ma isegi! Nii on suisa lust midagi koos ette võtta ja teha! Köögis ei olegi kokkamise lõpus totaalne kaos ja vahepeal saab rahumeeli isegi pilte klõpsida. Mida sa hing veel ihkad?! :) Ja kuna neli kätt on ikka etem kui kaks kätt, siis ma ei saa mainimata jätta, et need olid arvatavasti ühed paremini õnnestunud sufleed, mis ma kunagi teinud olen! :)

Ja nagu jutust aru võis saada, siis proovisime tõesti erinevaid variante läbi.
Minusugusele Pipraplikale on tšilli-mango kooslus ennast juba ammu ära tõestanud (kel proovimata- proovige!) , Ebe jaoks oli klassikaline mango- münt/basiilik-laim kindla peale minek, aga suurim üllataja ja mõlema favoriit oli ilmselgelt siiski tamarind, mis kõik erinevad maitsed nii kenasti ära tasakaalustas, ilma, et ise liigselt esile tungiks. Super!

P.S. Enne sufleede valmistamist tuleks kindlasti arvestada sellega, et nad on koheseks serveerimiseks mõeldud magustoidud. See tähendab, et nad hakkavad koheselt peale ahjust välja tõstmist oma õhulisust kaotama ja kokku vajuma. See omakorda jällegi tähendab, et selleks ajaks kui need kullakesed ahjust välja tulevad, võiksid kõik ettevalmistused söömiseks tehtud olla ja sööjad juba keeled ripakil laua taga ootel olla :)

Kogusest jagub 6-8le.



Sufleepõhi:
2 dl mangopüreed* (Alphonso)
1 laimi mahl ja riivitud koor
1 spl maisitärklist
1 tl tamarindi konsentraati**

Munavagevaht:
4 munavalget
2 spl tuhksuhkrut
näpoutsaga soola

Vormide määrimiseks:
paar supilusikat pehmet võid
paa supilusikat tuhksuhkrut

Serveerimiseks:
tuhksuhkrut
värskeid vaarikaid või vaarikakastet
soovi korral münti, basiilikut, ilma soolata pistaatsiapähkleid vm



* Endiselt seesamune East Endi Alphonso (maailma kvaliteetseim mangosort) mangopüree, mis siit blogist korduvalt läbi on jooksnud. (Muretseda saab seda Tallinnas Piprapoest, Stockmannist, Kaubamajast, Kaupmeestest, Sadama turult, Hortesest jne; Tartus Würtspoest, Kaubamajast, Kaupmehest)


** Tamarindi konsentraat on enim tuntud just India ja Lääne-Ameerika köögis, kus seda hapukas-happelist ja tummist pastat kasutatakse väikestes kogustes nii soolaste kui magusate roogade maitsestamiseks. (Muretseda saab seda kas Piprapoest, Sadama turult või Stockmannist).


Riivi laimi koor ja pressi välja mahl. 
Sega laimi mahl maisitärklisega, seda tärklise täieliku lahustumiseni, vajadusel lisa väheke vett.
Sega kokku mangopüree, riivitud laimikoor ja tamarind. Tamarindi asemel võib kasutada ka näpotsatäie tšillipulbrit või veel klassikalisema versiooni puhul hakitud münti või basiilikut.
Kuumuta paksupõhjalises mangosegu kuni keemiseni. Alanda kuumust ning pidevalt segades nirista sisse laimimahlaga segatud maisitärklis. Sega kuni püree hakkab paksenema, ära enam keema lase!
Tõsta pott jahedasse ja lase täielikult maha jahtuda.



Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Et ahjus oleks sufleede perfektse õnnestumise jaoks ka piisavalt niiskust, siis tõsta eelnevalt ahju alumisele siinile, kuumakindlasse nõusse, kausitäis vett.
Määri remekin-vormid toasooja võiga ning põhjast kui servadelt. Raputa üle tuhksuhkruga ning üleliigne tuhksuhkur raputa lõpuks vormidest välja.



 Vahusta toasoojad munavalgeid soolaga seni, kuni hakkavad moodustuma pehmed tipud. Lisa suhkur ja vahusta edasi, kuni moodustuvad tugevad tipud. Ettevaatust, siin ei maksa vahustamisega hoogu minna!


Sega munavalgevaht ettevaatlikult jahtunud mangopüreele, et õrna vahtu võimalikult vähe lõhkuda. Jälgi, et lõpptulemus oleks ühtlaselt segunenud ja õhuline.
Tõsta segu ettevaatlikult vormidesse nii, et nad oleksid "triiki" täis. Tõmba servad õrnalt näpuotsa või vatitikuga puhtaks ning tõsta ettevaatlikult ahju.


Küpseta 180 kraadi juures 10-12 minutit, AHJU UST VAHEPEAL AVAMATA! 
Kui sufleed on võtnud pealt kuldpruunika jume ja kerkinud just nii kenasti kõrgeks nagu pildi pealt näha on, siis ava vaikselt ahju uks ja lase neil umbes pool minutit veel "kohaneda".


 Tõsta vormid ahjust välja ning serveeri kohe värskete vaarikate, vaarikakastme, ilma soolata kooritud pistaatsiapähklite, värske mündi/basiiliku või muu meelepärasega. Midagi värskendavat ja hapukat sobib siia just nagu valatult!

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Kookose-ananassikeeks

Kui ma muidu ennast just kõige suuremaks keeksisõbraks ei pea, siis seda keeksi olen ma viimase nädala jooksul juba kolm korda küpsetanud ja igal korral midagi väheke muutnud.
Esimesel katsel üritasin keeksitainast teha pulbrist. Puhtalt eksperimentaalses mõttes, sest ma pole kunagi pulbrist ühtegi normaalset asja suutnud välja võluda, aga kuidagi ometi teised sellega ju hakkama saavad?! Selgus see, mida arvata oligi - mina ei oska ja kõik! Ükski pulber ei asenda päris mune, jahu ja võid!
Kuigi tekstuurilt jättis esimene keeksikatsetus oluliselt soovida, siis kookose ja šokolaadi imeline koostöö on mulle sedavõrd meeltmööda, et üsnapea olin ennast juba järgmise keeksi kallale sättinud. Selleks korraks olin kapist välja võlunud kenad kollased talumunad, ilusat kohevat nisujahu ja paki seda õiget taluvõi. Ei mingeid jaburaid eksperimente enam, täispanga peale välja! Mahlane ananass, tummine šokolaad ja rikkalik kookos andsid kokku sellise kombo, et ma muudkui kulutasin köögi vahet käia, et endale järgmist ja järgmist viilu lõigata. Olgugi, et tulemus oli juba mitme pika pai vääriline, üks mõte jäi veel kummitama - toorjuust!Mõeldud-tehtud ja kolmas keeks ahju!
Õrn juustukreem andis kookose-ananassi kooslusele mõnusat Kariibide hõngu juurde(teada-tuntud ananass-kookos-rumm-laim!) ja köögivahet sammumine jätkus sama hooga. Katsu siis veel rääkida, et tegelikult ma keeksidest väga ei hooligi kui peale ühte nädalat ja kolme keeksi enam püksinööpki korralikult kinni ei taha minna!? :)
.
ANYHOW.. Pika intro kokkuvõtteks on mul ainult üks soovitus: proovige mõlemat! Ananassiselt mahlase kookosekeeksi peale sobivad nii tummine šokolaad kui õrn-tsitruseline toorjuustukreem nagu valatult ja tulemused jäävad niivõrd omanäolised, et võivad kasvõi kõrvuti laual seista.

Vaja läheb:
3 muna
3 dl jahu
2 dl suhkrut
125g sulatatud võid
200g Odense kookosemassi
1 väike (227g) ananassikonserv
1 tl küpsetuspulbrit
maitseks törts rummi või ühe laimi riivitud koor
näpuptsaga soola

Šokolaadiglasuur:
150g tumedat šokolaadi (70% kakaosisaldusega)
0,75 dl vahukoort
VÕI Toorjuustuglasuur:
150 g toorjuustu,
2-3 spl tuhksuhkrut
paar spl ananassikonservi vedelikku VÕI ühe laimi riivitud koor ja mahl

Puisteks: peotäis kookoshelbeid


Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Nõruta ananassikonserv ning purusta saumiksriga või haki noaga peenemaks. Riivi juurde kookosemass.
*Hõlpsamini riivitav on ta eelnevalt sügavkülmutatuna.

Vahusta toasoojad munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa eelnevalt omavahel segatud kuivained (jahu, küpsetuspulber, sool), purustatud ananassikonserv, riivitud kookosemass, sulatatud või ning vastavalt soovile kas laimi riivitud koort või törts rummi ning sega ühtlaseks tainaks.

Määri keeksivorm võiga ning vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Kui puutikk jääb peale sisse torkamist puhtaks, on keeks valmis.

Tõsta vorm ahjust välja ning lase veidi jahtuda. Siis kummuta keeks vormist välja ja jäta veel jahtuma.

Šokolaadiglasuuri jaoks sulata šokolaad vesivannil, lisa vahukoor ning sega ühtlaseks kreemiks.

Toorjuustuglasuuri jaoks sega lihtsalt kõik koostisained (toasoojana) omavahel kreemiks.

Määri glasuur ühtlase kihina keeksile.

Puista peale kookoshelbeid (soovi korral võib neid eelnevalt kuival kuumal pannil kergelt röstida) ning tõsta jahedasse veidikeseks tahenema).

Serveeri jahtunult.


Retseptis kasutatud Odense tooteid jagas kasutamiseks ja katsetamiseks Kalev. Aitäh!

laupäev, 18. veebruar 2012

See ajatu Caesar..

Mu sõbranna, Ebe, on üks väheseid teiste seas, kellega toiduteemade peale sattudes me alati kiiresti ühele "lainele" häälestume ning silmade särades ja käsi vehkides me tundide viisi pastatainast, pitsapõhjast ja kodukootud kookidest jutustada võime. Olgem ausad, et kui toidublogijate seltskonnas on täiesti normaalne, et restorani laua taga tõmbab üks kotist välja käntsaka hullutavalt aromaatset suitsuliha, teine kera värsket kodumaist kitsejuustu ja kolmas hunniku meitseaineid ja juttu jätkub kauemaks, siis oma sõprusringkonnas sellist luksust nii naljalt juba ei kohta :)
Aga Ebe.. tema on täpselt selline tüdruk, kes oleks ideaalne toidublogija materjal - hindab head toitu, teab täpselt, kuidas seda ise teha ja õigete inimeste seltskonnas ta muust ei räägikski!

Ühe taolise jutuajamise käigus jõudsime me selle ajatu Caesari retseptini, mis on enamike kohvikute menüüdes küll esindatud, ent kahjuks päris suures osas neist ei kannata ta isegi mitte leebet kriitikat. Ma ei räägi üldse mingist klassikalise Caesari retsepti järgimisest. Vastupidi! Olen saanud seda klassikute kunni isegi keedumunaga ja absoluutselt suurepärasena! Samas maitsetu hapukoorekaste või hiina kapsas on küll kaks sellist asja, mis Caesariga mitte mingil moel kokku ei lähe ja teiskordselt ma nende eest oma kukrut mingi hinna eest kergendada ei sooviks (mõlemad mainitud juhtumid pärinevad kusjuures üpris tuntud ja mainekatest toidukohtadest).
Just sellise monoloogi juures pidas Ebe mind kinni ja hakkas rääkima, et tema teeb väga klassikalist Caesarit ja seda mitteklassikalisel meetodil - majoneesikastmega! Minu esialgne umbusaldav pilk ei tulnud talle uudisena ja nagu paljusid teisigi ta oma toimiva retseptiga veennud oli, nii võttis ta ka mind ette.



Järgmiseks hommikuks oli tema kastme retsept mul postkastis ja kui nüüd päris aus olla, siis sellest ajast saati ma munakollaste ja õliga enam Caesari jaoks hullanud ei olegi!

Ebe kastme komponentide juures leidsin ma enda jaoks kaks üllatavat tegurit :
1) ta kasutab pestot, mis siia uskumatult hästi sobib!
2) tema anšoovisefileesid kastmele ei lisa. Minul see liigutus siiski käe seest välja ei lähe ja jään oma anšoovistele truuks! Tuleb aga tõdeda, et saab läbi aetud ka ilma nendeta ja üldse mitte kahvasti!

Kuna Ebe blogima veel niipea ei plaani hakata ja mina olen tema majoneesikastme kasutamisega juba mitmeid enda tuttavaidki positiivselt üllatanud, siis autori lahkel loal, siin ta on (kergete omapoolsete mugandustega):

Kogusest jagub kuuele-kaheksale.


Kaste:
1 purk Hellmannsi majoneesi
1 suurem või 2 pisemat küünt küüslauku
2-3 teelustikat pestot (võib panna ka peotäie värsket basiilikut)
2 teelusikat Dijoni sinepit
ca 50g Parmesani juustu (või Valio Forte juustu)
sorts Worchesteri kastet (umbes 1 supilusikas)
sorts külmpressitud oliiviõli (umbes 2 supilusikat)
purustatud musta pipart
*2-3 anšoovisefileed

Salatiks:
2-3 kera rooma salatit
400-500g kanafileed (või hiidkrevette)
ja/või kirsstomateid
Parmesani laastudena (või Valio Forte juustu)
pool pätsi ciabattat (võib ka muud saialist kasutada
oliiviõli ja küülauku saiakuubikute röstimiseks)



Kuumuta ahi 180-200 kraadini.
Lõika ciabatta või muu saialine kuubikuteks (käte vahel rebimine annab ka hea efekti). Laota tükid ahjuplaadile. Sega omavahel kokku natuke oliiviõli ja pressitud küüslauku, nirista saiakuubikutele ja sega korralikult läbi. Rösti eelkuumutatud ahjus kuldpruuniks ja seejärel jahuta.

 Sega salatikastme jaoks kokku majonees, sinep, pesto (või basiiliku lehed), pressitud küülauk, peeneks hakitud anšoovised, Worchesteri kaste, oliiviõli ja riivitud Parmesani juust. Kes hakkida või purstada ei viitsi, võib kastme ka saumiksriga läbi lasta, aga sellisel juhul lisa kindlasti oliiviõli alles hiljem. Maitsesta  purustatud musta pipraga ja vajadusel lisa veel üht-teist juurde.

Lõika kanafileed väiksemateks tükkideks, maitsesta õrnalt oma äranägemise järgi ja lase veidi seista.
*Paksemad kanafileed lõika 5-6-ks tükiks, õhemad/väiksemad umbes kolmeks. Liiga suured tükid ei küpse piisavalt kiiresti kuumal pannil läbi.
Kuumuta pannil õli ning prae kanafileed kiirelt kuumal pannil igast küljest läbi. Tee seda kahes jaoks. Kui üks pool on praetud, tõsta ta köögipaberile nõrguma ja alusta sama järgmise poolega.
Praetud ja nõrutatud kanatükid lõika enne serveerimist veel omakorda paariks-kolmeks suupäraseks tükiks või viiluks.
*Loomulikult võib kanafileesid ka ahjus küpsetada, aga mina isiklikult tuima kanafileega nii hästi ringi ei oska käia, et ta seal kuivaks ei tõmbaks. Selline pannil kiirküpsetamine annab palju mahlasema tulemuse ja käib palju kiiremini.
Tükelda või rebi salat kaussi ja sega kastmega kokku.
Aseta peale krõbedad saiakrutoonid, kanatükid, soovi korral kirsstomateid ja Parmesani laastudena.


Ja voilá, valmis ta ongi!