pühapäev, 11. märts 2012

Läätsesupp kookospiima ja karamelliseeritud peekoniga

Kuna talv hakkab juba tugevaid taandumismärke ilmutama (täna tööle jalutades sillerdas päike juba väga madalat linnulaulu saatel otse silma), siis nüüd ongi just viimane aeg oma selle talve lemmikut "külma-ilma-soojendajat" teile tutvustada. Saage tuttavaks: mõnusalt vürtsikas ja talupojalikult tummine läätsesupp omas täielikus india köögi mõjutustega hiilguses! Ja kuna mulle kohe meeldib traditsioonilisi asju veidi ebatraditsioonilisemate komponentidega kokku sobitada, siis nii ka siin. Lõppviimistlus sellele supile tuleb hoopis teiselt kontinendilt - fantastiline krõbe-kleepuv peekon, mille puhul on väga tugevat iseloomu vaja, et peale mõne tüki põske pistmist teda üldse supi peale jaguks. Seetõttu ongi soovitatav peekoni küpsetamine viimasel hetkel ette võtta või siis koheselt koguseid ettenägelikult duubeldada!

Vaja läheb:
4 dl punaseid läätsesid
1,5 liitrit kanapuljongit
1 purk (400g) purustatud tomateid
1 purk (400g) kookospiima
1 suurem sibul
1 punane paprika
paar porgandit
1 (kuhjaga) tl hakitud küüslauku
1 (kuhjaga) tl hakitud ingverit
1/2 punast tšillikauna
2 (kuhjaga) tl meelepärast karripulbrit (nt. Garam Masala)
vajadusel meresoola
1-2 spl ghee*-d, võid või (kookos-)õli


Karamelliseeritud peekon:
umbes 150g peekonit viiludena (kasutan Ameerika peekonit)
1 spl (suhkruroo-)siirupit
lusikaotsaga kaneeli


*Ghee e. kooritud või selitatud või on india köögis laialdaselt kasutatud või, millelt on kuumutamise ja koorimise teel eemaldatud tahked piimavalgud ja vesi. See teeb ta väga kuumustaluvaks ja parimaks abimeheks praadimisel. On veidi omapärase lõhnaga, aga tugevat kõrvalmaitset roogadele ei anna.
Kuna retsept on tugeva indiapärase mõjutusega, siis ghee sobib siia nagu valatult, aga päris ausalt öeldes, kasutan seda pea kõige praadimiseks.

Haki sibul, paprika, tšilli, ingver ja küüslauk peeneks. Koori porgandid ning riivi jämeda riiviga.
Kuumuta pannil või paksupõhjalises potis ghee või õli.
Lisa sibulad ja prae kuni nad klaasjaks muutuvad.
Lisa riivitud porgandid, hakitud paprika ja tšilli ning kuumuta veel mõni minut kuni köögiviljad pehmeks hakkavad muutuma.
Lisa karripulber, hakitud ingver ja küüslauk ning kuumuta pidevalt segades veel paar minutit.
Vala peale purustatud tomatid ning hauta veel paar minutit.
Lõpuks vala peale kookospiim, kanapuljong ja külma veel all loputatud läätsed. Lase keema tõusta ning seejärel alanda kuumust ja hauta tasasel tulel paarkümmend minutit või kuni läätsed täiesti pehmeks on keenud.

Samal ajal saad ette valmistada peekoni.


Kuumuta ahi 200 kraadini.

Pintselda peekoniribad mõlemalt poolt siirupiga kokku ning raputa lõpuks õrnalt kaneeliga üle.
Tõsta peekoniribad grillrestile ning küpseta ahjus 10-15 minutit või seni kuni nad tumepruuniks ja krõbedaks muutuvad.
Grillresti alla aseta kindlasti mingisugune ahjuplaat või anum, et peekonist eralduv rasv ahju põhjale ei tilguks.
Tõsta peekoniribad ahjust välja ning jäta jahtuma.


Kui läätsed on pehmeks keenud, siis tõsta supp tulelt ning vajadusel maitsesta meresoolaga.
Soovi korral püreesta supp saumiksriga (mina olen lihtsalt nii laisk hakkija, et hilisem saumiksri kätte võtmine tundub kordades kergem kui ilusate kuubikute lõikamine), serveeri hakitud või murtud  peekoniga ning raputa õrnalt kaneeli või karripulbriga üle. 

esmaspäev, 5. märts 2012

Wontonid virsikute ja martsipaniga

Sellest päevast alates kui ma Pipras tööd alustasin, on mul olnud üks kindel asi, mida ma teha olen tahtnud - WONTONID! Kui ma varasemalt polnud sellise tainalise olemasoluga isegi mitte kursis (olen hiina köögist veidi kauge olnud), siis peale väikest tutvumist lendas see kullake kiiresti mu to-do-listi etteotsa. Nii lihtne, nii põnev ja mis põhiline, nii palju erinevaid variatsioonivõimalusi (just nii palju kui teie endi fantaasia ette annab, siin võib pea kõike katsetada). Tekib küsimus, kus ma enne elanud olin? Pimedana wontoni-vabas maailmas? I was blind, but now I see!
Anyhow,
vahepeal jõudsin ma üle elada totaalse wontoni-taina ikalduse, fotokaamera ühepoolse koostöö lõpetamise, oma sülearvuti matused ja sada muud häda veel, aga  Pipraplikade lemmikud, virsiku-martsipaniwontonid, on sellele vaatamata nüüd lõpuks teie ees!
Kõigist proovitud variantidest olid just need krõbedasse tainapesasse mähitud mahlased maiused need, mis meid kõige valjemini mõmisema panid ning järgmise wontoni-peo plaanid olid tehtud enne, kui viimane amps taldriku pealt haihtunud oli.

Virsikute asemel võib siin kasutada ka küpseid aprikoose, nektariine või hooajal isegi ploome ja kirsse! Kõik sobivad martsipani embusesse suurepäraselt :)  Ja kui värskeid kenasid vilju tõesti saada pole, siis võib ka kompottvirsikuid (siis ma juba eelistaks aprikoose) kasutada, aga sellisel juhul juba kindlasti suhkrut lisamata, sest vahel teeb küll küllale isegi liiga ka!


Wonton-tainas on hiina köögis levinud pelmeenitaoline tainas, mida täidetakse väga erinevate täidistega ja seejärel küpsetatakse kas frittimise (krõbedad wontonid suupisteks), keetmise (wonton-supid)  või aurutamise teel. Enim levinud on krevettide ja sealihaga täidised, aga võimalused on üüratud. Just niisama üüratud kui teie endi fantaasia! :)

Kogusest valmib 40-50 wontonit.









Vaja läheb:
1 pakk (200g) wonton-tainast*
1 kg küpseid virsikuid
1spl maisitärklist
3 spl pruuni (roo-)suhkrut
100g martsipani
frittimiseks õli (näiteks rapsiõli)
serveerimiseks tuhksuhkrut









* Wonton-tainast saab hetkel kahjuks minu teada ainult Piprapoest.

Tõsta wonton-tainas eelmisel õhtul sügavkülmast külmkappi sulama ja umbes pool tundi enne kasutamist sealt omakorda toatemperatuurile.

Koori virsikud, eemalda kivid ja lõika viljaliha sektoriteks.
Sega puhastatud virsikud maisitärklise ja pruuni suhkruga kokku.
Lõika martsipanimass õhukesteks viiludeks või riivi jämeda riiviga.


Aseta üks wontonileht tööpinnale. Tõsta selle keskele üks virsikusektor ja selle peale viil martsipani või näpuotsaga riivitud martsipani. Tõmba veega lehe servad märjaks ja voldi wontonid kokku.


Wontonite voltimiseks on võimalusi mitmeid. Meie tõmbasime vastastikused nurgad keskele kokku "ümbrikuks" ja surusime servad kinni. See pole tegelikult üldse mitte keeruline ja tuleb peale mõne esimese wontoni voltimist juba üpris mugavalt käe sisse. Natuke peab nokitsemise jaoks lihtsalt aega varuma.
Kui üldse kohe ei viitsi, ei taha, ei suuda, siis lihtsaim viis wontoneid kokku voltida, on nad lihtsalt kolmnurgaks kokku suruda või kõik otsad täidise ümber suvaliselt kokku tõsta.


Kuumuta potis või fritüüris piisavalt palju õli, et su wontonid saaksid mugavalt seal sees küpseda. See võib ühest liitrist mitme liitrini varieeruda, olenevalt poti või fritüüri suurusest. Tõsta wontonid ükshaaval kuuma õli sisse ja vajadusel keera neid vahepeal, et nad ühtlaselt igast küljest pruunistuksid.

Kui vähegi võimalik, siis ürita frittimist teha akna all, et tuppa võimalikult vähe rasva ebameeldivat lõhna jääks. Kindlasti ettevaatust, sest kuum rasv võib teinekord ka pritsida ja neid plekke nii lihtsalt enam riietelt välja ei küüri!


Kuldpruuniks küpsenud wontonid tõsta köögipaberile nõrguma ja jätka järgmiste wontonite küpsetamist.


Kui kõik wontonid on küpsed, siis tõsta nad taldrikule, raputa üle tuhksuhkruga ja serveeri kohe soojalt. Siis nad on kõige paremad! Ma ütleks suisa, et über-head! :)

Krõbedat matsutamist! :)

Idee: She Wears Many Hats blogist.

laupäev, 3. märts 2012

Vido eest Raekojas söönuks!?

Kes vähegi Tallinna vanlinna söögikohtade hinnaklassiga kursis, teavad, et viiekaga Raekoja platsi niisama naljalt vehkima pole mõtet minna.. või siiski?
Veebruari lõpul algas Eesti Maitsed aktsiooniga "Raekoja platsi maitsering", kus kaheksa Tallinna Raekoja platsil asuvat restorani pakuvad kuni 18. märtsini igaüks ühte sööki ja selle juurde sobivat jooki 5 € eest. 
Kõlab üpris kutsuvalt, või mis?
Kui muidu on tegemist tsooniga, mis pigem tuntud kui turistide pärusmaa, siis praegune aktsioon on just pealinlastele suunatud, sest olgem ausad, paljud meist ikka Raekoja platsi niisama naljalt einestama satuvad või sätivad? Palju me üldse nende kohtade eksistentsiga kursis oleme, menüüdesse piilumisest rääkimata? Mina võin käsi südamel öelda, et üles rivistatud kaheksast restoranist/söögikohast teadsin küll enam kui pooli, ent külastanud olin vaid kahte. Seetõttu võtsin avasüli vastu ka kutse oma püksirihm taaskord lõdvemaks lasta, et üheskoos Rekoja platsile ring peale teha ja maitsta, mida vido eest linnarahvale pakutakse..
Kaheksa seljad kokku ristanud söögikohta ja nende poolt pakutav näeb välja just selline:




Kaerajaan: Hanemaks ja Saku mõdu
Foto: Lauri Laan

Wine Library: Maisikana Chiantiga
Foto: Lauri Laan
Maikrahv: Karamellikastmes lambakarree.
Foto: Lauri Laan
Turg: Lamba ribi maja napsuga.
Foto: Lauri Laan
Rae: Sea abaliha ja Cabernet Sauvignon.
Foto: Lauri Laan
III Draakon: Põdrasupp pirukaga ja maja naps.
Foto: Lauri Laan.
Liisu juures: Sea šnitsel ja Saku originaal
Foto: Lauri Laan
Glad Estlander: vähisabasupp ja tops majaviina.
Foto: Lauri Laan 

Vana Toomas: Creme Brulee ja Vana Tallinn
Foto: Lauri Laan


Minul isiklikult on praeguseks õnnestunud läbi käia üheksast kuus kohta (kõik peale Glad Estlanderi, Wine Library ja Liisu juures) ja pean tõdema, et pilt on kirju. 
Vido eest võib saada positiivse üllatuse, tugeva kõhutäie, mõnusa maitseelamuse või mõnel puhul kahjuks ka killukese möödapaneku osaliseks. Maitsed on erinevad, toidukohtade tasemed seinast-seina ja mõni otsib tugevat kõhutäit, teine hoopis põnevat maitseelamust - igaühele oma.

Kui ma nüüd ilma pika jututa saaks kõik kogetu kokku võtta ja teile mingi adekvaatse soovituse anda, siis ma ütleks, et.. kasutage võimalust ja proovige nii palju kui saate ise järele! :)

Tegelikult uut ringi alustades (enne on mul veel paar kohta vanast ringist läbi käia) võtaksin ma suuna ette nii:
Eelroog: Kaerajaan oma kodumaise nuumhane maksa(!!!), musta leiva ja astelpajupüreega. 
Meie oma nuumhane maks on teada-tuntud foie gras-i kõrval midagi hoopis muud ja absoluutselt võrreldamatut. Ometi omamaine ja maitsmist väärt, eriti selliste sõprade kõrval nagu must leib, hapukas astelpaju ja klaasitäis Mõdu.
Pearoog: Rae restoran oma suitsuse sea abalihaga.
Sisse astudes sellelt kohalt palju oodata ei oskagi, ent värskelt end köögis sisse seadnud, endine Ribe peakokk, Jevgeni Jermoškin, suutis meid oma lihtsa roaga meeldivalt üllatada. Lepalaastudel suitsutatud ning hiljem õrnalt küpsetatud siga oli kartulipüree, karamelliseeritud sibula ja pohla-õunasalati seltsis tõeline tabamus kümnesse. Kõrvale valitud Cabamet Sauvignon suisa ülistas seda lihtsat talupojamõõtu kõhutäit.  Lihtne, mahlane, toitev ja maitsev kõhutäis, mille nimel võiks lausa iga päev Raekojas viieka letti lüüa ja rahulolevana minema jalutada. 

Magustoit: Vana Toomas oma Creme Brulee ja Vana Tallinnaga.
Iga kena söömaaeg peab lõppema magustoiduga ja Vana Toomase Creme Brulee on igati aus ja hea. Maheda maitse, kena serveeringu ja sõõmu Vana Tallinnaga peaks iga magusasõber sealt rahulolevana minema sammuma.

Täpikeseks i-le võiks koduteel kindlasti läbi astuda ka III Draakonist, sest see teater, mida teile seal pakutakse on igati vaatamist ja kogemist väärt! Ukse peal võtab teid vastu tõre perenaine, kes sõimu ja noomimise saatel teile suppi ja ahjusooje saiakesi jagab. Arusaadavalt on peale kolme käiku kõht pilgeni täis juba, ent paar sooja põdrapirukat kotti kaasa haaramata jätta oleks taolise elamuse eest suisa patt.