Elis Köögis

Läbi sohi pošeeritud munad.

2011-11-28T12:59:00.001+02:00

Kas te olete kunagi üritanud serveerida korraga suuremas koguses pošeeritud mune nii, et nad kõik jõuaks sööjate ette just selles kõige ehedamas olekus, nii, et munale sisselõike tegemisel sealt veel kuumalt aurav rebu välja voolab? Oeh...mitte, et see mul nüüd uuesti just neelud käima pannud oleks :)
Ei, ma ei räägi toitlustamisest ega suurtest rahvamassidest. Piisab juba mõnepealisest seltskonnast, kes ilma kooreta keedetud mune keskmisest veidi enam armastavad (Loe: Mina! Mina! Mina!).
Võttes arvesse, et ühe keskmise võimekusega koduperenaise (või -mehe) jaoks on mõistlik keeta kuni neli ilma kooreta muna korraga, et neil potis piisavalt ruumi oleks ja, et igaüks neist ikka piisavalt keetja tähelepanu ka saaks, siis see ilmselgelt vastab juba alguses tõstatatud küsimusele: See ei ole väga kergesti teostatav ülesanne! Või siiski?
Tegelikult on olemas ilma kooreta munade keetmiseks üks hoopis teistmoodi metoodika, mille otsa ma sattusin kunagi ammu juba Dorie Greenspani "Around My French Table" raamatut sirvides ja kasutan seda siiani just suurema koguse ettevõtmisel.
Päris pošeerimiseks ma seda siiski ei nimetaks, pigem nagu laisa-mehe-pošeerimine või siis isegi sohi tegemine, sest muna ise otseselt veega kokku ei puutugi, küll aga tulemus on täiesti samaväärne, kui mitte parem?! (Loe: kindlam)
Nii saan ma suures potis keeta täpselt nii mitu muna, kui anum mahutada suudab ja seda kõike üheaegselt ja pisikese eeltööga (mida saab ka eelmisel õhtul teha, et hommikuks ainult keetmisvaev jääks). Enne suurte koguste ette võtmist soovitan paari muna kaupa siiski katseid teha, et täpne keetmise aeg enda jaoks kindlaks teha.
Üks plusspunkt Dorie esitletud meetodile on veel see, et me ei pea muna keetma äädikaga maitsestatud vees. Olen isegi kokku puutunud selliste inimestega, kellele see lõhn konkreetselt vastu hakkab. Siin meil äädikat vaja pole ja ainus asi, mis muna ja kilekihi vahele jääb, on puhas ja kvaliteetne oliiviõli (kindlasti soovitan ka pähkliõlisid vm õlisid proovida), mis teeb selle lihtsa hõrgutise veel hõrgumaks! :)

Vaja läheb:
*võimalikult värskeid mune, soovitatavalt talumune
*pisikest kaussi, kuhu munad lüüa
*kuumakindlat toidukilet
*oliiviõli vm kvaliteetset õli (minule meeldib siin näiteks kreekapähkliõli)
*majapidamisnööri vm. keetmiseks sobivat nööri
*potti veega munade keetmiseks

Lõika kilest välja kaks väikest ruutu muna kohta ja tõsta need teineteise peale. Pealmine kile pintselda keskelt üle õliga ja tõsta need siis väikese kausi süvendisse nii, et õlitatud kile jääb peale (vt.allolevat pilti).

Kaks kihti kilet on oluline seetõttu, et õhukesele toidukilele võivad kergesti tekkida mikroskoopilised kahjustused, kust muna võib läbi lekkida. Minul on kodus suur rull tugevat kuumakindlat toidukilet ja seda olen ma küll ainult ühekordsena kasutanud, aga see-eest olen ka ekstra-hoolikas olnud.

Löö ettevaatlikult muna süvendisse nii, et rebu jääks terveks. Tõsta kile ääred muna kohal kokku, keera peale väike vint ja seo see siis võimalikult muna lähedalt nööriga kinni, aga jäta siiski ka väheke "hingamisruumi".

Toimi ka järgmiste munadega samamoodi.

Kui kõik munad on kokku pakitud, siis aja suures potis vesi keema. Alanda kohe kuumust nii, et vesi vaikselt podiseks ja tõsta munapakid keevasse vette. Keeda neid vahepeal torkimata 5-6 minutit, olenevalt kui vedelat rebu soovid. Tõsta pakikesed vahukulbiga veest välja ja lase umbes pool minutit toatemperatuuril seista.

Lõika pakikestelt "müts" maha ja tõsta muna ettevaatlikult kilest välja. Aseta näiteks salatipadjale, küpsetatud köögiviljadele või hoopis võileivale koos krõbedaks praetud peekoniviiluga - kuidas hetkel isu ja soovi on.

Raputa peale värskelt purustatud musta pipart ja meresoola ning serveeri kohe!

Hummus ja bruschettad

2011-11-19T11:38:00.001+02:00

Kui on olemas kahte sorti inimesed: need kes hummust armastavad ja need, kes pigem põlgavad, siis mina tõstan oma kaks kätt üles, lahterdan ennast nende kirglike armastajate ridadesse ja nõuan muudkui juurde ja juurde! Kuidas siis teisiti?
Ja kusjuures siinkohal pean tunnistama, et minu lembus selle Kesk-Aasiast pärineva eelroa vastu ei olegi väga pikalt kestnud. Seda seetõttu, et aegu ammuseid tagasi olin ma just väljas süües üpris jamasid versioone proovida saanud ja kaugeltki mitte ei suutnud ma siis mõista teiste vaimustust ja rõõmuhõiskeid! Ei tegu, ei nägu! ÕNNEKS olen ma siiski inimene, kes alati annab toidule muudkui uusi võimalusi ja täna ma juba tean, et alamaitsestatud hummusel ei olegi tegu ega nägu, samas kui hästi maitsestatud hummus on lihtsalt taevalik!

Mina teen hummust alati vähemalt kahest purgist kikerhernestest, sest poole söön ma juba tegemise käigus ära ja teine pool on täpselt paras paari-kolme peale õhtuseks snäkiks pita või bruschettadega serveerida. Kuidas keegi eelistab.
Aga antud koguseid on lihtne vastavalt seltskonnale ja isu suurusele jagada või korrutada ning kindlasti ei maksa retseptist väga rangelt kinni pidada vaid tegemise käigus muudkui maitsta ja lisada, maitsta ja lisada ja sedamoodi siis see OMA õige hummus lõpuks valmis timmida.

Hummus:
2 purki kikerherneid (koos osa vedelikuga)
3-4 küünt küüslauku
3-4 spl Tahini pastat e. seesamiseemne pastat
1 suurem sidruni mahl
0,5-1 tl jahvatatud vürtsköömneid
oliiviõli
meresoola
soovi korral paprikapulbrit
soovi korral cayenne pipart

Serveerimiseks:
ciabattat või pita leibasid
vabal valikul: paprikapulbrit / lehtpeterselli / koriandrit
/ hakitud tomatit / röstitud paprikat / musti oliive /oliiviõli

Kurna kikerherned vedelikust ja jäta osa vedelikust alles. Tõsta nad kaussi koos puhastatud küüslauguküüntega. Lisa kohe veidike konservist alles jäänud vedelikku, terve sidruni mahl ja püreesta saumiksriga ühtlaseks massiks.
Kui asi tundub kuiv, siis lisa veel konservivedelikku ja kui vaja, siis veel. Nii kaua, kuni su püree piisavalt kreemja tekstuuri on saavutanud.
Lisa nüüd Tahini pasta, meresool, vürtsköömned, törts kvaliteetset oliivõli ja soovi korral paprikapulbrit või cayenne pipart. Sega hoolega läbi ning maitse, vajadusel lisa veel üht-teist, et maitsed paika timmida.

Serveerimiseks:
a) Tõsta hummus kaussi ning puista üle paprikapulbri, kvaliteetse oliiviõli ja hakitud lehtpeterselli või koriandriga ning paku kõrvale pita leibasid.
b) Lõika ciabattast õhukesed viilud ja rösti õrnalt krõbedaks. Kata need hummusega ning puista üle paprikapulbri või hakitud letpeterselli või koriandriga. Minule meeldib peale veel kuhjata hakitud tomatit või röstitud paprikat (kas ise röstitud või purgist).

Mangotort, uues kuues.

2011-11-13T16:14:00.001+02:00

Täna on mul teile varuks kaks magusat pala.
Esimene on uus versioon vanast heast mangotordist, sest kuidas saab üks preili Pipar (nagu Liina mind uue töökoha pärast kiiresti juba ära ristis) hoida oma sõrmi eemal ühest purgitäiest maailma parimast mangopüreest? Eriti veel, kui iga jumala päev inimesed meil poes käivad ja seda suisa aluste viisi omale koju tarivad? Vastus on lihtne: ei saagi! :)

Põhi:
200g Digestive küpsiseid
100g võid

Vahekiht:
400g toorjuustu
250g hapukoort
2 dl 35% rõõska koort
125 g suhkrut
1/2 tl vanilliekstrakti
1 sidruni mahl
3 spl vett
8 lehte želatiini

Katteks:
450g mangopüreed (East End, Alphonso)
4 lehte želatiini + 3 spl vett
füüsaleid kaunistamiseks

Sulata või kastrulis ning purusta Digestive küpsised köögikombainis või pisikeses kotis pudrunuiaga tampides.

Mina isiklikult eelistan viimasel ajal seda tagumist varianti, et vähendada lõppkokkuvõttes pestavate nõude hunnikut. Aga tähelepanu, et enne pudrunuia käiku võtmist oleks teie kotil pisikene auk õhu jaoks, vastasel juhul võib see katki minna ja laga rohkem kui rubla eest ;)

Sega sulavõi purustatud küpsistega ja suru 24-26 cm läbimõõduga lahtkäiva koogivormi põhjale, mis on eelnevalt küpsetuspaberiga vooderdatud.

Tõsta želatiinilehed külma vee sisse paisuma.

Sega omavahel toasoe toorjuust ja hapukoor poole suhkrukoguse ja vanilliekstraktiga kreemjaks massiks.

Vahusta rõõsk koor ülejäänud suhkruga ning lisa õrnalt segades toorjuustusegule.

Pigista sidrunist välja mahl ning lisa külm vesi. Kuumuta keemiseni.
Pigista paisunud želatiinilehed üleliigsest veest kuivaks ning sega kuuma sidrunimahla sisse nii, et nad täielikult lahustuksid.

Vala želatiinisegu ühtlase joana toorjuustumassile nii, et ta jaotuks ühtlaselt.

Saadud mass vala ette valmistatud põhjale ning tõsta kohe külma.

Kui toorjuustukiht on juba piisavalt tahenenud, siis võib valmistada pealmise mangokatte. Mina teen seda tunni-kahe möödudes.

Tõsta želatiinilehed umbes 5-ks minutiks vette paisuma ja kuumuta 3 spl vett keemiseni. Pigista želatiinilehed liigsest veest kuivaks ja tõsta kuuma vette. Sega kuni täieliku lahustumiseni ja vala siis ühtlase joana mangopüree hulka, ise pidevalt segades.

Vala mangosegu tordile ja lase veel mõni tund kuni üleöö külmkapis seista.

Enne serveerimist kaunista füüsalitega.

* * *

Ja nüüd siis sellest teisest maiuspalast:

Viimaste kuude jooksul oleme kümne blogijaga teinud tööd, et oma suurimad lemmikud ühiste kaante vahele saada ja varsti-varsti jõuab kätte see tähtis päev, kus meie ühine teos juba ilmavalgust näha saab :)
Nimeks sai meie ühine beebi "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" ja välja näeb ta just selline:

Ühtede kaante vahele on ära mahutatud lisaks minule:
Tuuli , "Ise thetud, Hästi tehtud"
Mari-Liis, "Siit nurgast ja sealt nurgast"
Aet, "Aet köögis"
Ülle, "Tiramisust ja Feta Morganast"
Juta, "What a Wonderful World"
Piret, "Puhas rõõm"
Liina, "Anglio e Olio"
Marju, "Tassike elu topelt koorega"
ja meie tubli mees naistekarjas: Priit, "Profa toitub"

Raamatu esitlus toimub juba õige pea: 8. detsembril kell 17.00, Viru keskuse Rahva Raamatus. Kohal on kõik kaasautorid (kõik peale Juta, keda kahjuks sel hetkel kodumaal pole) ja igaüks meist on võtnud ühte kätte oma trükisooja "beebi" ja teise kandiku suupistetega :)

Tellida saab raamatut juba siit.

Peatse kohtumiseni! :)

Gruusiast, Kazbekist ja hinkaalidest

2011-09-11T00:58:00.000+03:00

Ei sõbrad, ma ei ole oma blogi hüljanud, aga see ei tähenda seda, et ma siin viimasel ajal valitseva kõleda vaikuse eest pisut piinlikkust ei tunneks. Veetsin lihtsalt viimased nädalad Gruusia mägedes matkates ning sellest tingitult on minu kõigis kõrvalistes tegemistes korralik auk sisse tekkinud.

Nii mõnelegi huvilisele olen üritanud kogu meie kolme nädalat kokkuvõtvalt lahti rääkida, aga neid emotsioone, mis mäel üht enese ja ilmastikuga võitlevat inimest valdavad ja neid vaatepilte, mis sealt kõrgustest inimsilmale avanevad, ei ole võimalik täielikult sõnade ega kaamerasilma läbi edasi anda.
Aga ometi sooviksin ma tükikest sellest teiegagi jagada..

Treeninglaager Chaukhis.

Ja kuna üks kirglik toidunautleja suudab igal poole enese ümber midagi toiduga seostada (see on ju meie kütus lõpuks ometi, eksole!), siis ei jäänud ma ka seekord köögi ukse taha ,aga sellest juba jutu käigus :)

Stepantsminda küla Kazbeki jalamil.

Meie reisi eesmärk ehk final goal oli vallutada Kazbeki mägi, mis on Gruusia kõrguselt kolmas tipp ja napilt üle 5000 meetri (erinevad andmed annavad erineva kõrguse, Wikipeedia sõnul 5047m). Seltskonnas oli meil 11 eestlast ja 2 grusiini, kellest suurem osa olid skaudid. Jah, ma usun, et enamusele teist võib ka see osa minust üllatusena tulla :)

See pisike kollase laiguga härra on üks meie seltskonna grusiinidest. Tõeline mägede karu.

Miks just Gruusia ja miks just Kazbek? Sest 2009 aastal Tetnuldi mäge ronides suutsin ma jätta tükikese oma südamest just sinna ja et ennast taaskord tervikuna tunda, oli vaja tagasi saada. Kazbek aga on juba piisavalt kõrge ja väljakutsuv mägi, et see järgmisena käsile võtta. Ja teisalt ei ole ma sellist siirust ja külalislahkust, nagu grusiinid seda välja näitavad, mitte kunagi, mitte kusagil mujal kohanud. Ühesõnaga, kui idee oli välja pakutud, siis pikka kaalumist ta minu poolt ei vajanud.


Kogu matkaseltskond Kazbeki liustikul.

Enne Kazbekile tõusu oli meil plaan teha viie päevane treeninglaager Chaukhis, kus võtsime ette päevaseid vertikaalis alla kilomeetriseid tõuse, et saada ennast füüsiliselt paika ja harjuda hõredama õhuga. Ilus koht, rohelised lauged nõlvad, kenad alla 4000m tipud ja värske õhk - suurepärane puhkus läbi treeningu.

Mägilehmad olid osad Chaukhi laagrielust.

Teel Chaukhisse nägime tee peal asuvate küngaste vahel mesilastarusid, kust sai nii kohalikku mett kui ka õietolmu endale kaasa osta. Loomulikult me seda ka tegime.

Ja nii saimegi igal hommikul ennast lusikatäie puhaste vitamiinide ja mesise hommikupudruga turgutada.

Oleks iseenesest vinge jätkata juttu mägistest gurmeeõhtusöökidest ja uhketest hommikulaudadest, aga tegelikult oli kõik meil üpris lihtne. Samas meie kõrgust ja toidu kaalu arvestades vägagi rikkalik. Palju sa ühte seljakotti varustuse kõrval seda toidukraami ikka mahutada suudad.

Sellegi poolest ei olnud meil millestki puudust. Igahommikuste putrude kõrvale käisid sprotivõileivad pilvepiiril, õhtuti lendas suurde potti juba mõni toekam pastaroog ning magama ei läinud mitte ükski päev mitte keegi enne paari küpsist kondenspiimaga. Jah, justnimelt! Meie seltsonnas välja kujunenud mägede maiusroog, mille järgi kodustes tingimustes ei oska isugi tunda, aga milleta päev kõrgustes lihtsalt lõppeda ei taha. Kummaline :)

Treeninglaager kulges meil kokkuvõtvalt väga edukalt kui jätta välja väike insident suure langeva kiviga, mis mind rajalt maha niitis ja äärepealt jalaluu maksma oleks läinud. Õnneks päästis olukorra kiire esmaabi ja pääsesin kõigest väga sinise sääre ja suure ehmatusega. Kazbek õnneks selle taha seisma ei jäänud ja võisime rõõmsal ja juba veidi elevil meelel küla poole sammud seada.

Tagasiteel Stepantsminda külasse astusime läbi teele jäävast vastavatud mägikohvikust Zeta, millest me kõik senini veel vaimustunud oleme. Milline asukoht, milline vaade, kui sõbralik teenindus ja kui neetult head hatšapurid :) Isegi türgi kohv ei tundunud peale mitut päeva mägedes nii hirmuäratavalt magus enam. Ideaalne lõpp viiepäevasele rühkimisele.

Enne Stepantsmindasse jõudmist kuulsin, et külas pidavat olema üks tädi, kes meile õhtuks hinkaalisid valmistab ja koheselt suutsin meie seltskonna naispooled tagajalgadele ajada, et protsessis isegi käed jahusega lüüa. Kiirelt onni, kiire pesu jääkülma vee all ja minek tädile külla.

Maja perenaine ootas meid oma igati keskmises grusiinilikus köögis, mis nägi välja täpselt nii, nagu pildiltki näha on. Kindlasti mitte midagi uhket, aga kõik vajalik oli seal olemas.. peale kraanikausi!? Miks mitte teha endale kööki kraanikaussi, kus kõik muu toidutegu toimub vaid käia hoopis tagumistes pesuruumides oma käsi vannis loputamas? Vot seda me tõesti ei suutnud mõista.

Ajanappuse ja tugeva keelebarjääri tõttu oli perenaine olulised ettevalmistused juba ära teinud. Tainapall ootas meid kausis, hakklihatäidis oli kokku segatud ja tühi puidust alus ootas valmivaid hinkaale endale peale. Loomulikult suutsime ka nende "national secret" retsepti provva käest välja meelitada, mis kõlas enam kui lihtsalt: "Taigen on jahu, sool ja vesi ning täidisesse läheb siga ja veist pooleks koos sibula, küüslaugu, tšilli, koriandri ja soola-pipraga." Noh, tegelikult võib sea asemel loomulikult ka lammast kasutada ja hakklihasegu sisse peaks kindlasti ka väheke vett segama, et ta korralikult puljongit hinkaali sisemusse eraldaks.

Taina rullisime lahti ning jagasime pisikese klaasiga väikesteks ketasteks, mis igaüks tuli omakorda veel võimalikult ühtlaseks ja õhukeseks rullida.Tagantjärgi võin öelda, et meie ei olnud just kõige usinamad rullijad ja kodustes tingimustes võtaksin ma siinkohal pastamasina appi (kui see võimalus on olemas).

Iga ketta keskele tõstsime lusikatäie hakklihatäidist ja hakkasime voltima.

Üks volt teise peale ja voltimine toimub alati ainult väljapoole. Enne uue voldi kinnitamist venitatakse taigent sõrmedega veidike õhemaks.

Voldid suletakse omavahel tugevasti kokku ja moodustatakse hinkaali keskele pisike "nibu".

Edasi on juba kvaliteedikontroll. Kas voldid on ikka kenasti igast küljest kinni? Ega puljong kusagilt keemise ajal välja ei saa? Kas "nibu" on tugevasti koos?
Perenaine tegi mõnes kohas väikesed parandused, aga üldiselt läbisime testi positiivselt.

Ja kes soovib, võib sellesamuse "nibu" veel õrna sõrmepigistusega hinkaali sisse lükata. Meie perenaisele meeldis neid peita, enamasti jäetakse nad siiski meelega suured ja väljaulatuvad, et süües neist hea haarata oleks.

Lõpuks aetakse suures potis vesi keema ning keedetakse hinkaalid pehmeks. Oluline on, et puljong jääks nii keetmise ajal kui ka peale keetmist hinkaali sisse.

Siinkohal olekski asjakohane ära märkida, et hinkaale süüakse kuumalt, kohe peale kurnamist nii, et hinkaali tagaseljale raputatakse väheke musta pipart, siis hammustatakse külje pealt pisike tükk tainast ära ja luristatakse (ei, see ei ole ebaviisakas) kogu hinkaali sisemuses olev puljong enesele naha vahele. Seda kõike tehakse käte vahel ja sellest samusest "nibust" kinni hoides. Edasi süüakse kogu kogu hinkaal täies hiilguses ära ning alles jäetakse ainult see osa, millest ise just kinni hoiti.
Uskuge mind, tegu on kõvasti uhkema variandiga meile tuntud pelmeenist.

Meie seltskonna mägimehed kiitsid Eesti naiste keeratud hinkaalid tugeva lurina saatel igatahes heaks, ent ühiselt jõudsime järeldusele, et fantastiliste hinkaalide jaoks oleks oma oskusi siiski veel lihvida vaja. Enamasti just taina imeõhukeseks rullimise kohapealt.

Järgmisel päeval peale meie hinkaalirallit algas aga pikk ja raske tõus Kazbeki tipu poole. Vertikaalis oli seda veidi enam kui kolm kilomeetrit, reaalset jalavaeva kogu oma raske kotiga aga oi-oi-kui-palju. Enne tiputõusu oli vaja olla hoopis teisel pool mäge.

Kirik Stepantsminda küla kohal, teel Kazbeki poole.

Esimesel päeval tõusime kilomeetri jagu vertikaali üpris järsult ja suhteliselt mööda rohelist, hiljem küll juba kivist nõlva pidi. Raske kott, valutavad põlved ja põletav päike ei teinud seda kindlasti mitte kergemaks. Telklaager sai püsti 3000 meetri peale, kus nähtavust tänu pidevale pilves olekule paarist meetrist kaugemale ei jagunud. Võtsime vihma ja udu eest enda telkidesse varjule ka kaks iisraellast, kes olid mäele ekslema jäänud ja ei näinud enam ei edasi- ega tagasiteed. Noh see, et miks kaks inimest üldse ilma igasuguse varustuse ja eeltööta sellisele mäele udusse uitama tulevad, see on juba täitsa omaette küsimus, mida me neile päris otse nina peale visata ei soovinud. Magasid teised oma une täis, magasime meiegi, hommikul telklaager kokku ning täiskäigul edasi.

Iga puhkepaus sai veedetud horisontaalses asendis.

Järgmine päev nägi ette tõusu mööda liusikku vana meteroloogiajaama juures asuvasse laagrisse, mis asus veidi enam kui 3600 m peal. Mitte just kõige pikem ja raskem teekond, küll aga endiselt valitsevale udule üpris keeruline. Seiklesime kahel pool asuvate liustikulõhede rägastikus, enne kui õige suuna kätte saime. Kohale jõudes avastasin enda jaoks absoluutselt esmakordse kogemuse mägedes, kus 3600m kõrgusel, vanas lagunevas majas, käib meteojaama vahetusel pidu 24/7. Kuna järgmise päeva plaan oli madala profiiliga - teha pisike tripp kõrgemale ja siis samasse laagrisse naaseda, siis loomulikult läksime meiegi kohalike kamraadidega tšatšat mekkima. Ega siis iga päev sellist võimalust ei teki ja pealegi tõmbab sellisel kõrgusel juba üksainus pitsitäis vägijooki seest soojaks ning toob mõnusama une. Miks siis mitte?

Meteojaama laagriplats

Peale "puhkepäeva" oli siht tõusta 4300 meetri peale, seal telklaager püsti lüüa ja varakult magama minna, et sellest järgmine hommik hämaras juba tipu poole startida. Kui jätta kõrvale hommikul jäätunud telkide pakkimise viivitus, siis suutsime oma plaani ka täita.

Liustiku pragude vahel

Päev oli senistest kõige raskem. Kott oli ühisvarustuse näol veel raskemaks muutunud ning kogu selle koormaga tuli ületada liustikuriba, kus üks sügav liustikupragu ajas teist taga. Üks meie seltskonna neiu siinkohal murdus ja võttis koos ühe grusiiniga ette tagasitee meteojaama poole. Ülejäänud kamp jätkas pragude rägastikus tiba langenud meeleoluga.

Kohale jõudes olime rampväsinud. Osa seltskonda hakkas kiiresti söögi tegemiseks lund sulatama, ülejäänud tegelesid telkide lume sisse kaevamisega.
Niipea kui telgid püsti, kõht täis ja hommikuse stardi tarbeks ettevalmistused tehtud tuli magama keerata, paiku kell 7. Ees oli tähtis päev. Kõik joogid, niisked riided, varustus, akud.. pea kõik tuli enda kaissu võtta, et hommikuks ükski asi jääs või külmunud ei oleks. Kogu selle varustuse vahele tuli aga mahutada ka paar väsinud inimkeha.

Laager 4300m peal.

Tol ööl enamus meist muidugi ei maganud. Õues oli näpistav külm ja õhk nii hõre, et ärkasin iga natukese aja tagant pisikese hingamispaanika saatel ülesse. Paljud vaevlesid peavalude käes. Loomulikult suur roll oli ka elevusel. Kas ma jõuan? Ei jõua? Muud enam mõtelda ei suutnud.

Teel tiputõusu poole.

Tipupäeva äratus kõlas kell 4 hommikul. Väljas oli nii külm, et kodus ma sellisel päeval välja ei lähekski. Siin polnud see variant. Startida saime kella kuuest, kus juba oli piisavalt hämar, et pealampe vaja polnud.
Teekond tippu võttis aega pea 4 tundi. Iga samm oli võitlus iseendaga - siht oli silme ees, aga üle ühe sammu korraga mõtelda ei jaksa.

Enne viimast jäist tõusu tundis üks neiu, et tema jaks on otsas ja tegi otsuse meid harjal ära oodata. Õigesti tegi arvestades tema kehva enesetunnet, sest see oli teekonna raskeim osa. Järsk ja jäine nõlv võttis meist kõigist viimase välja, ent seda suuremad emotsioonid meid valdasid sel hetkel, mil lõpuks tippu jõudsime.

TIPP!

Seda ei ole võimalik sõnadesse panna, mis tunne see on, kui oled päevade kaupa ühte mäge vaadanud, selle ühest punktist unistanud ja lõpuks sinna otsa oma toore jõuga astunud. Proovige järgi! :)

Ega kauaks meile seda nautlemist ei jagunud. Tuul puhus nii tugevasti, et raske oli püsti seista. Natuke vaate nautimist, kohustuslikud fotod, sassi läinud seonguköite korrastamine ja minek!

Läksime tuldud teed, korjasime 4300 pealt oma telklaagi jälle kokku ja liikusime meteojaama. All kuulsime samal päeval meiega tippu teinud kahe venelase hukkumisest. Kes täpselt ja miks? Seda on lihtsam mitte teada.
Meteojaamas pakkisime järgmisel hommikul viimast korda oma laagi kokku ja laskusime sealt otse külla. Kaks kilomeetrit vertikaalselt pool jooksusammul laskuda võttis põlved ja selja nii läbi, et seda tuleb veel siiamaani ravida, aga unistus soojast dušist ja puhastest riietest andsid jalgadele ainult valu.

Puhtana all maha istudes jõudis esimest korda kohale, millega ma just hakkama olin saanud. Võimas!

Oma viimased päevad veetsime Stepantsminda külas ja Tbilisis puhates, ringi uudistades ja tähistades.

Külastasime teel Tbilisi poole koobaslinnasid...

ja imelist Mtskheta linna.

Käisime vaatamas, kuidas kohalik pagarikoda välja näeb ja kuidas küpsetatakse gruusia leiba. Otseloomulikult sõime ka ahjusoojalt mitu pätsi ära.

Luusisime Tbilisis nii öösel...

...kui päeval.

Leidsime hiiglasliku vanakraamituru, mis leidis aset iga jumala päev..

... ja teise sama suure kunstituru, mis oli fantastilisi maale täis.

Käisime Tbilisi vanalinnas asuvates väävlisaunades, kus saime mägedemustuse lõplikult oma keredest välja leotada. Kujutas see endast ühte ülikuuma vanni, kuhu oli lisatud veidike väävlit, ühte ülimalt külma vanni ja ühte väga kuuma ja kuiva saunalava. Täisteenuse juurde kuulus ka saunanaise või -mehe poolt viimseni puhtaks küürimine ning sama teed, kust sisenesime, väljusid juba täiesti uued inimesed.

Ning kõige olulisem: õppisime tundma grusiine, nende mõtteviisi ja tavasid. Kõige paremini õpib seda tavaliselt laua ääres, kus kohalikud tõstavad oma traditsioonilisi tooste ja seeläbi räägivad kõigest, mis neil sel hetkel mõttes on.
Meid, külalisi, peeti jumala kingituseks ja seda kõige ausamas ja siiramas mõttes.

Viimane õhtusöök.

Nende toostidega võib minna teinekord tunde ja tunde ja lõpuks on kogu seltskond toostitamisse kaasatud. Kui lõpuks enam millegi nimel võtta ei ole, siis hakkavad tulema taolised sõnavõtud nagu.. "Võtame meie ja... teie ja.... nende terviseks!" Vahet pole, põhiline, et saab toosti öelda ja veini juua :)

Kokkuvõtvalt oli see üks parimaid ja meeldejäävamaid reise minu elus. Edaspidi tahan kindlasti veel kõrgemale ja veel kaugemale, aga Gruusiasse jäi seekord minust maha veel suurem tükike, seega naasmises pole küsimustki.

Hiina kapsa salat kurgi ja röstitud seemnetega

2011-08-05T11:23:00.001+03:00

Ühele hiljutisele grilli ääres kogunemisele sai seda salatit kaasa tehtud ja..
"Elis, miks sa selliseid lihtsaid ja häid asju endale blogisse ei ole ammu riputanud?"
"Hmm.. Kas teate, ma EI OSKA sellest salatist pilti teha!"
Väike mõttepaus. "Ega see ülesanne kõige lihtsamate killast vist tõesti pole... aga üles pead sa ta ikka riputama."
No, aga palun!

Tegelikult on tegu sellise salatiga, mis valmib käigu pealt ja konkreetset retsepti ei vajagi, aga ometi tekitab see sööjates alati mingisugust pisikest elevust. Kui ma olen huvilistele kiirelt ära selgitanud, kuidas salat tehtud on, järgneb sellele tavaliselt üllatunud "Nii lihtne ongi?". Oma maa pealt korjatud kapsas-kurk, röstitud seemned ja hea majonees..."Jah, nii lihtne ongi!". Aga ma olen ju alati rääkinud, et lihtsad asjad ongi head. :)

Vaja läheb:
1 keskmise suurusega Hiina kapsa pea
5-6 väikest kurki
100g seemnesegu
umbes 300g majoneesi*
meresoola
purustatud musta pipart
lusika otsaga sinepit
lusika otsaga suhkrut

*Mina kasutan tavaliselt Salvesti kerget majoneesi, mis on maheda maitse ja paraja konsistentsiga.

Rösti kuumal ja kuival pannil seemned pidevalt segades kuldpruuniks ja tõsta jahtuma.
Koori kurgid, puhasta Hiina kapsa pea välimistest lehtedest ja haki kõik peeneks.
Sega kokku majonees, sool, pipar, sinep ja suhkur ning sega ülejäänud komponentidega salatiks.

Parimad maasikaretseptid kõik nüüd ühes kohas

2011-07-22T16:10:00.001+03:00

Minu pisikese vaikuse blogis on tinginud nii hingematvalt palav ilm, ilmselgelt liiga lühike ja tihedalt sisustatud suvi kui ka mõned käimasolevad projektid, millest ühte on mul ülimalt hea meel teile kõigile täna tutvustada: välja on antud esimene digitaalne kokaraamat Eestis "Oma maa maasikad", mille kaante vahele on mahtunud nii tippkokkade, toidublogijate kui ka muidu toredate inimeste parimaid palu kodumaistest magusatest maasikatest. Minu poolt on raamatus nii Sadama turul pakutud maasika-kitsejuustu bruschettad, traditsiooniline vanakooli suur maasikatort kui ka mänglevate tekstuuridega Brita kook, aga raamat on otsast lõpuni isuäratavaid ideid ja pilte täis ja parim osa asja juures on veel see, et ta on pidevalt uuenemas. Niiet visake pilk peale ja minge veel viimaseid maasikaid otsima :)

Hispaaniast, krevettidest ja muust.

2011-07-08T01:32:00.007+03:00

Asukoht: Jaeva, Hispaania. Kohalike mõistes väike linnake Valencia ja Alicante vahepeal, meie mõistes aga Pärnust suurem linnake, mis ei ole turistidest liialt kirju, ent on koht, kus kohalik rahvas ise armastab puhata. Meri, madalad mäed, rohelus, apelsinikasvandused, lahked ja abivalmid inimesed.. ühesõnaga suurepärane koht, kus puhata.


Jalutuskäik El Rafalet linnaosas.

Aeg: Juuni keskpaik. Tegelikult küll periood, mil turismihooaeg alles tuult tiibadesse kogub, aga kes meist armastaks tunglevaid rahvamasse ja väsitavat kuumust? Mõistlik soojakraad (30+) ja õrn tuuleiil oli enam kui loota oskasime ja ega me enamat kannatanud polekski. Ühesõnaga, ideaalne ajastus.

Seltskond: 14 inimest, kes said kokku pandud kolme sõbra erinevatest sõpruskondadest. Mõned olid omad sõbrad, mõned tuttavate nägudega sellid, aga mõningatega kohtusime esimest korda alles kohapeal. Riskantne, arvestades, et inimesed on nii erinevad? Seda küll, aga vingemat reisiseltskonda poleks ma unes ka osanud ette kujutada ja nendega olen valmis uuesti kasvõi maailma lõppu minema. Uskumatu, kuidas nii erinevad inimesed saavad kõiges nii ühtsel meelel olla. Ühesõnaga, väga vinge kamp!


Tihedalt sisustatud vaba aeg.

Majutus: Villa El Rafalet linnaosas. Villa asus ühe pisikese mäe (nende mõistes ilmselt suvaline maastikukühm) küljel asuvas linnaosas, mis koosneski ainult villadest ja kust avanes imeline vaade tervele linnale. Meil oli oma bassein, oma osmik, kust varju otsida, oma jacuzzy, fantastilised toad ja minu lemmik - hiiglaslik köök! Ühesõnaga, fantastiline pesa!

Meie fantastiline pesa.

Kui nüüd mõtelda, mis raha eest me selle kõik endale puhkuse ajaks soetasime, siis ma ei mõista üldse, miks ma varasemalt hotelle mööda olen käinud? Piisavalt varajase planeerimise (meie tegime broneeringu talvel) ja suure seltskonna peale on igal juhul mõttekas kaaluda majutust villas, mitte mõnes all inclusive nelja-viie tärni hotellis, kus kliente koheldakse küll kui kuninga kasse, aga kunagi ei tea ette kui "vahvad" teie kaaselanikud selles hotellis olla võivad. Oma tuba, oma luba!

Linnatänavad hüüavad härjavõitluse järele.

Põhjus, miks ma sellest reisist üldse rääkima hakkasin oli otseloomulikult toit. Me saime teha ja süüa kõike, mida soovisime. Saime süüa enneolematult halbu tapaseid, täiesti tavapäraseid ja ka väga-väga häid tapaseid. Kes veel ei tea, siis tapased on hispaanlastele iseloomulikud suupisted, nii soojad kui külmad, mida tellitakse tavaliselt seltskonna peale taldrikute viisi lauda ja nauditakse seltskondliku lõuna- või õhtusöögina või eelroana. Tapastega on see lugu, et neid pakutakse kõikjal, aga selleks, et häid tapaseid saada võtke mõnele kohalikule sappa ja minge tema järel, loomulikult on kõige targem lihtsalt otse küsida. Turistidele suunatud kohtades on tapased ülemakstud ja tihtilugu täielik rämps ning nendest tasub suure kaarega mööda käia. Meie saime oma parima tapase-elamuse kohalike gurmeerestoranis, mille leidsime tänu ühe väga abivalmi kohaliku soovitusele, kes kogu reisi ajal meile veel palju teisigi soovitusi jagas.
Tüüpiliseimad tapased on croquetased - ei-ei, kitte kartulikroketid, vaid kreemjad bechamellkastme-kroketid, mis õigesti ja hästi tehes lihtsalt sulavad suhu ja panevad kiirelt järgmist haarma. Kehvasti tehtud croquetased võivad jätta aga mulje nagu mäluks saapataldasid. No tõesti, tapase ja tapase vahe on seal üüratu! Loomulikult on levinud veel gambased (krevetid), pisikesed lihapallid, erinevate kastmete ja vürtsidega kartulid, täidetud oliivid, anšoovised, chorizo, erinevad juustud, kalmaarirõngad jne, jne.

Üks variant tapaseid: erinevad vorstikesed.

Kõige veidram tapas, mida me sõime oli mingisuguse looma magu mingisuguses kummalises kastmes. Kohalikud seal inglise keelt hästi ei mõika ja lõpuni selgeks me ei saanudki, millega täpselt tegu, aga ettekandja silitas meie uudishimutsemise peale igatahes kõhtu ja kehitas õlgu. Üle ühe ampsu me keegi seda süüa ei suutnud ja edasi jäi üle vaid noa-kahvliga veidi lähemat uurimistööd teha, mis ilmselgelt meid ka palju targemaks ei muutnud. Saime proovitud vähemalt.

Muidugi saime Hispaanias süüa ka muud peale tapaste, aga päris neile iseloomulikuna tasub välja tuua vast ainult paella, mida pidime ka ikka päris kaua taga jahtima. Õige ja hea koha leidsime alles viimasel õhtul ja see oli omaette elamus. Paellasid tehakse seal ikka hiigelsuuri ja kuigi soovitatav on üks paella võtta kahe peale, siis tegelikult oleks see mõistlik võtta hoopis kolme-nelja sööja peale (ja ma ei ütleks, et me väikese söömaga seltskond olime - mina isiklikult juba olen seda maovenitustrenni siin saanud nii, et vähe pole ja mehed, need on palju enamakski võimelised). Aga paellaga on sama lugu, mis tapastega - turistipiirkondades ei maksa üldse vaevuma hakatagi ja võtke jälle kohalikele sappa, muidu tuleb arvatavasti pettumusega arvestada.


Üks vinge restoran-lounge: Atalaya

Aga nüüd see fun osa - kuna meil oli ääretult suur köök ja ülimalt vinge grill omast käest võtta, siis me otseloomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust neid täie rauaga rakendada. Kaasa aitav faktor oli kohalikus kaubanduses olev (meie mõistes) ülimalt odav mereandide valik. Ma rõhun kaubanduses, sest kui poes maksis hiidkrevettide kilo kusagil 6 euro ringi, siis kalaturul maksis hommikusest püügist tulnud kilo 60 euro kanti! Värske kala oli umbes samas hinnaklassis ja valik oli mõneti peadpööritama panev. Kalaletis töötasid enamasti väga asjalikud tegelased, kes oskasid kõiksugustele küsimustele vastata ning isegi retseptiideid anda. Kui ostusoov edastatud, tegi kalakaupmees paari kiire käeliigutusega ka kogu eeltöö ära: uimed maha, sisikond välja, veidi jääd ja kotti. Niks-naks ja valmis!
Nende kaladega oli edasine juba väga lihtne: natuke tomatit, sibulat ja maitseaineid kõhtu, natukene kere ümber ka, fooliumisse ja grillile. 15-20 minutit ja olemas!

Krevette tassisime me poest koju kilode ja kilode kaupa ja nii pea iga õhtu. Muud polnud vaja kui kerge marinaad, natuke kuuma ja terve seltskond lasi mõmisedes suudel matsuda.

Erinevatest katsetustest said suurimateks lemmikuteks tšilli-laimimarinaadis ja küüslauguvõiga krevetid.

Tavapärane õhtune krevetiportsjon kolmele-neljale.

Tšilli-laimimarinaadi jaoks võtsime kilo krevettide kohta ühe tšillipipra kauna, 3 laimi mahla, korraliku tõrtsu oliiviõli, natuke küüslauku ja väheke soola-pipart, segasime kõik omavahel kokku, valasime krevettidele ja jätsime natukeseks marineeruma. Samal ajal süütasime grilli ja varsti ajasime juba krevetid vardasse. Mõlemalt poolt mõni minut kuuma ja valmis!

Küüslauguvõiga krevetid olid Reimo ja Birgiti special - väga lihtne, geniaalne ja hullutavalt maitsev.
Kilo krevettide kohta kulus umbes 100g võid, 6-7 küünt küüslauku ja väheke soola (küüslauk ja või on ise nii võimsad, et soola pole oluliselt vajagi).

Kõik ained omavahel kokku ja määrida krevettidele, mõni minut mõlemalt küljelt jälle kuuma ja olemas!

Kui krevetid valmis, siis võis kuuma grilli ka kiire magustoidu jaoks ära kasutada.
Enamat me ei vajanudki kui natuke ananassi ja kaneeli (meie ananass ei ole nii magus kui seal ja siin oleks vaja lisaks veel suhkrut või mett ja soovi korral rummi). Ananassist tuleks lõigata 1-1,5 cm paksused kettad, raputada mõlemalt poolt kaneeli (ja suhkruga üle) ning grillida mõlemalt poolt krõmpsuks.
Ideaalne külma jäätisega!

Nii lihtsalt me läbi ajasimegi, sest enamuse aja soovib üks keskmine turist ikka väljas kohalikku toitu nautlemas käia. Ometi suutsime oma linnakesest leida ühe poekese, mis oli kohalikust köögist ikka väga kauge teema, ent pani nii mõnegi seltskonna naiskodaniku rõõmust hõiskama: Cupcake Boutique.

Sellisest poest ei käi vist ükski magusalembene kontsakandja külma südamega mööda ja nii me siis seda butiiki ikka paar korda külastasime ka. Olgugi, et Hispaania, cupcake on cupcake!

Kui me esimest korda selle poe avastasime, oli meiega kaasas üks noormees, kelle kaasa oli parasjagu ühes teises autos, mõnel teisel marsruudil. Kui me rõõmukilgete ja pidurite krigina saatel poodi olime jõudnud küsis too sama noormees minult tasakesi: "Kas need asjad teevad tõesti naised nii rõõmsaks?"
Mina: "Aga otseloomulikult! Milles küsimus?"
Eero: "Ma võtan siis igaks juhuks kohe rohkem."
Vat see on armastus :)

Ja siis oli veel üks super koht, kus me palju söömas ja kokteile joomas käisime: Atalaya.

Mitte küll kohalik teema, aga toit oli kiiduväärt, asukoht hubane ja suurepärase rannavaatega ning kokteilid... fantastilised!


Tähelepanu vasakul ääres asuvatele vooditele: peale randa kõht täis, kokteil kere vahele ja siesta võis alata!

Eriti kiiduväärt oli sealne maasika daiquiri, mida praegustest magusatest kodumaistest maasikatest on väga lihtne järele teha: võta väheke heledat rummi, laimimahla, suhkrut või siirupit, peotäis maasikaid (püreesta) ja purustatud jääd ning sega kõik üheks kokteiliks. Mida rohkem maasikaid, seda maitsvam ja marjasem tulemus. Talvel saab kasutada sügavkülmast maasikatoormoosi ning suhkru ja jää lisamata jätta.
Absoluutselt tasub proovida!

Hullutavalt maitsev maasika daiquiri.

Lõpetuseks natuke Barcelonast. Enne Barcasse minekut tasuks ennast kurssi viia Antoni Gaudi meistritöödega, sest linnas ringi jalutades ei ole võimalik mööduda Gaudi majast ilma mõistmata, et see just tema kätetöö oleks. Geniaalne mees, kes oma lennuka stiiliga pärineb otsekui mingist teisest dimensioonist!

Gaudi Sagrada Familia

Ja siis muidugi veel Barcelona Magic Fountain Show. Enneolematu ja lummav purskkaevude tulevärk muusika ja valgustusega võtab absoluutselt sõnatuks ning täidab emotsioonidega, mida kahjuks piltidega pole võimalik edasi anda. Seda nägemata ärge kindlasti Barcast lahkuge!


Magic Fountain Show

Toimub see igal õhtul hämaruse saabudes (kas esmaspäev oli ehk erand?) ja kestab paar tundi. Kogu plats on murdu rahvast täis - kes pildistab, kes ahmib kogu vaatemängu silmadega, kes nautleb kaaslasega.


Ülevalt vaade purskkaevudele ja kogu linnale.

Imeline!

Maasikad ja bruschettad

2011-07-04T19:24:00.001+03:00

Maasikahooaeg on veel täies hoos ja väga raske on uskuda neid prognoose, mis väidavad, et selle nädala lõpuks saab maasikate "suur pidu" läbi. Alles eile hommikul käisin suures maasikakasvatuses enda sõrmi punaseks toonimas ja ilmselgelt on sealt saaki veel mõnda aega oodata, niiet muretseda veel ei tasuks :)
Maasikahooaja raugemise märke ei olnud näha ka sel nädalavahetusel toimunud iga-aastasel suurel maasikafestivalil, kus müügi ja meelelahutuse kõrval valiti välja ka Eesti maitsvaim maasikas. Ootuspäraselt jõudis viie finalisti hulka ainult erinevate talude Polkasid ja võitjaks osutus sel aastal Orava talu Polka, mis oli kõigist 15 kandidaadist ka minu absoluutne lemmik. Imestama pani mind festivalil aga see, et välimuselt väga kutsuvad, kaunid ja suured maasikad olid maitstes tihtilugu hoopis vesised või seest tühjaks kasvanud, seega küsige turul müüjate käest julgelt enne ostu sooritamist ka proovimarju, et kodus mitte ebameeldiva üllatuse osaliseks saada. Orava talu sildi juures aga soovitan kindlasti pikem peatus teha ja auväärt Eesti maitsvamaid maasikaid koju kaasa haarata.
Ma see suvi ei ole maasikatest eriti küpsetanud, sest kodumaine mari on tänavu kuidagi eriti maitsev ja kilo-kaks maasikaid päeva jooksul paljalt hävitada ei ole minu jaoks suurem asi probleem, puhas rõõm pigem! Kuumad ilmad pole besee ja vahukoorega ka toimetada lasknud, aga bruschettasid saame teha küll, ja kuidas veel! Minu kaks lemmikut on kitsejuustu-maasika bruschettad, kus iseloomukas kitsejuust, mahe maasikas ja magus mesi loovad järjekordse "match made in heaven" koosluse, mida lihtsalt peab proovima, ja teisena kohupiima-maasika bruschettad, mis on lihtsad ja kodumaised, aga igati väärilised magusad ampsud.

Kitsejuustu-maasika bruschettad

Vaja läheb:
4 viilu ciabattat
50-60g kitsejuustu
4 suurt maasikat
vedelat mett
palsamikreemi
mõned basiilikulehed

Rösti ciabattaviilud kuumas ahjus või grillil krõbedaks.
Kata iga saiaviil kitsejuustuga, laota peale hakitud/viilutatud maasikad ning nirista kõige peale vedelat mett ja palsamikreemi. Viimistle lõpuks hakitud basiilikulehtedega.

Kohupiima-maasika bruschettad

Vaja läheb:

4 viilu ciabattat

150g kohupiima või mascarponet*

mõni tilk vaniljeekstrakti

6-8 maasikat

vedelat mett

värsket münti

*Minule meeldib väga Pajumäe kohupiim, mis on mõnusalt siidine ja mahe, aga sobivad ka muud kreemjamad kohupiimad (mitte vedelad kohupiimakreemid).

Rösti ciabattaviilud kuumas ahjus või grillil krõbedaks.
Sega kohupiimale mõni tilk vaniljeekstrakti ning määri saadud kohupiimakreem röstitud saiaviiludele.
Lao kohupiima peale hakitud maasikad ning vala üle vedela meega.
Viimistle bruschettad värskete mündilehtedega.

Grillitud baklažaan

2011-06-30T14:50:00.001+03:00

Kui Tuuli oma põhjaliku pommupostitusega lagedale tuli, olin mõtetes juba poolel teel grilli poole, et üht oma lemmikkooslust, pommut ja kitsejuustu nautlema asuda. Seekord räägingi ainult iseendast ainuisikuliselt, sest baklažaani kas armastatakse või vihatakse.. ja kahjuks meie peres peale minu keegi teine ülemäära sooje tundeid selle vilja vastu näidanud ei ole. Mis siis ikka, jääbki mulle rohkem ja kui teised teevad liha, siis teen mina kõrval baklažaani - mis keda köidab. Aga soovitan kõhklejatel-kahtlejatel siiski hoolikalt Tuuli postituse läbi lugeda, kes teab, ehk hakkab veel meeldimagi :)
Minu poolt aga väga lihtsalt grillitud baklažaan, mis on lisamaitset saanud basiilikuõlist ja lõppviimistluse annab otseloomulikult.. ei keegi muu, kui fantastiline kitsejuust. Lihtne, loogiline ja ai-kui-maitsev!

Kogusest jagub..minule!

Vaja läheb:
1 baklažaan
0,5 dl oliiviõli (+ vajadusel rohkem)
peotäis basiilikut
1 küüs küüslauku
1 spl sidrunist pressitud mahla
meresoola
purustatud musta pipart

Serveerimiseks:
veidike oliiviõli
kitsejuustu
basiilikut

Lõika pommu 1-1,5 cm paksusteks viiludeks, lao need kõrvuti ja raputa õrnalt soolaga üle.
Jäta umbes 15-30-ks minutiks seisma, et sool pommust veepisarad välja tõmbaks.

Sega kokku oliiviõlist, hakitud basiilikust, pressitud küüslaugust, sidrunimahlast, soolast ja piprast õlikaste.

Kuivata baklažaaniviilud köögipaberiga ning pintselda viilud mõlemalt poolt õlikastmega üle. Võta kindlasti grilli äärde kaasa ka õliprits, sest pommu neelab õli tohutult ja võib grillimise ajal lisaturgutust vajada.

Grilli pommuviilud mõlemalt poolt väga küpseks ja pruunikaks, sest pooltoores baklažaan ei ole just kõige maitsvam.. maitsetu pigem. Kui grillimise ajal tundub, et viilud hakkavad kuivaks tõmbama, siis pritsi neile õli veel veidike peale.

Grillitud baklažaaniviilud lao taldrikule, piserda õrnalt veel peale oliiviõli (soovil ja vajadusel), murenda peale kitsejuustu ja basiilikulehti ning serveeri kohe soojana.

Suvine kikerhernesalat

2011-06-28T23:13:00.001+03:00

Minu selle suve toit on ilmselgelt salat - igas asendis ja iga ilmaga! Ma ise kahtlustan selles natukene kuumust, natukene ajapuudust, aga põhiliselt ikka mugavust! Ja olgem ausad, suvi ju lausa karjub kõige värske ja värvilise järele, eriti kui see kõik veel omast käest, omast aiast võtta on.
See salat on meil viimasel ajal üpris igapäevane nähtus, misjaoks on ained meil alati sahvririiulil, aiamaal või turuletil olemas. Ütlen päris ausalt, et just kodumaised tomatid, oma kasvuhoonest korjatud redised ja salatilehed on need, mis selle üpris lihtsa salati kordades võluvamaks vormivad. Asjal on koheselt ehe ja kodune maitse juures. Salatilehti valides soovitan soojalt (endiselt ja alati) näppu haarata ka kimp rukolat. Kikerherneid kasutan väikeses koguses salati tegemiseks alati konservist, aga suure portsu salati jaoks võib need ka ise keeta, see vajab lihtsalt veidike lisaaega. Muidu aga ei võta salati valmistamine rohkem aega ega vaeva kui üks-kaks-kolm.

Vaja läheb:
peotäis erinevaid salatilehti
1 kikerhernekonserv (400g) või umbes 100g kuivatatud kikerherneid
2-3 suurt tomatit või umbes 250g kirsstomateid
mõned redised
1 väike punane sibul või mõned sibulapealsed
100-150g fetajuustu kuubikutena
1 spl sidrunimahla
3 spl oliiviõli
punt maitserohelist (murulauk, petersell, basiilik)
meresoola
purustatud musta pipart

Kui kasutad kuivatatud kikerherneid, siis pane nad eelmisel õhtul külma veega ligunema. Järgmisel päeval kurna vesi, loputa kikerherned ning aseta rohke puhta veega tulele, vett peaks olema umbes kaks korda nii palju kui kikerherneid. Lase veel keema tõusta ning alanda kuumust, et vesi ainult vaikselt podiseks. Koori tekkinud vaht ning lisa keeduvette väheke soola. Keeda kuni kikerherned on pehmed, aga kindlasti mitte veel lagunevad. Valmidust on kõige lihtsam oma hambaga testida, vahel kulub selleks alla poole tunni, teinekord kuni tund. Kurna vesi ning jäta sõelale jahtuma.

Kui kasutad kikerhernekonservi, siis lihtsalt loputa ja nõruta nad sõelal.

Nõruta fetajuust ning lõika kuubikuteks.
Koori punane sibul ja haki peeneks.
Lõika tomatid ja redised suupärasteks tükkideks ning tõsta suurde kaussi koos kikerherneste, sibula, salatilehtede ja fetakuubikutega.

Valmista salatikaste, selleks sega omavahel sidrunist pressitud mahl, oliiviõli, hakitud maitseroheline, meresool ja purustatud must pipar ning vala ülejäänud koostisainetele peale. Sega kõik omavahel läbi ning maitse, vajadusel lisa veel üht-teist.
Soolaga tasub esialgu ettevaatlik olla, sest fetajuust ise on ka juba tugevalt soolaka maitsega.

Parim koheselt serveerides.

Grillime saia

2011-06-26T22:18:00.001+03:00

Mõned lugejad on juba murelikke märkusi teinud, et miks uusi postitusi ei ole ilmunud ja seega annan avaliku elumärgi: minuga on kõik hästi, ma teen ikka süüa ja me ikka sööme ka, aga ma olen lihtsalt täiel rinnal puhanud - veidi riigipiiridest väljaspool mõtteid ja maitseid küttinud, veidi enam kohvikuid külastanud ja kodus lihtsalt naudelnud ilma suurema klõpsutamiseta. Aga kuna ma päris joonele omadega saanud ei ole, siis annan seekord retseptide asemel lihtsalt paar ideed. Ideed grillile, sest suvised toidud just sealt ju tulevadki. Kõige vingem ongi kui kogu söögipoolis kuumalt grillrestilt pärineb - lihad, mereannid, köögiviljad, puuviljad - miks siis mitte ka kuum ja krõbe sai? Mina vahel muud ei vajakski.

Võta üks terve Gruusia leib ja valmista sellele õlikaste:
a) oliiviõlist, pressitud küüslaugust, värskest hakitud basiilikust (või muudest värsketest ürtidest) ja meresoolast;
b) oliiviõlist, pestost ja meresoolast;
c) oliiviõlist, kuivatatud ürtide segust (või pitsamaitseainest), pressitud küüslaugust ja meresoolast;
d) või veel midagi muud... tšilli, oliivipasta päikesekuivatatud tomatid, erinevad piprasegud jne - igakord võib midagi uut proovida.

Sega kokku õlikaste ning määri see gruusia leivale. Kõiki aineid võta julgelt ja silma järgi (jumala eest ärge mõõtma hakake, sest mina seda pole ka teinud) - õli umbes 0,5 dl, küüslauku paar prisket küünt, ürte pisike peotäis, pestot umbes 1 kuhjaga spl ja meresoola ka ikka nii, et on jne..
Lase 30 min - 1 tund maitsestuda ja leiva sisse imenduda ning grilli siis mõlemalt poolt krõbedaks.

Soe leib lõika kohe viiludeks ning määri peale sulataud juustu, maitsestatud toorjuustu või maitsevõid, mis sooja saia peale mõnusalt ära sulavad.

Alternatiivina määrdeainetele võib gruusia leivale aga ka hoopis täidise teha. Minu üks lemmikuid on tomat-mozzarella-basiilik kooslus pesto- või basiiliku-küüslauguõliga, aga proovida võib ka erinevaid juuste (sulugun on väga teema) ja singitooteid. Serveerida tasub samuti otse grillilt, sest jahtudes kaotab poole oma väärtusest.

Teine variant on grillida lavašši.

Kõige lihtsam moodus selleks on võtta üks lavašš ja määrida sellele terve pakk (NB! Siin kokku hoida ei maksa!) sulatatud juustu. Seejärel keera lavašš lapikuks rulliks ning vajadusel lõika veel keskelt pooleks, et ta paremini grillile mahuks.

Rikkalikuma täidise jaoks kasuta jälle lisaks erinevaid tugevamaitselisi juustusid, singitooteid, grillkana, riivitud köögivilju, seeni vm.
Grilli mõlemalt poolt pruuniks ja krõbedaks ning lõika kohe soojana viiludeks ja serveeri.

Lõhesalat

2011-06-15T22:51:00.002+03:00

Hola! Ma küll andsin endale surmkindla lubaduse puhkuse ajal arvutist suure kaarega mööda käia ning üritada mitte välja teha sellest pisikesest blogipidaja kohusetundest, mis vahetevahel südametunnistusele koputab, aga ma olin lubanud ühe vana "võla" kaelast ära saada ja teistele antud lubadused trumpavad endale antuid. Õnneks on minu suurim töö praegu pildid retseptiga postituseks vormida ja siesta võib jätkuda, seega ma suurt juttu rohkem ei puhugi.
Tegu on taaskord ühe kerge ja suvise salatiga, mida me tegelikult aastaringi sööme, aga suvel on kõik salatid kuidagi rohelisemad ja maitsvamad, loogiline ka?! Algidee pärineb minu sõbrannalt Dianalt, kes taolist salatit mulle just samuti lõhega serveeris, aga olen kasutanud ka prosciutto`t või vutimunade asemel peekonit pošeeritud munaga. Vahel isegi lõunaks üht- ja õhtuks teistmoodi, aga why not, eks? Ma tean, et tegelikult nimetatakse seda laiskuseks, aga suvel ma olengi laisk (ma loodan, et teised ka) ja üritan võimalikult vähese vaevaga võimalikult head asja saada ja see salat käib 100% sellesse kategooriasse - lihtne ja hea.

Kogusest jagub kahele.

Vaja läheb:
paar peotäit rukolat (soovi korral lisaks ka teisi meelepäraseid lehtsalateid)
peotäis kirsstomateid
6-8 vutimuna
parmesanilaaste
300-400g lõhefileed
meresoola
purustatud musta pipart

Kaste:
poole sidruni mahl
3 spl oliiviõli
1 tl Dijoni sinepit
1 tl vedelat mett
meresoola
purustatud musta pipart

Aseta vutimunad külma veega tulele. Kui vesi on keema hakanud, siis keera tuli vaiksemaks ning lase õrnalt paar minutit podiseda. Tõsta pott tulelt, vala peale külm vesi ning lase munadel jahtuda. Koori jahtunud munad ettevaatlikult ja lõika pooleks.

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema
Lõika lõhefilee kaheks võrdseks tükiks, puhasta köögipaberiga ning eemalda pintsettidega väljaulatuvad luud.
Hõõru sisse kergelt meresoola ja purustatud pipraga ning küpseta 200 kraadi juures umbes 15 minutit. Lõhe peab oleme heleroosa ja mahlane, aga mitte toores.

Valmista salatile kaste, selleks sega omavahel sidrunist pressitud mahl, oliiviõli, Dijoni sinep ja vedel mesi. Maitsesta meresoola ja purustatud pipraga.

Laota salatitaldrikute põhjale peotäis rukolat (soovi korral ka muid salatilehti), pooleks lõigatud kirsstomatid, vutimunad ning parmesanilaastud. Vala salat üle kastmega ning kõige peale aseta küpsetatud lõhefilee.

Voila!

Kodust välja, Leiba sööma!

2011-06-09T22:02:00.005+03:00

Kõik toidu- ja veininautlejad võivad nüüd käed üles tõsta ja valju häälega "Halleluuja!" hüüda, sest Tallinna vanalinna on ennast mugavalt sisse seadnud üks kilkamist väärt restoran: Leib Resto ja Aed.

Koha rajajad, Fish & Wine endine peakokk Janno Lepik ning Tchaikovsky endine sommeljee Kristjan Peäske, suutsid oma vastavatud Leivaga kõik minu ootused ja lootused mäekõrguselt ületada ja seda juba enne toidu kallale asumist. Kuidas saakski mitte nautida kohta, mis igal sammul õhkab tegijate asjaarmastuse ja fännamise järele? Ega ei saagi, jääb vaid üle näpud taeva poole lükata ja nendega kaasa fännata!

Aga ma katsun nüüd kuidagi jutu alguse üles otsida..

Kuna ühe keskmise blogardi (Liina kümnesse tabav nimetus õgivate blogijate koondamiseks) magu on juba nii tugevalt treenitud ning mahutab täpselt nii palju kui ette antakse ja mitte grammigi vähem, siis iga võimalus omasugustega koos õhtu veeta saab enam kui suurema hea rõõmuga alati ka vastu võetud. Nii ka seekord, kui Tuuli käis välja idee ühiselt verivärsket Leiba uudistama minna.

Mõeldud-tehtud!

Uuelt tänavalt vanasse Šoti klubisse jõudes leiab eest sootuks uue maailma - me justkui ei olekski enam Tallinna vanalinnas, pigem rohelust täis rahulikus äärelinnas, kus lärmakast turistist ja kiirustavast pealinlasest pole enam jälgegi. Uskumatu, aga tõsi - nende aed on tõepoolest lummav ja maagiline ning tekitab tunde, et see siin on ainuõige koht, kus ma praegu olema peaks. Seda arvatavasti seetõttu, et Janno ja Kristjani enda põhimõte on, et koht peab olema lihtsa sisu, aga suure hingega ja ilmselgelt on nad sellega naelapea pihta saanud. Koht on lihtne, inimesed on lihtsad, toidud on lihtsad, aga kokku annavad nad ikka ühe kuramuse hea kompoti.

Nende aed, ühes hommikust õhtuni fännamisega tegeleva meeskonnaga, on isegi niivõrd maagiline, et ühest argiõhtusse sätitud einestamisest kujunes pea kuus tundi kestnud nautlemine (me võime küll täitmatud olla, aga selline aja lendamine oli isegi meile üllatuseks), mille käigus suutsime ära süüa peaaegu kõik menüüs pakutava! Kõiges on süüdi Kristjan, kes kogu menüü meie jaoks nii hästi kõlama pani, et kui me ennem ei suutnud valikuid teha, siis nüüd tundus see juba võimatu.
"Me siis võtame kõike grillilt koos kõigi salatite ja kõigi kastmetega, frititud jänest kõigile ning igaühele eraldi eelroog ja pearoog..hiljem mõnele magusat ka!" Vähe sellest, et Kristjan ei uskunud, et me kõige sellega hakkama saame, ega me isegi päris kindlad polnud, aga kui juba, siis juba. Olgu öeldud, et hakkame me tõepoolest saime ja blogardite nime oleme ausalt välja teeninud.

Sõime frititud (eelnevalt hautatud) jäneseliha punaveinimajoneesiga;

kõike, mis grillilt tuli: forell, tallemaks (absoluutne lemmik) ja kana kintsuliha

ning loomulikult ka kõike, mis grilli kõrvale pakuti: kartuli-peekonisalat, grillitud aedviljad ja aiaroheline.

Kusjuures kogu köögi tegevus toimub külastajate pingsa pilgu all, silma ei saa peal hoida mitte ainult grillköögil vaid isegi sellel, mis sees toimub - saladusi pole.

Ja kui mõnel meeskonnaliikmel peaks vahepeal vaba hetk tekkima, siis see kasutatakse ära näiteks muusika tegemiseks. Neil on seal üks andekas kitarrimängija ja üks uskumatult võimsa häälega tüdruk, kes aeg-ajalt nurgas maha istusid, paar lugu esitasid ja siis taas kundede juurde tõttasid. Uskumatult vinge!

Peale muusikapala juba eelroogade juurde:

Kamba peale sai proovitud forellisalatit, mille mädarõikakastet sööjad korduvalt kiitsid; lihapirukat, mis eelroogadest kõige mehisem amps paistis olevat (meie seltskonna ainukesele meessoo esindajale igati meeltmööda suutäis); kitsejuustusalatit, milles pikantne kitsejuust, hapukad marjad ja röstitud pähklikaste tõeliselt meeltmööda koosluse lõid ning lisaks veel hernesuppi ja pardisalatit, mida ma kahjuks pildile püüda ei jõudnudki. Salati ja supi tarbeks suitsukala suitsutavad nad muide täisti ise, omaenese suitsuahjus, omaenese pisikeste kätega.

Ja lõpuks siis need kõige priskemad soolased road:

suurima üllatuse pakkunud kanarind; tõeliselt mahlane röstitud maheveisefilee ja to die for punasibula tart. Kui üldiselt lasen ma menüüs kanast lihtsalt silmadega üle ja teen näo "pole näin`d, pole kuuln`d", siis Janno suutis tõestada, et kanast saab asja küll, ja kuidas veel - sõime ja kiitsime kõik. Punasibula tart on aga täielik taimetoitlaste tripp pilvepiirile, mida suisa peab proovima. Kristjan väitis, et selle piruka nimel oleks ta nõus lihale "aidaa" ütlema, aga leiab kindlasti ka mõistlikuma lahenduse :)

Ja lõpuks suutsime ka suu magusaks teha:

algatuseks ahhetamapanev kreebrülee musta leiva koorikuga, kus siidine kreem ja veidi robustne leib hakkasid uskumatult hästi omavahel nii maitsete kui tekstuuridega mängima, selle järele tuleb õige pea´oma sammud jälle vanalinna seada. Ning muidugi ka karamellikissell, mis oli lihtne ja hea, täpselt nagu üks karamellikissell olema peab. Alati ei pea imevigureid välja mõtlema, vahel ongi lihtsus see, mis võlub.

Ja kogu oma menüü ongi Leib just lihtsatele roogadele üles ehitanud. Ei midagi liiast, ei midagi vajaka jäävat.. ja see toimib. Kõigi roogade kõrvale oskab Kristjan ka imehäid veine soovitada ja nii mõnigi leid menüüs on neil justnimelt mõne veiniga kokkusobivaks "ehitatud" (näiteks pardisalat). Nii nad teineteist täiustavad - toit ja vein, Janno ja Kristjan.

Mina olen üsna pea juba Leivas tagasi ja soovitan enam kui soojalt ka kõigile teile!

* Väga teemaväline jutt, aga minu käest on mitu korda küsitud, et kui kaua üks postitus aega võtab ja täna ma tahan sellele vastata. Võttes arvesse kuuetunnist söömist ja pildistamist (mille peale minult lõpuks üks ettekandja küsis, et kas me oleme mingisuguse fotoklubi liikmed?), fotode sorteerimist, üles laadimis, kirjutamist ennast (te ei kujuta ette kui raske võib olla kõigi nende emotsioonide lühikokkuvõttesse sõnastamine) ja asjaolu, et minu arvuti otsustas just täna oma viimase hingetõmbe võtta ja siis sussid püsti visata (peale kümmet restarti ja külmkapis jahtumist) võttis see mul põhimõtteliselt terve päeva (jumal tänatud, et mul puhkus on)! Täiskohaga töö see blogimine, aga pidama ka enam ei saa :)

Kohupiima-rabarberikook

2011-06-07T20:41:00.001+03:00

/Prindi retsept/
Praeguse kuumusega olen oma ahjust üritanud ikka väga suure kaarega mööda käia ja teha nägu, et selline imeasi meie majapidamises lihtsalt puudub. Ometi on peale lõunat väljas juba nii väljakannatamatult kuum, et totaalsest tohmistumisest ja ilma suurema ajutegevuseta eksisteerimisest enam palju puudu jäägi. Tuba oma nelja seina, päikese eest kaitsva katuse ja külmapuhuriga on praegu tavapärasest armsamaks kohaks muutunud.. ja mina veel arvasin, et olen soojalembene inimene!?
Kogu selle jutu loogiliseks jätkuks oleks praegu üks väga ahjuvõõras retsept, aga tegelikkus on hoopis ebaloogilisem. Täpselt sama ebaloogiline kui minu ilmselgelt päikesetohmistusest tingitud tegevus oma ahju eksistentsi taasavastamise näol. Oli see tõesti kuumus, hõredaks kitkutud rabarberipõõsas, asjaolu, et tegevusetus is not an option või kõik need koos, aga kooki ma igatahes küpsetasin ja nagu te isegi aru saate, jäin ellu ka :)
Tegelikult on meie rabarberipõõsas viimasel ajal kiireid kahanemismärke näidanud ja selles saab süüdistada ohtrates kogustes rabarberivee joomist (kurke veel omast käest võtta ju pole), mis praeguse palavaga on õige hapukas ja hea! Aga et ükspäev mitte täiesti tühjaks rüüstatud põõsast eest leida, sellest meeltesegaduses koogitegu.
Kook on ise lihtne, nagu üks kohupiimakook olema peab, aga mõne pisikese lisandiga saab soovi korral talle särtsu juurde keerata. Mina kasutasin selleks kohupiimatäidises veidike apelsini riivitud koort ja kattena ühtesid väheseid poeküpsiseid, mida ma üldse tarbin: Marks & Spenceri ingveriküpsiseid, millele võib veel väheke vunki juurde keerata värske või jahvatatud ingveri lisamise näol. Kui ingveriküpsiseid käepärast pole, siis klassikaline kaneel + suhkur toimetab rabarberiga ka suurepäraselt ja ei lase koogil liiga igavaks jääda.

Põhi:
3,5 dl jahu
125g võid
50g suhkrut
näpuotsaga soola
1 muna

Kate:
250g kohupiima
150g maitsestamata jogurtit
100g suhkrut
2 muna
1 tl vanillsuhkrut
*1 spl apeslini riivitud koort või 1 tl riivitud ingverit
300g rabarberit

Peale:
purustatud ingveriküpsiseid või suhkrut + kaneeli

Mõõda taina jaoks jahu, suhkur, sool ja toasoe või köögikombaini ning töötle ühtlaseks purutaoliseks tainaks. Lisa muna ning töötle veel, et tekiks ühtlane vormitav tainapall (ära üle töötle). Keera pall kilesse ning tõsta 30-60 minutiks külmkappi.

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Määri 24 cm läbimõõduga koogivorm võiga või vooderda küpsetuspaberiga ning suru tainas selle põhjale ja äärtele.

Sega omavahel kohupiim, maitsestamata jogurt (kasutasin Pajumäe talu maitsestamata jogurtit), suhkur, vanillisuhkur ja munad ühtlaseks kreemjaks massiks. Soovi korral lisa maitseks apelsini riivitud koort või riivitud ingverit.
Vala kohupiimatäidis põhjale.

Pese ning tükelda rabarberivarred (mina ilusaid punaseid koduaia rabarbereid ei koori) ning laota kohupiimatäidisele.

Kõige peale raputa soovi korral purustatud ingveriküpsiseid (mina lisan veel väheke ingverit) või kaneelisuhkrut vastavalt maitsele.

Küpseta 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Enne serveerimist lase täielikult maha jahtuda.

Tuunikalasalat

2011-06-05T10:45:00.004+03:00

/Prindi retsept/
Kui võtta eraldi tuunikalakonserv, oliivid ja majoneesikaste, siis enamikes toitudes jääksid nad minu esmasest valikust arvatavasti välja. Ometi on just need kolm komponenti esindatud ühes minu viimase aja lemmikus salatis, mis argipäeva õhtuti justkui iseenesest ennast taldrikule sättima on hakanud.
Piisavalt kerge, et sobituda suviselt palava ilmaga, samas piisavalt toitev, et täita ka peale pikka päeva tühjaks veninud kõhuke.
Parima tulemuse saavutamiseks kasuta tumedaid kividega oliive, kvaliteetset tuunikalakonservi ja kodumaist värsket kraami .. eriti hea kui see veel enda kasvuhoonest tuleb :)

Kogusest jagub kahele tugevaks eineks (või kolmele neljale kergemaks).

Vaja läheb:
paar peotäit erinevaid salatilehti (rooma salat, lollo rosso, rukola, lehtpeet, frillice vm)
1 tuunikalakonserv õlis (suured tükid)
8-10 keedetud vutimuna (või 2 suurt talumuna)
paarkümmend musta oliivi
peotäis (umbes 100g) kirsstomateid
jupp (umbes 100g) kurki

Kaste:
3 spl majoneesi
1 spl maitsestamata jogurtit (Pajumäe talu on väga hea)
1 spl sidrunist pressitud mahla
1-2 spl külma vett
Dijoni sinepilt
meresoola
purustatud musta pipart

Nõruta tuunikalakonserv õlist, lõika kirsstomatid pooleks, viiluta kurgid ning koori ja lõika vutimunad ettevaatlikult pooleks.

Valmista kaste, selleks sega omavahel majonees, maitsestamata jogurt, sidrunist pressitud mahl, Dijoni sinep, meresool ja purustatud must pipar. Lisa kastme vedelamaks muutmiseks väheke külma vett ning maitse, vajadusel lisa veel üht-teist.

Laota kahe taldriku põhjale salatilehed ning nirista nad üle kastmega.
Kastme peale laota kurgiviilud, tomatid, tuunikala, vutimunad ja oliivid. Mina teen seda tavaliselt triipudena pikki taldrikut nii, et keskel jookseb tuunikala ning tema kõrval ülejäänud komponendid.

Serveeri kohe.

OKO

2011-06-03T12:18:00.000+03:00

OKO-st on kirjutatud juba siin ja seal ning suurem osa uudishimulikke on koha juba oma silmagagi jõudnud üle vaadata. Ometi ei suuda ma nii vinge koha pealt oma suud päris kinni hoida ja kasutan võimalust kiidukooriga ühte nooti kaasa laulda.

Kui ma esimest korda OKO-s käisin, siis oli mingi kõrgem vägi ilmselgelt meie poolt, sest laupäeva pärastlõunal ilma reserveerimata Kaberneemes tühja lauda ees ootamas loota on suhteliselt õnnemäng ja/või puhas naiivsus (meie puhul pakun välja naiivsuse ühes plaanivaba tegevusega), aga restorani meeskonnale eneselegi üllatuseks nad meile koha siiski leidsid.

Me võisime ju OKO kulutulena levinud populaarsusest teadlikud olla, aga selle peale me tõesti ei osanud tulla, et isegi taolisel jahedal ja vihmasel kevadilmal see koht inimesi nagu magnetina mugavast linnatsoonist välja võiks meelitada, aga nii oli ja on.

Nüüdseks on ilusaks keeranud suveilmad inimeste alateadvuses oma töö teinud ja OKO on isegi nädala keskel puupüsti rahvast täis.

Kusjuures ma ei teagi, kas tegu on vana Kaberneeme kõrtsu uue hingamise saanud avarates ruumides, lummavas merevaates või minimalistlikult maksimalistlikus interjööris, aga vaatamata alati ees ootavale täismajale, on kohapeal väga rahulik ja mõnus olla.

OKO puhul on märkimisväärne just see, kui lihtsalt ja vähesega saab kohale anda selle "oma näo" ja veel sellise, kus sa ennast äraunustavalt hästi tunned. Koha valged, hallikad ja sinakad toonid ühes kauguses loksuvate merelainetega mõjuvad justkui hüpnotiseerivalt, samas kui pisidetailid nagu lagedesse veetud köiejupid, pisikesed paadid, triibud mööblidisainis ning uskumatu valgusküllasus meid sellest unelevast olekust taas välja kisuvad.

Ei saa ka mainimata jätta OKO lastesõbralikkust. Lastega peresid kohtab seal palju ja pisikeste tegelaste jaoks on ka korralik mängunurk loodud, kus üht-teist põnevat ja avastamisväärset leidub. Perekesksemate pisitegelaste jaoks saab aga teenindajalt lauda ka joonistustarbeid küsida tänu millele on neil päris korralik pildikogugi sinna tekkinud :) Samuti on olemas ka lastemenüü, et keegi pettunult ja tühja kõhuga koju ei peaks sammuma.

Aga, mis i-le punkti paneb, on ikkagi toit. Tõnis Siigur ei ole tublit tööd teinud mitte ainult maitseelamuse pakkumiseks, oma ja väga auväärne koht on ka kogu menüü visuaalsel esitlusel. Alustades tervituspuuga, kus ripuvad kuivatatud õunad; eelroaks pakutavate lambasigaritega, mis tuuakse lauda õrnalt tossavatena tuhatoosis , pearoana pakutava lamburgeriga, mis on iga burgerisööja ilmselge "dream come true" ja lõpetades kõigi laste lemmiku magusroaga-sõõrikupuu suhkruvatiga.

Proovitud eelroogadest võiks maksimumpunktid anda heeringale, millele pakuvad seltsi maitsevõi, kohupiimakreem ja soolakoorikus küpsetatud kartul. Kõik lihtsad ja tuttavad asjad ühel taldrikul, aga milline esitlus! Et "üllatust" tugevast soolakoorikust üldse kätte saada on vaja ettekandjat ja tema tugevat haamrilööki. Mängulise lähenemise tagajärjel pistab puruks löödud soolatükkide vahelt nina välja krõbesoolase koorikuga ülisuur kartul, mis toob meelde mälestused skaudipäevadest ja lõkkekartulist, mis olid minu vaieldamatud lemmikud.

Pearoogade valik menüüs on piisavalt mitmekesine, et igaüks enesele midagi leiaks. Leidub nii ulukipastat, juba mainitud lamburgerit, suitsu saanud veisepõske, maksastroganoff-i kui ka aeglaselt madalal kuumusel küpsetatud punakala.

Lisaks tasub teenindajalt küsida ka päevapakkumiste kohta, sest köögis toimetav noor ja usin kokapoiss pidavat päevapakkumistesse väga loominguliselt lähenema. Esimesel korral õnnestus meil tänu tema õnnestunud turupäevale saada imelist lesta ühes kevadkogritsatega, mis viis lihtsalt keele alla. Nüüdseks on aga avatud ka OKO suvegrill, kust jõudsid taldrikutele eriti mahlased ja maitsekad karbonaadilõigud.

Magustoiduks võib leida menüüst nii mustika hüüvet (ülemisel pildil), mis on mahe, tõeliselt mustikane ja pähliselt krõmpsuv; šokolaadikooki, mida saadavad vaarika toormoos ja vaniljejäätisest vormitud pall; sõõrikuid suhkruvatiga, mis vallutab kõigi laste südamed kui ka minu vaieldamatut lemmikut: põletatud vaniljekreemi (alumisel pildil), milles kitsejuust ja kardemon loovad geniaalse koosluse ning iga järgnev suutäis muudab meele järmise suhtes aina ahnemaks.

Magustoitude kohta võib samuti ettekandjalt lisainfot küsida, sest vahel on neil ka magusaid päevapakkumisi. Eelmisel korral oli selleks näiteks kohupiimakook valge šokolaadi, kevadise rabarberi ja maasikatega, mis oli täpselt nii hea kui nimi isegi juba lubab :)

Kuna OKO näol on tegu millegi palju enamaga kui pelgalt ühe järgneva toidukohaga, siis peale kõhukinnitust ei taha sealt ka kuidagi ära minna. Ometi lõpuks siiski tuleb ka kodutee ette võtta ja ega muud teha polegi, kui kiiresti jälle tagasi tulla, et kogu seda lummavalt hüpnotiseerivat keskkonda ja visuaalselt rikastatud maitseelamusi algusest lõpuni taaskord läbi kogeda.

Praeguseks on OKO pilt juba niipalju muutunud, et külastajad saavad päikesepaistelist ilma ja merevaadet ka terrassil istudes ja einestades nautida, peatselt aga plaanivad nad suuremate päikesekummardajate meeleheaks lamamistoolidega ka rannaalale laieneda. Ideid igatahes jagub ja loodame, et ka köök peab suvisele rahvamassile vastu!

Rabarberi-maasikapirukad

2011-05-29T14:47:00.004+03:00

/Prindi retsept/
Taolisel põhimõttel pirukaid (galette) olen ma senini ainult soolaseid teinud, nagu näiteks see peediga või see sibulaga variant, ja nad on alati täielikeks hittideks kujunenud. Tegelikult toimib see "krõbe põhi - mahlane täidis kooslus" aga ka suurepäraselt magusate küpsetiste puhul, eriti just selliste tugeva iseloomuga marjade, puuviljade ja püsikute (nagu rabarber) puhul, mis väga erilisi lisakomponente enesele seltsiks ei vajagi. Muidugi võib neid pirukaid teha ka ainult rabarberiga, aga ma lihtsalt ei suutnud ahvatlusele vastu panna, et niigi punastele rabarberivartele veidi kärtsu ja mahedust maasika näol juurde sättida. Ja tihedam blogikülastaja on vist ka tähele pannud, et mul ongi rabarber-maasikas-apelsin kooslusega mingisugune oma teema, nad lihtsalt peavad kokku saama!
Pirukast aga niipalju, et põhi on tõesti krõmps, täidis on tõesti mahlane ja apelsinis kümblevad rabarber ja maasikad ongi tõepoolest fantastilised, kõik nii nagu lubatud. Suhkruga ma liialdanud ei ole, võiks öelda, et magus on alumise piiri peal, aga seda võib igaüks vastavalt oma magusaeelistusele kohandada, aga liigse suhkrukogusega ei maksa "õigeid" maitseid ära ka tappa.

Antud kogusest valmib 6 väikest või üks suur pirukas.

Põhi:
3,5 dl jahu
110g võid
3 spl suhkrut
0,5 tl soola
0,5 tl kaneeli
5 spl külma vett

Täidis:
200g rabarberit
200g maasikaid
1 apelsini riivitud koor
3-4 spl suhkrut (pool sellest pruuni suhkrut)
2 spl tärklist

Peale:
kaneelisuhkrut,
pintseldamiseks 1 muna

Kõigepealt valmista põhi. Selleks mõõda köögikombaini jahu, sool, suhkur, kaneel ja kuubikuteks lõigatud külm või. Töötle aineid omavahel kuni saad purutaolise taina. Lisa külm vesi ning töötle edasi ühtlaseks tainapalliks. Keera see tainapall kilesse ning tõsta umbes 45 minutiks külmkappi.

Haki rabarber ja maasikad (mina oma ilusaid punaseid rabarberivarsi ei raatsi koorida ja ei ole absoluutselt ka vajadust) ning tõsta kaussi. Lisa suhkrud, tärklis, apelsini riivitud koor ning sega kõik üheskoos õrnalt läbi.

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Võta tainas külmakapist välja ning lõika kuueks võrdseks osaks.
Raputa tööpind kergelt jahuga üle ning rulli tükid õhukesteks ringitaolisteks lapikuteks.

Tõsta lahtirullitud põhja keskele rabarberi-maasikatäidis nii, et äärtest jääks natukene ruumi vabaks. Keskele võib aga üpris suure kuhila tekitada, et pirukad võimalikult mahlased saaksid.

Tõsta tainaääred üles ning suru täidise kohale õrnalt kokku nii, et keskelt oleks pirukas tainaga katmata, äärtest aga kaetud.

Klopi pisikeses kausis muna lahti ning pintselda pirukate servad sellega kergelt üle.
Kõige peale raputa väheke kaneelisuhkrut.

Küpseta 200 kraadi juures 35-40 minutit või kuni pirukaservad kuldpruunikaks on küpsenud.

Serveeri soojalt või jahtunult.

Rabarberivõie

2011-05-25T16:56:00.006+03:00

/Prindi retsept/
Rabarberivõide tegemise idee sain ma Üllelt, kui ma erinevate tsitruselistega võideid katsetasin. No ei andnud see mõte mulle juba siis rahu ja ei anna ka nüüd, peale esimese purgitäie keetmist. Igal aastal ma elan seda rabarberihullust väga raskesti üle ja iga aastaga see üha süveneb. Ning nüüd jälle olen ma selle hulluse käigus avastanud asja, ilma milleta ma edaspidi enam ei saa. Nagu neid veel vähe oleks..
Oma rabarberivõide võib keeta väga lihtsa ja üksnes rabarberist, aga seda saab ka mitmeti rikastada, kasutades vee asemel apelsini- või sidrunimahla ja koort ja/või ingverit või miks mitte hoopis kaneelikoort? Mängimisruumi jagub ja erinevaid maitseid saab sügavkülma varuda just nii palju kui mahub.

Vaja läheb:
400g rabarberit
100g suhkrut
0,5 dl vett (või apelsini- või sidrunimahla)
1 tl riivitud ingverit VÕI
1 spl riivitud apelsini- või sidrunikoort
4 munakollast (või 3 muna)
65g toasooja võid
näpuotsaga soola

Pese rabarberivarred ning lõika kuni 1 cm suurusteks tükkideks. Tõsta tükid kaussi, vala peale suhkur, sega läbi ja lase 10-15 minutit seista, et suhkur rabarberist mahlad välja meelitaks.
Vala rabarberitükkidele peale vesi (või apelsini- või sidrunimahl), riivitud ingverikoor ning lase keema tõusta. Alanda kuumust ja hauta kuni rabarberitükid kaotavad oma kuju. Tõsta tulelt, jahuta ning lõpuks püreesta.

Pane pott vähese veega tulele ning lase veel keema tõusta.
Poti peale sobivas kuumakindlas kausis (vesivann) klopi lahti munakollased. Vala neile peale püreestatud ja jahutatud rabarberikreem ning tõsta kauss tulel oleva poti kohale (nii, et vesi kausi põhjani ei ulatu). Segu pidevalt vispeldades kuumuta teda kuni paksenemiseni, s.o. umbes 10 minutit.
Rabarberivõie peaks soojana paksu hapukoore tekstuuriga olema, jahtudes ta veidi pakseneb veelgi.
Tõsta pott tulelt ning lisa kohe tükkideks lõigatud või ja väheke soola ning sega kuni võitükkide sulamiseni. Vala segu purki ja kaas peale, et kilejat kihti võidele ei tekiks.

Kasuta saiakattena, pannkookide lisandina või kookide täidisena.
Säilib külmkapis nädal-kaks, sügavkülmas kuid.

19 naist, 1 vapper mees, blogikohvik jaTammuri talu

2011-05-23T11:56:00.005+03:00

Möödunud laupäeval tuli kurvastusega taaskord tõdeda, et lühikestele suvekuudele jagub nädalavahetusi ainult loetud arvul ning paratamatult kipuvad nii mõnedki huvitekitavad üritused ühele päevale langema. Nii juhtus ka möödunud laupäeval, kus toiduhuvilistel oli võimalus külastada Leivapäeva Sadama turul, NOP-i Gurmeeturgu, Viimsi Taluturgu ja/või Tartu pop-up kohvikut Blogi. Kuigi oleksin suurima hea meelega kõiki neid üritusi järgemööda külastanud, tuli leppida asjaoluga, et puhtfüüsiliselt kõike lihtsalt ei jõua ega saa. Sõrm blogikohviku poolt oli antud juba ammu, siis kui sellest alles vaikseid sosinaid ainult kuulda oli ning päev koos Tallinna ja Tartu blogijate seltsis tõotas endast ainult head, nii ta ka oli!
Hommikul, kui Tartu blogijad oma küpsetistele viimast lihvi veel andsid ning (meile endilegi nii tuttava) pisikese kätevärina saatel kaupa kohvikulettidele laotasid, alustasid Tallinnas kohvikut pidanud blogijad ühiselt teele Tartu suunas, et kogu üritust seekord hoopis külastaja silme läbi kogeda. Plaaniks hea küll, aga mitmeid kilomeetreid enne Tartut saime teate, et Koopatibi "Rukkileivakest" on letile jäänud kõigest 4 tükki ning ega teistelgi seal enam hiilata polnud. Te oleks pidanud meie pettumusest kaameid nägusid nägema -pidime juba tee peal leppima taaskordse tühjaks müüdud leti nägemise ning kogu melust ilma jäämisega, aga muuta polnud enam midagi. Samas oli see uudis ju ka üdini positiivne - 9 blogilist, 40 portsjonit näo pealt ja müügirekord 45 minutit... tehke järgi! Õnneks olid tartlased viimasel hetkel meile maitsmiseks siiski üht-teist kõrvale jõudnud panna ning ootasid meid nendega Tasku keskuses, kus äsja toimunud hullumeelsest melust enam jälgegi polnud - nagu vaikus peale tormi. Mis siis ikka, võtsime meile säästetud palakesed ning sammusime üheskoos Vilde kohviku alles avatud veinikeldrisse, et klaasi märjukese ääres omavahel veidi lähemalt tutvuda ning suul matsuda lasta, nagu meile, blogarditele, juba kombeks on saanud. Kokku oli meid Tartusse kogunenud 19 blogivat naist (Mari-Liis, Tuuli, Kätrin, Aet, Piret, Katrin, Marju, Ragne, mina, Ülle, Martiina, Sille, Kaare, Liilia, Liisi, Laivi, Merrit, Jaanika ja Signe) ning meid kõiki kokku viinud vapper mees, Aivar Hanson. Kui nii palju ühise huviga inimesi kokku satub, siis on ilmselge, et juttu jagub pikemaks, ent kõike ikka korraga räägitud ei saa. Külastasime üheskoos veel Tartus asuvat Lianni stuudiot ning seal läksid meie teed taaskord lahku - tartlased sammusid emotsioonidest tulvil ja väsinutena kodu poole ning meie, ei kusagile mujale kui taaskord sööma -
kasutasime ühist Lõuna-Eestis viibimist täiel raual ära ning võtsime suuna Tammuri talu suunas.

Ees ootas meid talu peremees Erki Saar - mees nagu orkester, kes Otepääl oma imearmast talukohta üleval peab, isiklikuks tarbeks põllumajandusega tegeleb, külalisi võõrustab ja toidab ning muusaes ka maailma parimaid marjanapse ise valmistab. Lihtsam oleks vist hakata üles loetlema asju, millega see mees hakkama ei saaks.

Tammuri talu on avatud olnud juba neli aastat ning sai ka sel aastal Eesti 50 parima toidukoha nimistu "Ehedalt Eestimaine" kategoorias ära märgitud. Restoran avaneb ettetellimisel kuni 20 külalisele, majutuskohti jagub kahjuks ainult kahele (üks magamistuba).

Külalistel on võimalus Lõuna-Eesti kuplite vahel nautida ka saunamõnusid ning loomulikult ei puudu ka järv, kus oma kuumaks köetud keha hiljem jahutada saaks.

Lastele on ehitatud isegi pisike puumaja, kus saab ronimas ja mängimas käia ja kui sellest peaks väheseks jääma, siis tõttavad appi kaks imevahvat kutsikat, kes oma energia ja sõbralikkusega vist kedagi külmaks ei suuda jätta (minu võlusid nad murdosa-sekundi jooksul).

Aga nüüd siis sellest kõige olulisemast ka, ehk mida head meile pakuti. Siinkohal peaks mainitud olema, et Erkile helistades ja külastust kokku leppides pole muud vaja öelda, kui külaliste arvu ja külastusaega, menüü paneb talu peremees ise kokku, võttes arvesse hetkel hooajas olevaid toiduaineid ning hetkemeeleolu. Eesootav jääb üllatuseks viimase hetkeni. Mõne toidu suhtes tundlikud ja allergilised inimesed võiksid oma muredest Erkit varasemalt lihtsalt teavitada ja neid asjaolusid võetakse arvesse. Samuti on Erkil väga asjalik veinikogu, kust ta iga toidu kõrvale midagi sobilikku pakkuda oskab.

Esmalt ootas meid lauas oreganopesto, mis oli üheaegselt nii intensiivse ja maheda maitsega, et raske oli ennast tagasi hoida pestosaiast kõhu täis söömisest. Rohkem pestot, vähem saia ja otsas ta oligi.

Esimese käiguna pakuti meile nuumhanemaksa ja musta ploomi terriini, mida saatis magus-mahlakas sibulapirukas ning magus-hapukas Põltsamaa Kuldne želeena.

Teine käik tõstis meie seltskonnas palju elevust- ahvenamarja ja juustutäidisega ravioolid pastinaagilaastude ja juustu-rabarberikastmega. Üheaegselt mängisid ravioolide täidises olevad teraline ja kreemjas tekstuur ning mahe maitse tuntavalt happelise ning kreemise kastmega. Loomulikult hakkas nii mõnigi meist isegi rabarberikastme suunas mõtteid mõlgutama ning samuti ei suutnud me taaskord ära imestada, miks ahvenamari meie mail nii vähehinnatud tooraine on?

Pearoana toodi meeldiva üllatusena lauda kala: ahvenafilee porgandivormi ja vähikastmega. Kala oli vooderdatud õhkõrna filotainakihiga, mis tekitas õrnalt krõmpsuva kooriku ja lasi kalal väga mõnusalt mahlaseks küpseda. Aga olgugi et kala oli hea ja vähikaste aus, kogu koosluse staariks sai hoopis porgandivorm, mis oma vahulise ja õrna tekstuuriga meie elevusenupud taaskord tööle vajutas.

Magusaks serveeris peremees meile kahte šokolaadivahtu (valge šokolaadi- roseepipra ning rummi-espresso) metsapähklibesee ning ploomilõikudega. Olime küll juba pilgeni täis, aga ka magustoidupokaal sai viimseni tühjaks kraabitud. Nüüd oli ka veinidel kriips peal ja Erki tõi välja hoopis põnevama kandiku: kodukootud marjanapsud.

Minu isikliku arvamuse järgi võiks need joogid vabalt Eesti parimateks marjanapsudeks tembeldada, sest nii ausalt marjast märjukest pole mina varem saanud. Valikus oli mustsõstar, alõtša, maasikas, astelpaju, ploom, mustikas ja üht-teist paremat veel, mida kõike kahjuks proovida ei jõudnudki (muidu oleks kojusõit liiga lõbusaks ehk kippunud ka). Aga ongi veel üks põhjus, miks varsti tagasi minna.

Oleksime võinud siinkohal õhtu lõpetada, aga nagu ikka, jutuvada ei tahtnud lõppeda ja Erki leidis iga natukese aja tagant köögist veel midagi, mida meile pakkuda: kohvi ja trühvlit, kangemat õunanapsu (otse loomulikult ikka enese pisikeste kätega tehtud), märjukestele maitset andnud marju ja mida kõike veel. Iga uue suutäie järel tundus, et see oli viimane piir, aga ikkagi mahtus ka järgmine amps põske ja kitsasse kõhtu - meie ahnusel teadagi piire juba ei ole.

Lõpuks siiski, emotsionaalselt ülimalt laetud ning kõhud ääreni täis, suutsime kurvastusega peremehega jällenägemiseni jätta ning jätkuva jutusumina saatel Tallinnasse sõita. Oli üks väga vahva ja meeldejääv päev ning olen südamest õnnelik, et olen selliste inimestega "ühte patta" sattunud.

Hapukoorekattega rabarberikook

2011-05-22T10:05:00.000+03:00

Meie rabarberipõõsas on uskumatu kiirusega väga suureks ja võimsaks vohanud ning sellest südamerahuga möödumine on pea võimatuks muutunud. Pidev ajaga võidu tormamine ja selline ahvatlus aianurgas lihtsalt ei ole kaks faktorit, mis harmooniliselt teineteise kasuks töötaksid, aga olgu selle ajaga, kuidas on - ilma rabarberikoogita lihtsalt ei saa!Kui ma tavaliselt armastan just neid kõige lihtsamaid ja tainasemaid rabarberikooke, siis üha enam olen pidanud tõdema, et hapukoor, toorjuust ja kohupiim on rabarberi seltsis enam kui arvestatavad tegelased - ka nendega saab väga lihtsaid kooke valmistada, ent tunduvalt hõrgumas võtmes. Nii ka selle koogiga, mis võiks vabalt "argipäeva klassika" alla kvalifitseeruda, aga samas on nii kreemjas ja suussulav, et mõjub hästi ka mõne helgema päeva mööda saatmiseks, why not?
Minu isiklik eelistus lihtsa koogi veidi elavamaks muutmiseks oli vürtsika ingveri lisamine, aga selle võib julgelt ka mängust välja jätta või millegi meeldivamaga asendada, näiteks riivitud apelsinikoore ja kaneeliga?

Põhi:
100g toasooja võid
50g hapukoort
1 dl suhkrut
1 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Kate:
250g hapukoort
1 dl suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl riivitud ingverit*
300-350g tükeldatud rabarberit
2-3 spl Demerara suhkrut

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ning jätka vahustamist kuni muna täieliku segunemiseni. Lisa hapukoor ning küpsetuspulbri ja soolaga segatud jagu ning töötle ühtlaseks pehmeks tainaks.

Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv ümmargune koogivorm küpsetuspaberiga ning suru taigen selle põhjale ja äärtele.

Sega omavahel hapukoor, suhkur, vanillisuhkur, riivitud ingver (kui kasutad) ja muna ning vala põhjale.
Tükelda rabarber (kevadist noort rabarberit mina ei koori) ning raputa ühtlaselt hapukoorekihile. Kõige peale raputa 2-3 spl Demerara suhkrut. Soovi korral võib suhkrule eelnevalt ka väheke kaneeli lisada, eriti hästi sobib see apelsinikoorega.

Küpseta 200 kraadi juures umbes 40 minutit või kuni ääred kuldpruunikaks on küpsenud.
Tõsta ahjust välja ja lase maha jahtuda.

Enne serveerimist võib koogi tuhksuhkruga õrnalt üle raputada.

Serveeri toasooja või külmkapikülmana.

*Retsept pärineb nami-namist.

"Muhha kana" ehk sibulakana

2011-05-19T09:52:00.001+03:00

/Prindi retsept/
See uskumatult lihtne, ent suurepäraselt toimiv marinaadi retsept jõudis minuni tänu ühele egiptuse härrasmehele, Muhhale, kes köögis igati õige mees pidi olema :) Muhha on selline lahke onu, kellega me isiklikult kohtunud ei olegi, aga ometi on ta Egiptuses turgusid pahupidi pööranud, et kokku kraapida toiduaineid, mida ma läbi meie ühiste tuttavate koju tellinud olen. Ja mitte, et sellest veel vähe oleks, lahke on ta ka oma retseptide jagamisega. Kui ma tema imeheast ja mahlasest kanast kuulsin, siis piisas ainult retsepti küsimisest ja olemas ta oligi.
Muhha pidi köögis kusjuures ainult kolme maitseainet kasutama: soola, pipart ja vürtsköömneid, aga ta pidi neid nii õigetes kogustes ja suhetes (näpuotstes mõõdetakse seal) manustama, et enamat ei pidavatki taga igatsema. Meie kaks läheksime köögis vist väga kiiresti raksu.
Muidugi kasutab tema selle retsepti jaoks tervet kana, mille ta ise ära tükeldab, aga meil siin on võimalus poelettidelt valida just enesele sobivad tükid ja seda ilma suurema vaevata. Parim variant oleks kasutada kondita kanakintse (kindlasti nahaga), aga kui ma vahel mitu päeva maasektorist välja ei saa, siis tuleb leppida sellega, mis kohalik kaubandus pakub - ühesõnaga kanakoivad ajavad ka asja suurepäraselt ära, lihtsalt küpsetamisega peab veidi hoolsam olema.
Ma ei saa ka mainimata jätta, et Muhhal ei ole kodus sellist leiutist nagu köögikombain - temal on riiv ja uhmer :) Minu silmad sellist sibulaga jantimist üle ei elaks ja selles valguses hakkasin oma köögividinaid veel rohkem hindama.

Vaja läheb:
1 kg nahaga kanatükke (kas terve kana tükeldatuna, kanakintsud või -koivad)
4 keskmise suurusega sibulat
5-6 küünt küüslauku
soola
purustatud musta pipart
vürtsköömneid

Koori sibulad ja küüslauk ning püreesta saumikseri või köögikombaini abil ühtlaseks massiks. Vajadusel lisa 1 spl vett, et mass ühtlaselt pudruseks saada.

Lisa sibula-küüslaugupüreele soola (umbes 1-1,5 tl), purustatud musta pipart (umbes 0,5 tl) ja vürtsköömneid (3/4-1 tl) ja sega hoolega läbi.

Maitse, püree peab olema keskmisest soolasem ja tuntavalt vürtsikas. Vajadusel lisa veel soola, pipart või vürtsköömneid.

Tõsta kanatükid marinaadi ning sega hoolega, et kõik ühtlaselt kaetud oleks. Jäta 3-4-ks tunniks maitsestuma.

Tõsta tükid marinaadist välja ning grilli mõõdukal kuumusel mõlemalt poolt läbi.

Serveeri kohe värske salatiga.

Kisir

2011-05-16T20:33:00.004+03:00

/Prindi retsept/
Vahel me planeerime, unistame ja ootame midagi väga, ent võime kurbusega lõpuks avastada, et oleme oma lootused ootamatult nii kõrgeks seadnud, et hiljem oleme sunnitud pettuma. Teinekord aga satume olukordadesse, millest me mitte midagi oodata ei oska ja väljume nendest ülimalt positiivselt meelestatuna. Selliste mõtetega naasin ma nädalapäevad tagasi Türgist, kuhu ma sõitsin väga eksprompt-ideena ja pigem negatiivselt meelestatuna, aga saabusin sealt täielikult laetult ja emotsionaalselt ülivõrdes häälestatuna, seda eneselegi üllatusena. Mis? Miks? Ja kuidas? - Piisas lihtsalt õigest ajastusest.
Kuna reisiseltskonnaks oli päikesekummardajatest naised ja üks mini-inimene, siis valitud all inclusive hotellipakett (millest ma varasemalt pole osanud lugu pidada) veenis mind oma suure kaamera maha jätma, seega toidupilte ma seekord teiega jagada ei saa. Küll aga leidsime sealt enesele mõned lemmikud, mida kodus järele tegema hakata.. seda küll alles peale esimest paari päeva, sest alguses olime šokeeritud all inclusive toidulauaga kaasnevast vaatepildist - ma pole sellist ahnust, kuhjamist ja raiskamist varem näinud ja kohati tundus nagu oleksime loomaaeda sattunud (ravisime kordamööda teineteist, et süüdi pole kohalikud, vaid just needsamad uhked turistid, kes rikkaliku valiku ees loomastuvad). Õnneks kohanesime kiiresti ja paari päeva möödudes olime sattunud graafikusse, kus restoranis suurem möll oli vaibunud ning saime inimlikul kombel toitu, teineteise seltskonda ja ümbritsevat keskkonda nautida. Kõik on ajastamise küsimus :)
Üheks meie igapäevaseks lemmikus sai Kisir, mis on türklaste versioon Tabbouleh-st. Kisiri põhikomponentideks on bulgur-nisu (mida häda pärast võib ka kuskussiga asendada), tomatipasta, tšillipasta, sidrunimahl ning maitserohelistest petersell ja münt. Ülejäänud ainetega on mängimisruum laiem ning vastavalt regioonile või sööjate eelistustele võib üks versioon teisest tugevasti erineda, aga tunda peab olema nii värskust, hapukust kui teravust. Just see peidetud aga tuntav teravus on see põhjus, miks Kisiri on mõistlik pigem just väikeste portsjonitena ja kõrvalroana serveerida.

Vaja läheb:
2,5 dl bulgur-nisu
1,25 dl keevat vett
2 keskmise suurusega tomatit
1/2 pikka kurki
2-3 spl tomatipastat
2 spl oliiviõli
1 spl tšillipastat* või 1/2 hakitud tšillipipart
1 väikese sidruni mahl
1 spl granaatõunasiirupit **
peotäis hakitud peterselli, münti, rohelist sibulat ja tilli
soola
purustatud musta pipart

*tšillipastasid on väga erineva vürtsikusega, seega tasub temaga ettevaatlikult ringi käia ja vajadusel hiljem juurde lisada.

**granaatõunasiirup annab salatile õrna magusa meki, aga selle puudumisel võib ta lihtsalt salati koostisest välja jätta ja veidi vähem sidrunimahla kasutada

Aseta bulgur-nisu kausi põhjale ning vala üle keeva veega. Kata kauss rätikuga ning lase 10-15 minutit paisuda.

Samal ajal saab teha ülejäänud ettevalmistused Kisiri valmistamiseks.

Haki tomatid ja kurk pisikesteks kuubikuteks ning tõsta koos kogu hakkimisel tekkinud vedelikuga bulgur-nisu juurde kaussi.

Haki roheline sibul, petersell, münt ja till peeneks ning tõsta samuti kaussi.

Sega omavahel sidrunist pressitud mahl, oliiviõli, tomatipasta, tšillipasta, granaatõunasiirup* ja maitseained, vala ülejäänud ainetele peale ning sega kõik hoolega läbi.

Maitse, Kisir peab olema värske, õrnalt hapukas ja tuntavalt vürtsikas. Vajadusel lisa veel tšillipastat, sidrunist pressitud mahla või soola.

Enne serveerimist lase toatemperatuuril veidi tõmmata ja maitsestuda.

Serveeri kõrvalroana.

Siga õunamahlamarinaadis

2011-05-14T02:11:00.002+03:00

/Prindi retsept/
Ma avastasin alles hiljuti, et ma ei ole siia blogisse postitanud mitte ühtegi retsepti sealihast.. mitte ühtegi peaaegu kahe aasta jooksul! Tegelikult sööme me siga küll, aga tunduvalt vähem kui teisi loomi. Seda arvatavasti seetõttu, et siga on ainuke loom, mida me poest ostma peame ja kui külmkapp pidevalt muid loomi täis on, siis lihalett võibki poes üpris võõraks jääda. Jõulude ja suvise grilli ajal tuleb siiski vahel ka seal lihaleti ääres asjatamas käia, sest jõulud ilma seapraeta on sama tühised kui suvi ilma šašlõkita. Me oleme ikkagi eestlased ju.
Kui päris aus olla, siis mul väga palju erinevaid retsepte šašlõki valmistamiseks varrukast võtta ei olegi. On see üks ja ainus, millele me truuks oleme jäänud ja kui asi toimib, siis pole teisi väga taga igatsenudki. Aga küll me jõuame :)
Selles marinaadis on põhiroll õunamahlal, mis liha mõnusalt pehmeks ja mahlaseks toimetab. Kasutan alati kodust õunamahla, mida ma ei lahjenda, aga selle puudumisel ajab ka poest ostetud pakike asja ära. Marineeruda võiks liha vähemalt ühe ööpäeva, aga kui kannatust on, siis võiks kauemgi lasta seista. Too much is never enough!

Vaja läheb:
1 kg sea kaelakarbonaadi
3,5 dl (kodust) õunamahla
1 dl teravamaitselist tomatikastet või ketšupit
1 suur sibul
4-5 küünt küüslauku
3 spl oliiviõli
3 spl sojakastet
3/4-1 sl soola
3/4-1 tl purustatud musta pipart

Lõika liha 1,5-2 cm jämedusteks viiludeks ning siis omakorda paraja suurusega kuubikuteks, umbes 5-6 cm.

Koori sibul ja küüslauk ning lõika õhukesteks viiludeks.
Sega kokku õunamahl, tomatikaste või ketšup, oliiviõli, sojakaste, sool ja pipar ning maitse. Marinaad peab olema keskmisest soolasem ning väheke piprane. Vajadusel lisa veel maitseaineid.

Tõsta liha, viilutatud sibulad ja küüslauk ning marinaad kaussi ning mudi sõrmedega läbi, et kõik ained omavahel seguneksid.

Kata kauss kilega ning jäta 24-48 tunniks marineeruma.

Paar tundi enne grillimist tõsta liha toatemperatuurile.
Aja lihatükid vardasse nii, et suuremad tükid läbiksid varrast kahest kohast. Nii ei jää liha varda külge ripnema ja vardaid on grillil hõlpsam käsitleda.

Grilli mõõdukal kuumusel vahepeal vardaid marinaadiga kastes ning grillil keerates umbes 30-45 minutit.

Wiigi kohvik suveks avatud

2011-05-10T22:33:00.000+03:00

Pisikeses Haapsalu linnakeses on tänamatult vähe hubaseid söögikohti, kus saaks mõnusalt maha istuda ja aja maha võtta. Talvel on linnake suisa nii vaikne ja uinunud olekus, et paljud kohad suudavad vaevu hingitseda - menüüd on kasinad ja töökäsi on kärbitud nii, et üks inimene peab suutma üheaegselt kliente teenindada, nõusid pesta ja vahel toitu ka veel serveerida. Aga mis teha, väikese linna asi ja oleme õnnelikud, et need vähesedki pinnale on püsima jäänud.
Suve saabudes hakkab aga päike ka Haapsalu kohal helgema kaarega käima ja sel nädalavahetusel avastasin suurima hea meelega, et minu lemmik kohvik on suvehooajaks taas oma uksed valla löönud.

Et üks söögikoht oleks midagi enamat kui lihtsalt üks teiste seas, peab tal olema ka pakkuda midagi enamat kui ainult maitseelamused... ja Wiigi kohvik seda suudab. Terrassilt avanev vaade Väikesele Viigile, õrnalt juukseid sasiv meretuul, viimased soojendavad päikesekiired, maitsev toit ja nauditav seltskond.. see on lihtsalt ennastunustavalt mõnus ja aeg kaob käest nagu nõiaväel.

Pikale venivad õhtupoolikud on Wiigis vägagi normaalne nähtus ning ilma jahenedes tõttavad appi toolile pakitud soojendustekid. Aitäh :)

Kuna Wiigi kohvik on sellel aastal alles nädalapäevi avatud olnud, siis külastajatega veel võidu jooksma ei pea. Nädala sees leidsime eest ainult mõned üksikud näod, nädalavahetusel mõned näod rohkem, aga kauaks seda rahulikku aega enam ei jagu.
Avanädalal võis leida küll menüüst üksikuid vigu ja puudujääke, aga need pisiasjad kirjutasime avamise segaduse arvele ja ei nurisenud, küll asjad peagi paika loksuvad.

Eelroaks sõime seekord röstsaia krevettide ja tomatiga, mis oli mahlakas, krõmps ja lihtsusest pakatav.

Pearoaks valisin mina aurutatud kohafilee ning kaaslane sea sisefilee mee-sinepikastmes. Mõlemad olid väga maitsvad, kuigi jäin kala juures veidi taga igatsema kastmesse lubatud laimi-ingveri tugevat kooslust. Mee-sinepikaste oli see-eest nii hõrgutavalt võrgutav (või võrgutavalt hõrgutav), et pidin ennast sunniviisiliselt võõrast taldrikust eemale hoidma. Muideks meie veini ja õllede vahelisest sõjast olen nii palju juba õppust võtnud, et tume õlu läks lihaga nagu valatult.

Magusaks valitud šokolaadi fondant oli peaaegu perfektne. Meeltesegaduses oli köögis küll ununenud kaasa serveerida jäätisepall, aga see viga likvideeriti enne, kui lusikas fondanti jõudis puutuda.

Ühesõnaga rõõmustamiseks on põhjust kõvasti rohkem kui nurinaks ning soovitan soojalt Haapsalust läbi sõites hetkeks aeg maha võtta ja head toitu kauni vaate saatel nautima minna.

Suitsusõltlasest kopraonu

2011-04-28T20:57:00.006+03:00

/Prindi retseptid/
Ma jõudsin selle ära oodata - selle aja, mil jõeveed jää alt vabanevad ja häälekalt ning kohati isegi laastavalt voolama hakkavad. Selle aja, mil veekogudes peale pikka ja külma talve elu taaskord kirevaks muutub ning saab OMA õngega ISE kala pannile püüda... aga mis põhiline, selle aja, mil tõprad-koprad taaskord liikvele asuvad ja ümbritsevat keskkonda oma hambapaari järgi kujundama hakkavad. Koprakahjustustega on vist küll kõik kursis, kes on nende tekitatud üleujutusi imetlemas käinud ja kes on nende ehitatud tammisid lõhkumas käinud, et oma maid liigniiskuse käest päästa, aga mida paljud ei tea on see, et kobras, kui Euroopa suurim näriline, kuulub tegelikult ka jahiulukite hulka ja omab väga maitsvat liha. Kopra liha hõrku maitset ei taha vahel isegi jahimehed enesele tunnistada, paljud laseved neid ainult trofee eesmärgil ja jätavad rümba teistele loomadele maiustamiseks või annavad kergemeelselt lihtsalt käest ära. Need, kes aga oskavad selle uluk-närilise lihast parima välja meelitada, sellist raiskamist muidugi ei tooda.
Kobras on puhas taimtoiduline loom - suvel toitub ta peamiselt vees ja kallastel asuvatest rohttaimedest, talvel aga lehtpuude koortest ja okstest. Oma võimsa hambapaariga on ta võimeline langetama terveid puid- kuni 30 cm läbimõõduga haava suudab ta maha võtta ühe ööga. Sügisel hakkabki kobras endale talvevarusid koguma ja veab vetesügavusse lademetes oksi, et talvel nendest ära elada - siis nad on väheaktiivsed ja jahti neile pidada ei ole erilist mõtet. Kevadel ja sügisel (kobrastele võib jahti pidada augustist aprillini) tuleb seega olla eriti usin ja ennast kopralihaga pikaks talveks ära varustada. Kuna kopra jahtimine nii lihtne tegelikult ei olegi, siis üle paari isendi aastas minuni ei jõua..kahjuks.
Kobrast püütakse kas lõksuga või püssiga. Lõksuga püüdmisel on see jama, et tuleb leida see üks koht terves jões, kust kobras kindlasti läbi tahab ujuda ja ega nad väga meeleldi otse lõksu ei uju ju ka. Oleme selle koha tekitamiseks jões asuvaid tammisid veidi lõhkumas käinud, et katkise koha juurde lõks püsti panna ja kobrast sinna parandustöödele meelitada. Sedasi sai Sven oma kõige esimese kopra ka kätte. Kui kopralt aga ka liha soovitakse saada, siis tuleb lõkse väga tihti kontrollimas käia, sest vastasel korral ei või iial teada, millal see loom sinna kinni jäi ja kas see liha üldse enam süüa kannatab. Teine variant on kobraste püssiga jahtimine. Enamasti tehakse seda urukoertega - jahimees istub ise püssiga kaldal ja laseb koerad pesa kallale, et koprad seal välja ajada, aga vahel ka ilma koerteta, sest lahtises vees ujuvad koprad üpris uljalt ringi. Püssiga laskmisel on ka omad nõrgad lülid - õhtuhämaruses võib haavata saanud loom vette tagasi hüpata ja kadunuks jäädagi. Selle aasta esimene kobras Svenil nii raisku läkski, leidis teine oma saagi alles paar päeva hiljem, aga süüa see liha enam ei kõlvanud ja ei olnud sealt enam ka mingit trofeed loota. Paar nädalat hiljem ühe teise loomaga läks aga juba vähe paremini:

Ma mäletan hästi, mil Sven oma esimese koprasaagiga koju tuli (mis oli üldse tema esimene tõsisem jahisaak) ja meil polnud õrna aimugi, mida selle rümbaga peale hakata. Meil polnud isegi õrna aimu, kas see üldse süüagi kannatab (olime siis veel kogenematud ja rumalad). Loom ise oli suur ja ilus ning tema kolju ja nahk uhkeldavad meil auväärsel positsioonil sauna seina peal, aga liha ise võttis meid nõutuks.
Vanematelt jahimeestel tuli tarkus, et koprast parim välja meelitada, tuleks teda esmalt suitsutada. Sellega aitas meid toona ja aitab senini hädast välja Linpeti lihatööstus, kus terve looma suitsutamine mingeid probleeme ei tekita. Olenevalt suitsu ootava liha kogusest võib selleks kuluda loetud päevad kuni nädal ja tagasi tuleb ta sealt juba sellisena:

Mõlgutame juba mõtteid, et saaks endalegi sellise ahju, mis ühe keskmise kopra enesesse ära mahutab, siis ei peaks teenust ostma ja suitsutame täpselt nii kaua kui hing ihkab. Peale seda kobrast sa teema jälle väga aktuaalseks igatahes.
Suits sobib koprale nagu valatult ja see suitsukopra lõhn...see on meeletult hea, suisa hullutav!
Ma ütlen teile ausalt, kobras on üks väheseid loomi, kelle liha mind sel moel ahvivaimustusse on ajanud ja oma vaimustust üritan ma igal võimalusel ka teistega jagada. Enamik inimesi, kellele ma kobrast pakkunud olen, on esialgu eelarvamustest veidi kõhklevad ja kahtlevad, aga peale väikest kogumist ja esimest maitsmist on nad sellest tumepunasest ja hõrgust lihast sama vaimustunud kui ma isegi. Olen suutnud veenda isegi neid inimesi, kes kobrast varem söönud on, aga väga helgeid mälestusi sellest kogemusest ei heieta. Söövad ja kiidavad kõik. Ja mis selle võidukäigu saladuseks on? Suits, ainult suits!
Kuna taimtoidulise kopra liha on väga jõulise iseloomuga ja üpris sitke, siis peale suitsu me enamasti kuumtöötleme teda veel natukene.. aga väga minimaalsete vahenditega, sest põhitöö on suitsutamisel juba ära tehtud. Ainukesed tükid, mis hilisemat töötlust enam ei vaja on kopra pisikesed esikintsud ja tema delikatessiks peetud saba - neid võib kohe vitsutama hakata. Terve suitsutatud kopra lõikangi tavaliselt esi- ja tagakintsudeks, sabaks ja ribideks. Selgroo raiume veel omakorda mitmeks tükiks, et ta puljongi keetmiseks potti ilusti ära mahuks.
Saadud tükkidega võib peale hakata mida iganes, aga mida vähem, seda parem - las liha kõneleb ise enese eest. Meie tegime seekord sedasi:

Suitsutatud kopralihasalat
Salatisse sobib hästi just kopra esikints, mis on pisike (selline kanakoiva suurune) ja suitsutamisel ideaalselt läbi küpsenud. Seltsiks võib talle põimida kõiksugu värsket kraami, aga soolase suitsuliha tasakaaluks olen ka midagi magusat nende vahele ära paigutanud. Kui on värskete ja magusate aprikooside aeg, siis need sobivad siia imehästi, aga muul ajal võib hoopis aprikoosikonservi või mingit muud magusat elementi kasutada.

Vaja läheb:
100g erinevate lehtsalatite segu
1 pikk kurk
1 pisike paprika
250g kirsstomateid
3 küpset aprikoosi (või pool purki aprikoosikonservi)
1 suitsutatud kopra esikints (u 250g puhast liha)
2 viilu röstitud saia (kuubikutena) või peotäis soolapähkleid

Kaste:
1/2 sidruni mahl
1 spl Dijoni sinepit
1 spl vedelat mett
3 spl oliiviõli
meresoola
purustatud musta pipart

Tõsta kaussi erinevate lehtsalatite segu ja kuubikuteks lõigatud röstitud sai (või soolapähklid, mis toimetavad ka väga hästi siin ära).
Puhasta paprika seemnekojast ning haki koos kurgi, tomatite ja aprikoosidega salatisse.
Puhasta kopraliha kondilt ning lõika pisemateks tükkideks, lisa salatile.

Sega kokku kõik kastmeained, vala salatile ja sega hoolega läbi.

Aeglane koprakints:
Kints on mu lemmik - ehe näide sellest, kuidas minimaalse vaevaga saab tõeliselt IMEmaitsva roa valmistada ja hiljem sööjate kiidulaulu saatel oma egot upitada. Täiesti teenimatult kusjuures, sest kogu au kuulub taaskord Linpetis toodetud imelisele suitsumekile, minu vaevaks on ainult komponentide potti ladumine ja poti ahju tõstmine. Aga kes meist siis kiidulaulu ei naudiks? Liha on peale pikalt madalal temperatuuril nii pehme, et suisa kukub kondi küljest lahti - sitkest koprast pole enam haisugi.

Vaja läheb:
1 suitsutatud kopra tagakints
mõned porgandid
2 sibulat
1 terve küüslauk
2 varsselleri vart
oliiviõli

Aseta ahi 150 kraadi juurde soojenema.

Koori porgandid ja sibulad ning lõika suurteks tükkideks - porgandid pooleks ja sibulad sektoriteks. Puhasta varsselleri varred ja lõika pooleks. Eralda küüslauk küünteks, aga ära küüsi koori. Aseta porgandid, sibulad, küüslauguküüned ja varsselleri varred ahjupoti põhjale.
Määri kints kergelt oliiviõliga üle ning tõsta köögiviljade peale.
Kata pott kaane või fooliumiga ning küpseta 150 kraadi juures umbes kolm tundi.

Ribide küpsetamiseks oleme me ämmale külla sõitnud, sest temal on selline vinge vanakooli plekist ahi, mis täpselt üht keskmise suurusega ahjupotti enesesse mahutab. Poti põhja kallame väheke vedelikku (vein, õlu, vesi) ja peale laome tükkideks lõigatud ribid. Potile kaas peale ja pärast ahju kütmist otse hõõguvatele süsidele. Niipea kui söed kannatavad keerame siibri kinni ja mõne tunni pärast on liha valmis.

Kuna pott mahutab kordades rohkem kui meie kamba peale ära suudame süüa, siis ülejääkidega saab särada ämmamamma - ta teeb neid väga hästi purki ja nii on väärt liha ka talvel omast käest võtta.

Kõik ribid, mis ahjupotti ei mahtunud saavad nüüd endale veel üllama eesmärgi - nemad saavad maailma parima hernesupi peategelasteks. Sellest supist (just kopraga) unistasin ma vastlapäevast saati ja nüüd siis..pisikese hilinemisega küll, ma ta ka sain. Seekord olin targem ja panin järgmisteks vastlateks ühe portsu ribisid supi jaoks sügavkülma tallele ja peale joonistasin hoiatava märgi, et ma suures kiusatuses teda varem ei puutuks. Eks näis, kas suudan ennast nii kaua sellest ahvatlevast pakikesest ka eemal hoida.

Aga hernesuppi teeme me raudkindlalt igast koju saabunud koprast ja see lööb kõhklematult troonilt selle traditsioonilise, suitsuseakoodiga supi nii, et silm ka ei pilgu.

Suitsutatud kopralihaga hernesupp
4 dl kuivatatud herneid (kollaseid, mis mõnusalt pudruseks keevad)
1-1,5 dl odrakruupe
700-800g suitsutatud kopra ribisid
1 suur sibul
2 keskmist porgandit
2 varsselleri vart
2 - 2,5 liitrit vett
1 sl Dijoni sinepit
soola

Eelmisel õhtul loputa herned ja kruubid rohke vee all ja jäta siis ööseks külma veega ligunema.

Tõsta suitsutatud ribitükid külma veega potti ja lase keema tõusta. Koori pinnale tekkinud vaht. Kui vahtu enam ei teki, siis lisa ka herned, kruubid, hakitud porgandid, varsselleri varred ja sibul.
Lase tasasel tulel podiseda kuni herned on pehmeks ja pudruseks keenud (umbes 1,5h).

Tõsta ribid supi seest välja, puhasta liha ribidelt ja tõsta supi sisse tagasi.
Maitsesta soola ja sinepiga.

Serveeri hakitud maitserohelisega.

Ja lõpuks - kopral on ka täiesti söödav saba. "Söödav" on küll väheke alahinnatult selle kohta öeldud, sest saba peetakse tal suisa delikatessiks. Ülejäänud sitke lihaga võrreldes on saba tunduvalt õrnem ja peale suitsu ta enam mingit töötlemist ei vaja. Ümbritsetud on ta paksu rasvakihiga, mis sabaluule lähenedes aina lihasemaks üle kasvab ja söönud oleme me teda seni lihtsalt õhukeste viiludena rukkileiva pealsena.
See konkreetne saba siin sai peale üht pisikest võileiba endale aga hoopis uue omaniku, kes saba minult alguses küll veidi kõhklevalt vastu võttis, hiljem aga tema mõnusat magusat maitset kiitis. Mul on ju endiselt missioon inimestele imelist kobraliha tutvustada ja loodan, et Mari-Liis on nüüd vähemalt poolel teel koprausku pööramisel.

Grillitud lõhe nii ja teisiti

2011-04-26T22:29:00.003+03:00

/Prindi retsept/
Nagu enamikes peredes, on ka meil kujunenud nii, et grillimise eest vastutavad mehed. See on üks väheseid kokanduse harusid, mille nad hea meelega enda hooleks on võtnud ja tegevust seejuures täiel rinnal ka naudivad.. seda aga ainult seniks, kuni grillitav element on liha. Kala (ja köögiviljade) puhul usaldatakse auväärne positsioon grilli ääres vahelduseks ka minu kätte ja peale ettevalmistuste tegemist tähendab see kalapaki grillile asetamist ning paarikümne minuti pärast sealt jälle ära tõstmist - kunst missugune!
Kui kalasööjaid on piisavalt, siis ostan ma poest terve kala, lõikan ta kaheks fileeks ja maitsestan nad erinevalt. Enamasti saab pool kala maitsestatud klassikaliselt, tilli ja sidruniga ning teine pool vähe rikkalikumalt, seekord tomati ja mozzarellaga. Maitsestatud kala fooliumisse, grillile ja valmis ta ongi - ei mingit vardasse ajamist, grillil keeramist ega leekide pritsimist.. imelihtne! Ja kala jääb seejuures veel väga õrn ja mahlane. Boonusena on mul üle ka üks kalapea ja- selgroog, ehk järgmiseks päevaks on supp garanteeritud :)

Grillitud lõhe tilli ja sidruniga:
1 lõhefilee (nahaga)
meresoola
purustatud musta pipart
kimp värsket hakitud tilli
1 sidrun
2 tükki fooliumit
õli fooliumi määrimiseks

Määri üks tükk fooliumit kergelt õliga üle ning aseta lõhefilee nahk allpool selle peale.
Maitsesta kala meresoola ja purustatud musta pipraga.
Lõika sidrun pooleks, ühe poole mahl pressi otse kalale, teine pool sidrunit lõika õhukesteks viiludeks.
Lõpuks raputa kalale värsket hakitud tilli ja lao kõige peale viilutatud pool sidrunit.

Grillitud lõhe tomatite ja mozzarellaga:

1 lõhefilee (nahaga)

meresoola
purustatud musta pipart

3 spl pestot

3 keskmise suurusega tomatit

125g mozzarellat

peotäis basiilikulehti

kaks tükki fooliumit

õli fooliumi määrimiseks

Määri üks tükk fooliumit kergelt õliga üle ning aseta lõhefilee nahk allpool selle peale.

Hõõru kala õrnalt meresoolaga sisse.

Määri pesto ühtlase kihina fileele.

Viiluta tomatid ja mozzarella ning lao vaheldumisi kalale ning maitsesta kergelt veel meresoola ja purustatud musta pipraga.

Kõige peale laota mõned basiilikulehed.

Kui kala on maitsestatud, siis tõsta talle peale teine tükk fooliumit ja keera otsad kinni nii, et kalale väheke õhku ka hingamiseks jääks.

Kui grill on piisavalt kuumaks aetud (kala ei taha väga kuuma grilli), siis tõsta kalapakid ettevaatlikult grillrestile. Olenevalt grilli kuumusest ja kala suurusest võib kala küpsemise aeg varieeruda, aga keskmiselt võib arvestada umbes 20 minutiga.

Umbes 15 minuti möödudes võib igaks juhuks esimest korda pakikese otsast sisse piiluda, ja olukorda kontrollida. Kui kala on peaaegu küps, siis tõsta ta ettevaatlikult tulelt ning lase fooliumis veel mõni minut järelküpseda. Sel ajal saab veel viimased liigutused laua katmiseks teha ja kõik laua äärde kupatada.

Kui kalad koos grillile ei mahu, siis võib nad ka üksteise järel küpsetada - fooliumisse mässituna ei jahtu esimene kala nii kiiresti maha.

Anna kala(d) lauale avatud fooliumpakendis, sest fooliumi täieliku eemaldamise korral võib õrn filee kannatada saada.

Brita kook

2011-04-24T18:03:00.003+03:00

/Prindi retsept/
Nädalavahetusel ringi sõites ei tundunud käimasolevatest pühadest haisugi olevat - päikesepaisteline ja suvesoe ilm oli ümbruskonnas enamus pered aiatöödele meelitanud. Kus tehti lõket, kus riisuti, kus korrastati peenramaad ja kui kellelgi oli veel esimene grill tegemata, siis sellel nädalavahetusel sai kindlasti ka see pisike viga parandatud. Tundub, et kevad on suveks kasvamas.

Mitte, et me nädalavahetusel ringi oleks saanud sõita, kus te sellega. Minu pisikesel ämmamammal on vist ilmataadiga väga soojad suhted, sest ettenägelikuna oli ta kogu pere ja tuttavad nädalavahetuseks aiatöötalgutele kupatanud. Nii saigi üheskoos suur aialapp läikima löödud ja väheke pealegi. Sai ka grilli, mitte küll esimest, aga siiski! Enam ei pidanud grillmeistrid külma tuule käes külmetama, et toasoojas ootavatele sööjatele lihatükke ette kanda - nüüd sai üheskoos grilli ümber viimaseid soojendavaid päikesekiiri püüda ja suvelõhna (loe: grillisuitsu) sisse hingata. Kõik oli nagu päris, nagu suvel.. olgugi, et kalendris jookseb alles aprillikuu ja üle ilma tähistatakse kevadpühasid.

Kuna me pühasid niikuinii väga ei tähistanud, siis jäi seekord ka pashategu ära. Tublid talgulised said hoopis suvisema Brita koogi kallal maiustada. Maasikad endiselt küll veel Hispaania päritolu, aga tundub, et iga nädalaga muutuvad needki üha paremaks.
Brita koogi puhul on võluv see, et seal on kõik head asjad ühte patta kokku suudetud panna- beseekattega põhi, vahukoorekreem ja suvemarjad, olgu need siis maasikad, vaarikad, mustikad vm. Traditsiooniliselt on kahe krõbeda põhja vahel küll puhas vahukoor, aga soovi korral võib selle ka vahukoore-kohupiimaseguga asendada. Kui mul külmkapis (või sügavkülmas) juhtub olema ka sidrunivõiet, siis lisan hapuka tsitruselise nüansi lisamiseks ka seda kreemile - mõjub võrratult magusate põhjakihtide vahel. Lahjema versiooni nimel võib vahukoore ka vahustuva vaniljekastmega asendada, aga seda ainult juhul kui kook üsna pea peale valmistamist ka ära süüakse, sest seistes kaotab vaniljekaste tugevasti oma välimuses.
Igatahes, arvestades ilmastikuolusid, õigustas pasha asendamine Britaga ennast 100%..meil on suvi!

Põhi: 150g toasooja võid
100g (u. 1,2 dl) suhkrut
3 munakollast
110g (u. 2 dl) jahu
1 dl piima
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola

Kate: 3 munavalget
125g (u. 1,5 dl) suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
25g mandlilaaste

Vahele: 4-5 dl 35% rõõska koort või vahukoore ja kohupiima segu
3 spl sidrunivõiet*
3 spl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
500g maasikaid, vaarikaid või muid marju

Aseta ahi 175 kraadi juurde soojenema.

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munakollased, uus munakollane lisa siis kui eelmine on juba täielikult segunenud. Lisa kordamööda tainale ka kuivainesegu (jahu, küpsetuspulber, sool) ja piim ja sega ühtlaseks.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja määri spaatliga põhjataigen sinna peale.

Mina määrin taina küpsetuspaberile laua peal ja alles siis tõstan ta plaadile, nii ei libise paber määrimise ajal nii väga.

Vahusta munavalged suhkrutega tugevaks vahuks. Keera kauss peale vahustamist tagurpidi - kui munavalgevaht seal kenasti püsib, siis on vaht piisavalt tugev ja valmis. Kanna munavalgevaht ühtlase kihina põhjale ja raputa kõige peale mandlilaastud.

Küpseta 175 kraadi juures umbes 25 minutit või kuni beseekiht õrnalt kuldseks värvub. Ettevaatust, et üle ei küpseta!

Tõsta koogipõhi ahjust välja ja jäta jahtuma. Jahtunud põhi lõika keskelt pooleks.
Tõsta üks pool põhjast ettevaatlikult serveerimisalusele.

Kuna põhi on üpris õrn, siis on hea teda mõlemalt poolt laia noa või spaatliga tõstmise ajal toestada, et ta keskelt pooleks ei läheks.

Kui sa kasutad täidiseks ainult vahukoort, siis määri sidrunivõie (kui kasutad) õrna kihina alumise tainapoolele. Vahusta siis rõõsk koor suhkrutega ning kanna ühtlase kihina sidrunikreemi peale.
Kui sa kasutad vahukoort pooleks kohupiimaga, siis sega sidrunikreem kohupiimaga ühtlaseks, vahusta rõõsk koor suhkrutega ning sega siis ettevaatlikult kohupiimale. Kanna kreem ühtlase kihina põhjale.

Kohupiimana olen kasutanud Saidafarmi magusat kohupiima, mis on imelise tekstuuriga- tihe ja kreemjas. Tavalist kohupiima kasutades võib paar supilusikatäit suhkrut täidisesse rohkem segada. Teraline kohupiim selliste kreemide koostises ei ole väga hea valik.

Puhasta maasikad (või muud marjad) ja lõika sektoriteks. Laota ühtlase kihina kreemile.
Lõpuks tõsta kõige peale teine pool põhjast ning tõsta kook paariks tunniks jahedasse tõmbama.

Soovi korral kaunista pealt enne serveerimist veel maasikatega (või muude marjadega) ning lõika siis ettevaatlikult tükkideks.

Parim valmistamise päeval, aga on ka neid, kellele meeldib kook just järgmisel päeval, kus põhjad on kreemist väheke pehmeks vettinud.

* Retsept mugandatult nami-namist.

Pühademunadest ja vanast leivast

2011-04-22T20:30:00.002+03:00

/Prindi retsept/

Igal aastal lihavõtete lähenedes pean ma hetkeks mõttes aru, et kas üldse ja mida pühadelauale pakkuda ja igal aastal jõuan ma lõpuks ikka sinna välja, et peale munade värvimise meil suuri traditsioone polegi. Eestlased on ju teadupärast maailma kõige paganlikum rahvas ja seetõttu ei ole me ka nii au sisse tõstnud seda päeva, mil Jeesus surnust üles tõusis. Valdav enamus meist ju ei pea ka paastu, seega ei ole suur lihapidu või rammusa pasha söömine meile nii olulise tähtsusega kui mujal maailmas. Ometi tahame pühasid pidada, kes ei tahaks? Ja ometi otsime üles traditsioonilisi pühaderetsepte, olgugi, et nende mõte meile nii palju korda ei lähegi - olgu tegu siis suure lihaprae, pasha, kulitši, jänkusaiade, ristisaiade või nende kõige lihtsamate värvitud munadega.

Kõik need muud road võivad meil laual olla või mitte olla, kuidas antud aastal tunne on, aga ilma munadeta ei ole meil ka munadepühi. Suurema munade värvimise võtame me homme ette, aga mõned proovi-eksemplarid on juba tehtud. Ülal toodud pildil on külakostiks toodud karkade-ga värvitud muna. Kummalisel kombel annavad punased hibiskuse õielehed keetmisel munadele hoopis hallikas-musta tooni. Huvitav värvide moondumine, kas pole?

Kuna tavaliselt satume munade värvimisega rohkem hoogu, kui hiljem nende ära söömisega, siis loogilise asjade kuluna on üheks pühadetoiduks meil kujunenud ka munavõi. Ja kus on munavõi, seal lähedal peab olema ka rukkileib. Parim variant siin on veidi tahedaks muutunud koduleib, mille jääke me mitte kunagi ära ei viska, sest kuumal pannil praadides saab ta hoopis uue hingamise. Praeleib meeldib meile isegi nõnda palju, et vahel jätame pool pätsi kõrvale ja laseme tal veidi taheneda. Seda ikka ülla eesmärgi nimel.

Vaja läheb:
4 keedetud muna
200g kodujuustu
1-2 spl hapukoort
kimp maitserohelist (till, petersell vm)
meresoola
6-7 viilu tahedaks tõmmanud rukkileiba
oliiviõli
kimp rohelist sibulat serveerimiseks

Lõika leivaviilud pisemateks kuubikuteks (kaheks või neljaks) ning kiire liigutusega lase nad jooksva vee alt läbi. Kiiresti, et nad läbi ei vettiks, aga samas siiski veidi niiskust endasse imaks.
Vala leivaviiludele mõni supilusikatäis oliiviõli (soovi korral purusta sisse ka paar küünt küüslauku ja lisa väheke soola) ning sega läbi nii, et leivad igast küljest õliga kaetud saaks. Tõsta leivakuubikud kuumale pannile üksteise kõrvale ja prae mõlemalt küljelt kenasti pruuniks ja krõbedaks. Seda tuleb teha mitmes jaos. Praetud leivad tõsta köögipaberile nõrguma ja jahtuma.

Valmista munavõi. Selleks tõsta kaussi kooritud munad ja kodujuust ning lase saumikseriga ühtlaseks seguks. Kui soovid tükilisema tekstuuriga munavõid, siis purusta munad kahvliga ja lisa hiljem neile kodujuust.
Lisa nüüd hapukoor, hakitud maitseroheline ja meresool ning sega hoolega läbi. Soovi korral võib hapukoore ja maitserohelise lisamise asemel ka näiteks Farmi kodujuustu hapukoore ja maitserohelisega kasutada- ajab asja ära.

Tõsta igale praetud leivakuubilule paks kiht munavõid ning lao nad kõrvuti serveerimisalusele.
Lõpuks haki roheline sibul (valge ja roheline osa) ning puista ühtlase kihina munavõileibadele.

Lõpetuseks tükike kevadet ka:

Kuidas veinikummardajad Tchaikovskys oma sõnu sõid.

2011-04-19T18:35:00.004+03:00

Möödunud neljapäeval asus käputäis toidublogijad taaskord külg-külje kõrval lahinguväljale, et tõmmata viimne ja otsustav kriips alla juba mitut üritust põiminud veini ja õlle omavahelisele sõjale. Sünge lahinguvälja asemel ootas meid ees hoopis stiilipuhas ja valgusküllane Tchaikovsky restoran, kus meid võtsid vastu ülimalt sümpaatne ja jutukas sommeljee Kristjan Peäske ja geniaalne peakokk Vladislav Djatšuk oma meeskonnaga.


Lahinguväljale rivistatud sõdurid

Viimaseks lahinguks oli Tchaikovsky meeskond põhjalikult valmistunud, et õlledele stardist väheke edumaad anda. Väljavalituks osutunud õlledele vastavalt sai tehtud muudatusi menüüs asetsevatele roogadele ning alles siis sobitati neile kõrvale veinid. Juba enne meie saabumist olid kõikvõimalikud trumbid õlledele ette mängitud. Kas kõik või mitte midagi, nüüd või mitte kunagi! Sõdida tuli siiski ju valitsevate kuningate vastu.

Aperitiiviks valati Saku Kuld šampanjapokaalidesse(!) ning laudadele toodi rukkileivale sätitud Ungari pekk hapukurgi ja Dijoni sinepi seltsis. Kas asi oli õlle serveerimises või vastase puudumises, ei tea, aga iga ampsuga tuntav flirt magus-hapuka ja mõru, siidise ja kihiseva vahel mõjus vägagi veenvalt. Kas tõesti on seekord õlledel võimalus? Vaatame, veinid pole oma etteastet veel teinud.

Esimeseks eelroaks toodi lauda Kamtšatka krabi salat aeglaselt küpsetatud lõhe ja Hollandi kastmega, kus suurimaks ja meeldivaimaks üllatajaks oli tegelane, kes tavaliselt üllatada ei suuda- lõhe. Aeglaselt madalal temperatuuril suudab kala omandada tekstuuri, mille kirjeldamiseks lihtsalt sõnad otsa saavad, aga külmaks ei suuda ta ühtegi sööjat jätta. Imeline!
Klaasidesse valati Saku Ice ja 2009 aasta Furmit marjadest Sloveenlane. Koju kaasa haaratud menüüd hiljem sirvides leidsin selle käigu juurde kritseldatud südame, mis ühendas õlut ja kastet. Sõnu polnud enam vajagi, veinil polnud seekord võimalustki. Mõni teine homme, ehk. See suviselt värske vein sobiks suurepäraselt hoopis terrassile viimaste päikesekiirte püüdmiseks ehk?

Teise eelroana kanti ette metsaseenepelmeenid hanemaksakastme ja trühvliõliga, sõduriteks valati kõrvale Saku Punane ja 2008 aasta Saksa Riesling "Charta". Õhk tõmbas peale esimesi suutäisi ja rüüpeid pingest paksuks, sest roog ilmutas nii õlle kui veiniga väga erinevaid maitsenüansse. Mõrkjas ja karamelline õlu sulandus imeliselt metsaseentega, aga veini otsekohesusega hakkas klappima hoopis hanemaksakaste. Veel üks sõõm õlut, taaskord kätte veiniklaas.. nii tasavägises võitluses tundus võimatu kedagi esile tõsta. Raske südamega langes kaalukauss väga napilt siiski veini poolele. Aga õlu näitas ennast siin juba nii tugevast küljest, et kõik minu senised uskumused olid tugevasti kõikuma löödud.

Pearoana pakuti Eesti piimapõrsafileed krõbedas koorikus maapirni ja kadakakastmega ning sõduritena asusid võistlustulle Saku Tume ja 2007 aasta Tšiili päritolu Carmenere. Suitsune ja maitseküllane kadakakaste lõi koheselt sideme karamellise ja mõrkja tumeda õllega, samas töötas vein õrna põrsa ja maheda maapirnipüreega nii hästi, et taaskord oli valik oodatust kordades raskem. Tookord langetasin otsuse küll veini kasuks, aga uuel katsel telliksin arvatavasti õlle kõrvale, mis hiljem mulle siiski hinge kriipima jäi.

peakokk Vladislav Djatšuk pearoale viimast lihvi andmas

Õhtule tõmbas kriipsu alla kuum šokolaadikook espressojäätisega, mille kõrval astusid viimasesse võitlusesse Saku Porter ja 2002 aasta Põltsamaa Tõmmu. Kui õhtu alguses oleks magustoit olnud ainuke käik, kus ma õllele panustada oleks julgenud, siis nüüd pidin taaskord oma sõnu sööma. Porteril polnud võimalustki meie oma kodumaise marjaveini kõrval, millesse ma aina sügavamalt kiinduma hakkan.
Taldrikule sätitud soe kook koos külma jäätise ja krõbeda beseega tekitas suus imelise tekstuuride ja maitsete mängu, mida nautides kuulsin vaikselt Piretit enda kõrval mõmisemas seda, mida isegi just mõelnud olin: "Taevalik!".

Lõpuks sai kõigi hääled kokku loetud ning kuulutati välja sõja võitja- õlu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundunud, aga enamus meist pidi üllatunult, ent õigustatult oma sõnu sööma.
Tuleb välja, et õlu ei olegi ainult tugitoolisportlaste ergutusjook ega ka küüslauguleibade ainuväärne seltsiline, õigel käsitlemisel võib temast saada vägagi sünnis kaaslane kõrgtasemel roogadele. Seda muidugi juhul, kui õllega on arvestatud juba enne toidu valmistamise kallale asumist, aga miks ka mitte? Ehk saabuvad meile ka ajad, kus restorani menüüdest võibki leida paar rooga, mis on õllega nautimiseks sinna paigutatud? Minu uskumused on küll nüüd nii peapeale pööratud, et sellisel juhul valiksin selle roa juba puhtast uudishimust eneselegi. Ma muidugi ei arva, et õlled oleksid kunagi võimelised valitsevad kuningad, veinid, troonilt lükkama, aga seda on nad tõestanud, et vaheldust ja konkurentsi suudavad nad pakkuda küll.

Ürituse korraldas MTÜ Maitseklubi.

Pildid klõpsutas Lauri Laan.

Praetud ahvenad

2011-04-17T19:19:00.001+03:00

Valgetest kaladest on minu vaieldamatuks lemmikuks saanud ahven, keda nähes mul alati silm särama lööb ja kõht korina peale häälestub. Ja minu arvates parima roa neist pisikestest kaladest saab neid tervelt praadides- väheke soola ja pipart, kindlasti värsket hakitud tilli, kerge jahurüü ümber ning kuumale pannile. Õrn ja hõrk, nagu ahven juba loodud on, enamat ta ei vajagi. Ja see annab kalale võimaluse ise enese eest rääkida.. tuleb ainult kuulata!
Muidugi teine põhjus, miks ma ahvenat enne küpsetamist võimalikult vähe käsitlen, on tema hirmteravad lõpused ja uimed. Seda kirjeldab hästi ka üks lehekülg Koržetsi kalaraamatus, mis on pühendatud ahvena fileerimise piltlikule õpetusele ja iga järgneva fotoga on härra kätele üks plaaster lisandunud. Tuleb välja, et ka tegijatel juhtub :)

Lõhkiste käte vältimiseks võib muidugi poest juba roogitud kalad osta ja tegevust seega veel tublisti lihtsustada, tervetelt kaladelt tuleks aga eemaldada sisikond, soomused ja lõpused. Pead jätan mina kaladele alles, aga soovi korral võib ka need eemaldada.
Puhastatud kalu pesta ei soovitata, lihtsalt köögipaberiga puhtaks patsutada, aga häda pärast võib nad kiirelt külma vee all ära loputada ja siis paberiga kuivatada.

Kui kalad puhastatud, siis tuleks valmistada paneering. Selleks laota laia põhjaga kausi või taldriku põhjale veidike jahu ja aja ühtlaselt laiali. Jahu peale raputa ühtlane kiht meresoola, purustatud musta pipart ja värskelt hakitud tilli. Jahuga segamini neid ei aeta, sest nii saab kala paneeringus veeretades esmalt külge maitsed ja siis alles jahu. Just seda me tahamegi. Ja kuna tegu on nahaga terve kalaga, siis maitseainetega võib julgelt ringi käia.

Nüüd paneme panni tulele, lõikame sinna tükikese võid ja lisame samaväärses koguses õli ja ajame nad kenasti kuumaks.
Tõstame kalad ükshaaval paneeringusse, keerutame seal ja siis otse pannile. Suurel pannil on mõistlik praadida korraga 4-5 kala. Praeme ühelt poolt kenasti pruuniks (mõni minut) ja...

...hops, ümberpöörd! Praeme teise külje ka kenaks pruuniks. Vahepeal võib kõhu sisse ka piiluda, et kas kalad on ikka tervenisti läbi küpsenud.

Kui kalad küpsed, siis otse taldrikule.

Kui praadimist vajavaid kalu on veel, siis enne paneerimist lisa jahule vajadusel jälle maitseaineid.

Kõrvale sobib pakkuda klassikalist keedukartulit ja koorekastet, värsket salati vm.
Kui kalu rohkem käes, siis võib julgelt kõik korraga ära praadida, sest hiljem lähevad nad hästi ka jahtununa kaubaks.

Kui "raske" töö tehtud, siis jääb üle vaid nautimisega tegelema hakata..

Mujaddara

2011-04-13T22:11:00.003+03:00

/Prindi retsept/
Mujaddara (või Mujadara või Mdardara) on uhke nimetus lihtsale talupojamõõtu Lähis-Ida roale, mille kolm põhikomponenti on läätsed, riis ja sibul. Kusjuures õrnal kuumusel karamelliseks meelitatud sibul ongi just see võtmeelement, mis antud roale oma näo vormib. Absoluutselt ebafotogeeniline ja väheapetiitne roog, aga maitseb lihtsalt ja tõeliselt hästi nii iseseisvalt kui mõne tugevama eine lisandina.
Vastavalt erinevatele regioonidele võib kohata ka erinevaid meetodeid Mujaddara valmistamiseks: läätsed võivad olla nii pruunid kui rohelised, riis nii pruun kui valge, keedetud võivad nad olla nii koos kui eraldi, nende omavaheline suhe võib olla 2:1 või 1:1 ning sibulat võib kasutada nii garneeringuks kui ka roa sisse. Valik on teie.

Mina lähtusin sellisest klassikalisest versioonist, kus läätsede ja riisi suhe on 2:1. Nii läätsed kui riis olid minul pruunid, aga see on puhtalt minu isiklik eelistus ja tihedamini võib siin hoopis rohelisi läätsi koos pikateralise riisiga (basmati) kohata. Kõige lollikindlam on riis ja läätsed keeta eraldi, eriti veel siis, kui täpselt ei tea kui kaua nendega täpselt aega minna võiks. Kuna minu kasutatud läätsed tulid suures kotis otse Egiptusest ja ma polnud jõudnud nende keetmisega varem katsetada, siis eraldi keetmise otsus oli igati õigustatud- tahtsid teised tavalisest tiba kauem podiseda. Samuti peab arvestama, et pruun riis tahab keetmiseks umbes poole pikemat aega kui basmati riis, seega koos keetes tuleks kõigepealt keema panna pruun riis ja sellele siis hiljem läätsed lisada. Valget riisi kasutades tuleks alustada läätsede keetmisega ja siis neile õigel hetkel riis lisada. Aga kui matemaatika logiseb, siis kõige lihtsam on tulele asetada lihtsalt kaks erinevat potti.
Ja kuna sibul on siin just see, mis roale oma näo vormib, siis kasutasin teda kohe julgelt. Ikka nii, et saaks roa sisse ka segada. Ja sibulaga ei maksa siin tõesti koonerdada.

Kogusest jagub kuni kuuele.

Vaja läheb:
2,5 dl riisi (pruuni või basmati riisi)
5 dl pruune või rohelisi läätsesid
4 keskmise suurusega sibulat
2 pisemat loorberilehte
soola
näpuotsaga vürtsköömneid
umbes 0,5 tl kaneeli
õli praadimiseks
*peterselli serveerimiseks

Loputa riis külma vee all ning keeda soola ja ühe pisikese loorberilehega maitsestatud vees pehmeks.
Loputa läätsed samuti külma vee all ning keeda teises potis soola ja teise pisikese loorberilehega maitsestatud vees pehmeks.
*Arvesta pruuni riisi keetmiseks umbes 40-45 minutit, basmati riisi keetmiseks umbes 20 minutit ja läätsede jaoks 20-30 minutit. Oma riisi ja läätsede keetmise aegu hästi tundes võib need siis vastavalt ka koos ühes potis valmis keeta.

Koori sibulad, lõika pooleks ning viiluta õhukeseks.
Kuumuta pannil õli ning prae sibul tasasel tulel pehmeks ja kuldseks, aga ära pruunista. Vajadusel keera kuumust vahepeal madalamaks või lisa pannile õli. Jätka ettevaatlikult aeg-ajalt segades sibulate kuumutamist kuni nad hakkavad juba pruunikaks muutuma, selleks võib kuluda umbes 20-30 minutit. Eemalda pannilt nüüd umbes kolmandiku jagu sibulatest ja tõsta nad hilisemaks serveerimiseks kõrvale. Lisa ülejäänud sibulatele näpuotsaga vürtsköömneid ja umbes pool teelusikat kaneeli ning jätka tasasel tulel kuumutamist veel umbes kümmekond minutit.

* Kui kannatust on, siis võib sibulaid kauemgi kuumutada (kuni tund aega), nii et nad ikka täitsa pruunikaks tõmbavad. See annab roale ainult sügavust ja aromaatsust juurde. Aga ettevaatlikult, et neid kõrvetamisega mitte ära rikkuda.

Lisa lõpuks pannile ka keedetud riis ja läätsed ning kuumuta kõike koos veel mõni minut. Maitse, vajadusel lisa veel soola, vürtsköömenit või kaneeli.

Serveerimiseks tõsta igale portsjonile lusikatäis karamelliseeritud sibulaid ning soovi korral ka hakitud peterselli.

Serveerida võib nii eraldi roana kui ka mõne liha- või kalaroa lisandina. Sobib süüa nii soojana kui ka jahtununa, aga parim on siiski soojalt serveerituna.

Vahvlid esimeste maasikate auks

2011-04-10T18:41:00.001+03:00

Saage tuttavaks minu uue vana mänguasjaga:

Selle panin ma oma ema tagant pihta, küürisin vanadest vahvlijääkidest läikima ja nüüd on ta mu hetke suurim kullatükk. Juhtmed küll logisevad ja aeg on omad armid jätnud, aga oma töös teeb ta tänapäevastele vastastele suured silmad ette.
Aparaat jõudis minu emani kusjuures õnneliku juhuse läbi: ta sõbranna kunagi kolides oli tahtnud selle "vana risu" minema visata, aga ema sai kiiresti näpud vahele ja lohistas põlatud masina omale koju. Ühe mehe praht on teise mehe varandus, ja kuidas veel! Tubli, ema, see "vana risu" teenib meid veel aastaid, kui mitte aastakümneid.
Kui kellelgi veel selliseid vanu aparaate kusagil tolmu on korjamas ja te ise neist ei hooli, siis minema neid kindlasti ei tasu visata, sest kusagil on kindlasti keegi, kes selle uueks omanikuks saades väga õnnelik oleks. Tooge parem pisikese kingituse näol oma sõpradele/tuttavatele naeratus näole!

Kui esimesed maasikad müüki paisati, siis oli koheselt põhjust ka oma uuele kullatükikesele hääled sisse ajada ning nädalavahetuseks vahvleid maasikate ja vahukoorega nautida. Ma olen sellest ju terve talve unistanud. Jah, ma tean, et need praegused Hispaania päritolu maasikad ei ole võrreldavad südasuviste kodumaistega, aga nad on nii kuramuse ilusad ja lõhnavad nii meelitavalt, et ostmata ka ei saa jätta. Ikkagi maasikad ju!

Koos masinaga sain emalt ka vahvlite küpsetamiseks retsepti, millega tema ise alati nii maitsvaid vahvleid on küpsetanud. Retsept kui selline oli pigem küll koostisainete nimekiri koos selgitusega: "Kõike paned tunde järgi, küpsetad esimese vahvli ära, maitsed ja vajadusel lisad üht-teist". See esimese vahvli maitsmine on oluline selleks, et veenduda, kas taina suhkrukogus on paigas ja kas tekstuur on õige. Ideaalne vahvel on piisavalt pehme, et teda saab kenasti kuuma raua peal torusse keerata, samas piisavalt krõbe, et hammustades ta pudiseb ja krõmpsub hamba all. Sellepärast tulebki tainas kasutada piima ja vett koos. Piim jätab vahvli pehmeks ja rullitavaks, vesi aga teeb ta krõmpsuvaks- nagu pannkookide puhulgi. Nende omavahelise vahekorra saab vastavalt omale soovile paika timmida, mina aga kasutasin neid umbes võrdsetes kogustes.
Lõpuks sain siiski umbkaudsed kogused ka kirja, mida siis vastavalt vajadusele veidi kohandada võib. Kui vahvleid ei plaanita täita, vaid niisama paljalt krõbistada, siis võib tainale veidi rohkem suhkrut ja pruunide vahvlite jaoks hoopis kakaopulbrit lisada. Kaneel ja kardemon annavad samuti huvitavaid tulemusi. Üks võimalus ongi alguses küpsetada tavalisi vahvleid ja lõpus tainale meelepäraseid maitseaineid lisada ja viimased vähe põnevamad tuutud valmis küpsetada.

Vaja läheb:
100g võid
3 muna (kollased ja valged eraldatud)
1,5 dl jahu
1,5 dl piima + vett
3 spl suhkrut
1 spl riivitud apelsini koort
1/2 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola

Sulata või ja jäta jahtuma.

Eralda munakollased munavalgetest. Jäta munavalged toatemperatuurile seisma ja vahusta munakollased suhkruga. Lisa sulatatud ja jahutatud või ning sega munakollasevahule. Lisa ka jahu ja piim (umbes 0,75 dl) ning sega ühtlaseks tainaks. Riivi sisse apelsini koor, maitsesta vanillisuhkruga ning lisa nüüd vähehaaval pidevalt segades vett kuni saad soovitud tihkusega taina (vedelama hapukoore taoline), s.o umbes 0,75 dl. Jäta nüüd taigen umbes pooleks tunnikeseks tõmbama.

Kui taigen on peale seismist liiga tihkeks tõmmanud, siis lisa veel väheke vett või vee ja piima segu.

Aseta nüüd oma vahvlimasin soojenema, et ta esimese vahvli jaoks piisavalt üles kuumeneks.

Vahusta toasoojad munavalged näpuotsatäie soolaga ilusaks vahuks ning sega see õrnalt, ent hoolikalt ülejäänud vahvlitainale.

Küpseta esimene vahvel raudade vahel valmis ning keera kohe kuumal rauaplaadil tuutuks või rulli. Kui su näpud kuuma ei kannata, siis võta kahvel abiks, aga see protseduur peab toimuma kiiresti, sest jahtunud vahvel enam ei rullu.

Maitse! Kui vahvlid on vähemagusad, siis lisa suhkrut, kui hamba all ei krõmpsu, siis lisa veidi vett (vajadusel ka veidi jahu), aga kui taigen ei ole rullitav, siis vajab ta hoopis piima juurde.

Kui kõik paigas, siis küpseta kogu taigen vahvliteks.

Täitmiseks võib kasutada vahukoort, vahustuvat vaniljekastet, kohupiima-vahukooresegu vm koos erinevate värskete marjadega.
Meie panime tuutu põhjale maasikaid ja musti sõstraid, vahele vahukoort või vaniljekastet ja lõpuks peale veel natuke maasikaid.
Kui rammusast vahukoorest lõpuks süda läikima ei hakkaks, siis ma selliste tuutude najal elada võiksingi. Seetõttu võibki vahukoore soovi korral hoopis vahustuva vaniljekastmega asendada.. kuigi see pole ikka päris "see".

Suvi tundub nüüd igatahes juba käega katsutav olevat..

F-hoone- mitte ainult kõhutäiteks

2011-04-08T22:54:00.002+03:00

"SINA ei olegi veel F-hoones käinud?"
Just selline imestus koos demonstratiivse silmapööritusega järgnes alati minu sõprade huulilt väitele, et pole minu tee veel Telliskivi Loomelinnaku kuumimasse hoonesse viinud. Mis siin ikka- silmad maha ja häbeneme.

Esimeseks külastuseks kipitas sisimas soov juba ammu, aga kesklinna mugavustsoonist Kalamaja piirkonda seiklema jõudsime alles nüüd (pigem võõras Kalamaja tööstuspiirkond ja minu olematu kaardilugemisoskus võivad tõesti isegi nii pisikese sõidu seikluseks muuta). Ometi tekkis lauda maha istudes koheselt tunne justkui oleksin siin varemgi olnud, seda arvatavasti tänu paljudele kuuldud/loetud muljetustele, mis justkui omal nahal läbi oleks elatud.

Kõrgete lagedega avar ruum mahutas märkamatult pidevalt sisse-välja voorivaid inimesi ilma, et pidev rahva liikumine kuidagi häirima oleks hakanud. Pigem oli põnev jälgida kuivõrd erinevaid inimesi ühte ruumi võib kokku sattuda. Noored või vanad, loomeinimesed või pintsaklipslased- ühtviisi suudavad nad nautida F-hoone julget ja eripärast, samas tõeliselt hubast, valgusküllast ja sooja interjööri.

Tõeliseks pärliks koha juures on maast laeni ulatuvad aknad, mis väljast veel viimsegi valguskiire sisse lasevad. Mis sest, et just tänu sellele samale valgusele kõik taaskasutusse võetud mööblitükkide kriimud, plekid ja augud välja paistavad - see loobki kohale omapära ja teeb F-hoonest F-hoone.

Üks väheseid kohti, kus julgen ilma vähemagi piinlikkustundeta kotist kaamera välja tõmmata ja plõksutama asuda. Kõik naudivad iseennast, seltskonda ja antud hetke ega pööra minu väikesele klõpsutamisele vähematki tähelepanu.. super!

Menüüst peaks leidma igale maitsele midagi. On õlle- ja veinikõrvalisi suupisteid, salateid, suppe, praade ja ilma ei jää ka magusasõbrad. Nagu üks korralik menüü ikka. Kusjuures salati saab igaüks salatipõhjale lisandeid valides ise oma maitsele vastavalt kokku kombineerida ning saali seinalt võib veel leida suure tahvli päevapakkumistega, mis hilisteks õhtutundideks võib küll juba üpris tühjaks kustutatud olla. Mainimata ei saa ka jätta asjaolu, et kõik menüüs leiduvad road on väga kliendisõbralike hindadega- kalleim praad oli seal paiku 8 eurot. Mis nii viga süüa!

Joogikaarti küll F-hoones eraldi pole, aga oma valiku võib teha leti taga laiuva pudelirea hulgast või uurida teenindajalt, mida head-paremat tema kõrvale soovitab.

Kogu meie seltskond valis isutekitajaks kui ühest suust bruschettad erinevate katetega (briejuustu ja vürtsika rabarberimoosiga, hernepestoga, tomati-mozzarellaga, oliivipasteediga). Olgugi, et rabarberimoos jäi seekord meil kööki ekslema, heaks kiideti nad samuti kui ühest suust. Sõbranna ütles seepeale väga armsalt ja tabavalt: "Vahet pole, see on ju F-hoone!". Ega polnudki, me tulime õhtut nautima, mitte vigu otsima.

Rahulolu jõudis meie nägudele ka peale põhiroogade maitsmist. Kellele kana kapparikastme ja spinati-läätsepajaga (vasakul), kellele vasikapada salveise polentaga (paremal) ja kellele hoopis vürtsikas pastaroog päikesekuivatatud tomatikastmes. Kõik oli aus ja hea ning makstud raha eest rohkem kui küll. Kaaslase polenta oma õrnalt meelitava salveilisandiga ja ehedalt võise maitsega oli nii mõnus, et aeg-ajalt võtsin ka tema taldrikult paar ampsu lisaks. Too much is never enough! Ja vürtsikamate elamuste otsijate rõõmuks võib öelda, et kui roog sisaldab tšillit, siis põsed võtab ta ikka õhetama küll, mitte pole tegu tühipalja sõnakõlksuga, mida nii mõnelgi pool kohata võib.

Aeg lendab F-hoones märkamatult ja kui kell hakkab lahkumisaega täis tiksuma, siis on isegi kurb ära minna. Tuleb minna, aga teadmisega, et varsti juba oleme tagasi. Nüüd juba tee ka selge :)
Muidugi võib F-hoones ka ridamisi pisikesi vigu kokku lugeda (kas puuduva rabarberimoosi, unustatud veini või millegi muu näol), aga nagu mu sõbranna juba väga tabavalt ütles: "See ongi F-hoone". Ärge minge sinna vigu otsima, minge võtke teda sellisena nagu ta on, võtke sellest viimast ja üks mõnus õhtupoolik on garanteeritud.

Kanamaksasalat

2011-04-06T09:21:00.003+03:00

/Prindi retsept/
Maaelanikuna leian ennast tihtilugu tegemas seda, mida teised maaelanikudki teevad: kirun meie pisikest külapoodi. Arusaadav on, et pisikestelt poodidelt ei saagi teab mis valikut oodata, aga kui letilt vaatavad vastu mädanevad puu- ja juurviljad, värske leib on tööpäeva lõpuks otsas ja arvestavatest lihatoodetest võib ainult unistada, siis ajab ikka harja punaseks küll. Kel vähegi võimalik, need hoiavad närvirakke kokku ja ostavad olulise toidukraami lähedal asuvatest linnadest kokku, kel võimalus puudub, need peavad leppima sellega, mis on. Kas tõesti siis seisavad pisikesed külapoed jalul ainult tänu nendele onkelitele, kes igal hommikul poe ees kella kümneni kummi venitavad, et päeva esimesel pudelil korgi saaks maha keerata? Sest just neile suunatud napsukraam, see leiab alati lettidel täiendust..tühja seda kapsapead sinna mädanevate porgandite kõrvale siis vaja tõsta on?! Olgu, ma ei tahtnud ennast siin tegelikult jälle põlema ajada, tahtsin tegelikult rääkida sellest, et vahel tuleb mõne hädavajaliku pisiasja ostmiseks ikka meie pisipoest läbi põigata ja ühel päeval leidsin eest isegi ühe väga positiivse üllatuse - sügavkülma oli tekkinud paar pakikest kanamaksa! Linnaelanikud vast ei mõista seda rõõmu, sest kanamaksa võib praeguseks juba igast enesest lugupidavast poest leida, aga meie jaoks siin on see suisa suur asi. Vaatasin seda pakikest seal ja mõtlesin muheledes: "Areneme..". Et see kanamaksa sisse võtmine neil seal eksperimentaalseks katseks ei jääks, otsustasin poodi ühe ostuksiga kohe toetada ja vormisin paki sisust ka ühe salati. Taolisest salatist olen siin küll juba kirjutanud, aga kuna neid hinnalisi südameid mulle iga päev just ei tooda, siis oleme "kehvematel päevadel" ka kanamaksaga läbi ajanud :)

Kogusest jagub kolmele-neljale.

Vaja läheb:
2-3 viilu rukkileiba
paar peotäit metsikut rukolat
1 suurem või 2 väiksemat röstitud** või keedetud peeti
1 väike magus-hapukas õun (soovi korral)
500g broilerimaksa
soola, purustatud musta pipart
2 sl seedermänniseemneid

Kaste:
1 sl palsamiäädikat
3 sl oliiviõli*
1 tl vedelat mett
soola, purustatud musta pipart

Lõika leivaviilud suupärasteks kuubikuteks ning prae pannil kuumutatud õlis krõbedaks. Nõruta köögipaberil ning jäta jahtuma.

Rösti kuumal kuival pannil seedermänniseemned pidevalt segades kiirelt läbi, selleks kulub kõigest minut-kaks, seega jälgi, et sa neid ära ei kõrveta. Tõsta kõrvale.

Koori peet ja õun (kui kasutad) ning lõika suupärasteks tükkideks.

Loputa maksad külma vee all, patsuta köögipaberiga kuivaks, puhasta kelmetest ning lõika pisemateks tükkideks.

Kuumuta pannil õli ning prae maksatükid igast küljest kiirelt läbi. Maitsesta soola ja musta pipraga. Valmis maks peab olema väljast pruunistunud, aga seest veel kergelt roosakas. Liigsel praadimisel kaotab maks oma mahlakuse ja muutub tuimaks, seega ettevaatust.

Säti taldrikutele rukola, peet, leivakuubikud ja õun (kui kasutad) ning nende peale laota maksatükid.

Sega kokku kõik kastmeained ning vala salatile. Raputa kõige peale veel röstitud seedermänniseemned ning serveeri kohe.

*Kuni poole oliiviõlist võib võimalusel asendada ka mõne pähkliõliga.

**Peetide röstimiseks vooderda nad fooliumiga (igaüks eraldi) ja küpseta 200 kraadi juures pehmenemiseni, umbes 1,5-2 tundi. Pisikeste peetide puhul võib juba tunni aja möödudes noaga küpsust proovida.

Beseetort

2011-04-02T10:04:00.004+03:00

/Prindi retsept/
Kui ma eksperimenteerisin erinevate tsitrusevõiete valmistamisega (Lemon Curd, Lime Curd, Orange Curd), siis selle kõrvalt sai kohe ka üleliigsetest munavalgetest beseesid küpsetada. Need kaks peaksidki käsikäes käima - beseetordi põhjasid kuivatades võib kohe ühe tsitrusevõide valmis keeta ja vastupidi ning lõpuks need siis omavahel klappima panna. Või mis siin enam panna, nad lihtsalt klapivadki - magus ja vahukommise sisuga krõmpsuv besee on lihtsalt I-ME-LI-NE selle siidiselt kreemja ja hapuka võide lummavas embuses. Need kaks täiustavad ja tasakaalustavad teineteist absoluutselt igal sammul ja tulemuseks on õige pea üks tühi koogitaldrik. No tõesti, ma ei mäletagi, millal varasemalt mul üks kook nii väheste jõududega niivõrd kiiresti oleks ära söödud. Aitäh, Mari-Liis, sinu Lemon Curd-i kasutamise idee toimis suurepäraselt ja jään seda edaspidigi kasutama, olgu tegu Pavlova, kihilise beseetordi või mini-Pavlovatega- ühest ja samast baasretseptist saab ju neid kõiki vormida.

Kogusest jagub kuni kaheksale.

Besee:
4 suurt munavalget
2 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
2 tl maisitärklist
näpuotsaga soola

Kreem:
150g laimivõiet (vm tsitrusevõiet)
200g toorjuustu
2 dl 35% rõõska koort
1 spl suhkrut

Kaunistamiseks:
maasikaid, vaarikaid, sõstraid, mustikaid, granaatõunaseemneid, kiivisid vm

Eralda munavalged munakollastest. Jäta munavalged toatemperatuurile pooleks tunniks kuni tunniks sooja, et nad paremini vahustuks ja valmista samal ajal munakollastega laimivõie (Lime Curd) või soovi korral mõne muu tsitruse mahlast võie (sidrun, apelsin, greip või nende segu).
*Nii laimivõide kui beseed tasub eelmisel õhtul valmis teha, nii saavad mõlemad öö jooksul rahulikult maha jahtuda. Samal päeval keetes/küpsetades peaksid nende jahtumisele vähemalt paar tundi varuma.

Laimivõie e. Lime Curd:
1 dl laimist pressitud mahla
1 spl laimist riivitud koort
150g suhkrut
4 munakollast
65g võid
näpuotsaga soola

Klopi munakollased kuumutuskindlas kausis suhkruga lahti. Lisa laimist pressitud mahl, laimikoor ja sool ning sega hoolega läbi. Aja pisikese kausi põhjas vesi keema ning tõsta oma kuumutuskindlas kausis olevad ained keeva vee kohale. Kuumuta vesivannil asetsevaid aineid pidevalt vispeldades kuni paksenemiseni, selleks kulub 10-15 minutit.Vajadusel keera kuumust vahepeal vaiksemaks. Tõsta kauss kuumuselt ära ja lisa kohe võikuubikud, sega nende sulamiseni. Aja segu sõelast läbi ja vala kohe purki ning kaaneta, sest õhu käes tekib võidele kilejas nahk peale. Jahtunud võie tõsta kasutamiseni külmkappi, kus ta säilib nädal-kaks, sügavkülmas kuid.

Aseta ahi 150 kraadi juurde soojenema.

Vahusta toasoojad munavalged vähese soolaga kuni pehmed tipud hakkavad moodustuma. Lisa vähehaaval suhkur ja vahusta kuni munavalgevaht on läikiv ja nii tugev, et kaussi tagurpidi keerates ta sealt mitte millimeetritki ära ei vaju.

Lisa sidrunist pressitud mahl ja sõelu sisse tärklis, sega ettevaatlikult munavalgevahule.

Joonista küpsetuspaberile kaks umbes 25 cm läbimõõduga ringi ning jaga munavalgevaht neile ühtlase kihina. Ääred võib vormida paar millimeetrit kõrgemaks, et hiljem kreem sealt paremini püsiks.

Tõsta beseedega ahjuplaadid ahju ning keera kuumus koheselt 110 kraadini. Küpseta nii umbes 1,5 tundi. Mina kasutasin pöördõhku, aga kui see võimalus puudub, siis vaheta küpsemise ajal plaatide asukohti. Keera kuumus kinni ja lase beseedel suletud uksega veel umbes pool tundi kuivada, siis tõmba ahjuuks praokile ja lase beseedel täielikult maha jahtuda. Õhtul küpsetades võivad nad terveks ööks sinna jahtuma jääda.

Kreem valmista koogi jaoks võimalikult viimasel hetkel, siis ei jõua besee kreemi all oma krõmpsu olekut kaotada.

Sega laimivõie toasooja toorjuustuga ühtlaseks kreemjaks massiks. Vahusta rõõsk koor suhkruga tugevaks vahuks ning sega ettevaatlikult toorjuustukreemile. Lao tordialusele esimene beseekiht, kata see poole kreemiga (soovi korral võib siia ka juba marju puistada), siis uuesti besee ja teine poole kreemi. Lõpuks kaunista tort värskete marjade või puuviljadega. Mida värvilisemad ja hapukamad, seda parem. Talvisel ajal olen enamasti granaatõuntega leppinud, suvel oleks ideaalne valik maasikad, sõstrad, vaarikad, mustikad või mis iganes hooajas on.

*Minule meeldib enim kahekihiline beseetort (much more fun ;)), aga samade kogustega võib ka lihtsa Pavlova küpsetada. Selleks tee kogu munavalgevahust ainult üks beseekiht ja vormi selle keskele kreemi jaoks väike süvend. Eriti uhke tordi jaoks võib aga küpsetada ka kolm beseekihti, kas koguseid suurendades või väiksemaid kettaid küpsetades. Valik on igaühe enese teha, sest tulemus on iga kord ühtmoodi maitsev.

Kottidele kuuma!

2011-03-29T22:46:00.000+03:00

Möödunud nädalavahetusel võis meie köögis just sellist vaatepilti imetleda:

Saite aru millega tegu?

Pamparampaaa... Jah, need on munandid!
Ühe suure lihaveise mehine au ja uhkus, mida saime kord ühe, kord teise nurga alt, kord koos ja siis juba kordamööda silmitseda.

Ma olin juba mõnda aega tagasi pähe võtnud, et tahan metssea munandeid proovida. Pidavat kõva delikatess olema. Niisiis iga kord, kui Sven metsa läks, hõikasin järele: "Too mune ka!". Tema väljus seepeale alati naerdes.. Võite isegi järeldada, et neid munandeid ma senini saanud pole, aga see ei tähenda, et ma neid ei saa.

Möödunud nädalavahetusel aga oli meil onu juures ühe lihaveise "lihaks vormimine" ja üks hetk tuli kõne Svenilt: "Mune tahad?"
Vaikus... Tea, kas need veise munandid ka söödavad on?
Sven: "No igatahes kui tahad, siis lenda kohale ja aja pann pöördesse!"
Kuramus! Nüüd siis? Mul kodus ahi veel tund aega töös, enne ei saa kuskile. Kõhklesin ja kahtlesin, lõpuks helistasin tagasi, et ei jõua.
Paari tunni pärast jõudis Sven koju ja viskas koti munanditega lauale.. ju keegi teine polnud soovi selle delikatessi järele avaldanud :)

Puhastasin "kaksikud" ära ja ladusin lauale. Vaatasin neid siit ja seal, pigistasin sõrmega, siis juba peoga ja ei osanud seisukohta võtta. Tuli Sven, vaatas samuti pikalt, torkis natuke, vaatas mulle otsa ja puhkes naerma. Midagi tarka ei tulnud meilt kummaltki ja tõstsime oma saagi mõneks ajaks külma ära.
Hing ei andnud rahu ja varsti olid kotid jälle laual. Kui nüüd ei proovi, siis ei proovi võibolla kunagi..

Võtsin seekord juba noa ka ligi ja jõllitamisprotsess jätkus.

Otsustasime, et alustame ühest. Koorime ära ja siis vaatame edasi.
Teoorias lihtne, aga praktikas ei tahtnudki see nahk nii kergelt ära tulla. Kui otsast koorimist alustasin, ei saanud aru, kas olin mingi vale soone otsa sattunud või mis? Vastu vaatas oranzikas-beezikas, veidi vahtjas..ollus. Minul oli pilt silme ees, et munand on seest punakas, järelikult on siin otsas midagi muud. "Väikesed realiseerimist ootavad pullipoisid äkki?" Torkisime jälle näpuga, et mõista, millega tegu.. no tõesti, nagu lasteaed! Pehme, vahtjas, veidi ligane..aru ei saa.
Ok, teeme keskele sisselõike ja vaatame, mis seal on.

Sama jama? Selline ongi?
Toas oli vaikus, aga pilgud rääkisid enese eest. Mõtlesime, kas jätkata.
Lõpuks jõudsime ikka sinna välja, et kui munandid juba kohale toodud on, siis ära me nad ka proovime.
Aga alguses ainult õige pisut, et aru saada, mis puust need kotid tehtud on.
.

Järgnenud koorimise ja tükeldamise käigus jõudsime veel mustmiljon korda kõhelda ja kahelda, aga iga kord lõppes see uudishimu võidutsemisega.

Suurim kõhkluste tekitaja oli just see vahtjas tekstuur ja ligasus, mis nii võõras tundus. Õnneks kadus see kuuma panni nähes.

Meeldiv üllatus oli ebameeldiva lõhna puudumine. Ei omanud toored munandid mingit eriliselt spetsiifilist lõhna ja ei kaasnenud seda ka kuumutamisel. Olin valmis igasugusteks õudusteks (nagu kopsu keetmisel kaasneb), aga ei midagi. Huhh!

Kuum pann, kiire praadimine, veidi soola-pipart ja lõpuks siis see põnev osa: degusteerimine!

Võtsime mõlemad tükikese ja pistsime suhu.
Vaikus. Aga see oli hea vaikus, sest olin eelnenud ettevalmitustega juba kõige hullemaks valmistunud, aga .. see ju täitsa söödav!
Tekstuuri poolest võibolla kõige lähedasem väga-väga pehmele kanalihale, aga samas siiski hoopis midagi muud, midagi võrreldamatut.. nagu munand :) Veidike võõralt pehme ehk. Maitse oli väga tagasihoidlik, absoluutselt mitte ebameeldiv, aga samas ka ei mingit vau-efekti. Ühesõnaga delikatessi me tühipalja praadimisega siit välja meelitada ei suutnud, aga söödavaks võime munandid lugeda küll.

Teine munand jäi meil seekord realiseerimata, aga kunagi tulevad ju ka need metssea munandid ja siis proovime uuesti. Või hoopis lammas? Või täkk?

Ehk soovib keegi oma kogemusi munanditega jagada?
Kuidas seda delikatessiväärselt valmistada? Marineerida? Praadida? Hautada? Toorelt on ta minu jaoks vist välistatud.

Baklažaani-"millefeuille" läätsesalatiga

2011-03-28T17:02:00.004+03:00

/Prindi retsept/
Viimasel külastusel kohvik Komeeti proovisin sealset taimetoitlastele soovitatud baklažaani-kitsejuustuvormi, mis paar kuud tagasi paugutanud külma ilmaga seest nii mõnusalt soojaks tõmbas ja sügavale mälusoppi meeldiva jälje maha jättis. Tahtsin veel! Kuna mul senini pole õnnestunud ennast piisavalt tühja kõhuga Komeeti sättida (sealsed tugevad portsjonid ei ole pooleldi täis kõhule mõeldud), siis tuli asi kodus ette võtta. Mis siin siis rasket on? Baklažaanid tomatitega vaheldumisi torni, peale viiluke imelist kitsejuustu, seltsiks krõmpsuv läätsesalat ja voila! - imeline eine paastuajaks olemas. Meie küll paastu ei pea, aga lihavaba toit on aeg-ajalt enam kui teretulnud...minule vähemalt. S, kes baklažaanist väga lugu ei pea, antud idee peale rõõmust lakke ei hüpanud, küll aga tunnistas hilisemalt, et nii võib seda taimetoitlaste "liha" süüa küll. Ja kui tema juba lisaportsjonit nõuab, siis see vaikimisi tähendab, et asi on hästi õnnestunud. Kes väljendab end sõnadega, kes tegudega.

Millefeuille (hääldame: mēl fö′y') on küll tegelikult prantslaste nimetus tuhande lehe koogile, meile tuntud kui Napoleoni kook, aga päris jõudsasti on seda nimetust ka kihiliste soolaste roogade iseloomustamiseks kasutama hakatud. Läksin trendiga kaasa ja võtsin sama nime kasutusse ka siin, sest väljendi eestistamine ei kuulunud just kõige lihtsamate ülesannete hulka..baklažaanitorn? baklazaani-Napoleon? ..eiei.. baklažaani-millefeuille!

Kogusest jagub kahele tugevaks või neljale kergeks eineks.

Baklažaani-millefeuille
1 keskmise suurusega baklažaan
2 tomatit
40-50g kitsejuustu
oliiviõli
soola, purustatud musta pipart

Läätsesalat:
2,5 dl rohelisi läätsesid
7,5 dl puljongit
1 sibul
1 küüs küüslauku
1 spl sidrunist pressitud mahla
1 tl Dijoni sinepit
3 spl oliiviõli*
soola, purustatud musta pipart
värsket hakitud peterselli

Lõika baklažaan ja tomatid õhukesteks viiludeks. Lao viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ja maitsesta soola ning musta pipraga. Lase umbes 15 minutit maitsestuda ja küpseta siis 200 kraadi juures umbes 10 minutit.
Lao küpsetatud baklažaaniviilud vaheldumisi tomativiiludega üksteise otsa. Ühte torni lao mõlemat 3-4 viilu. Kõige peale aseta viil kitsejuustu ning küpseta veel 6-7 minutit.

Baklažaanide ja tomatite maitsestumise ja küpsemise ajal valmista läätsesalat. Loputa läätsed sõelal jooksva külma vee all ja jäta siis nõrguma. Haki kooritud sibul ja küüslauk peeneks.
Kuumuta pannil törts õli ning prae selles sibul klaasjaks. Lisa küüslauk ja kuumuta veel minut aega. Lisa läätsed ja puljong ning lase keema tõusta. Keera kuumus madalamaks ja hauta kuni läätsede pehmenemiseni, umbes 20-30 minutit. Nõruta läätsed sõelale.

Sega sidrunist pressitud mahl, oliiviõli*, sinep, sool ja purustatud must pipar kastmeks ning vala läätsedele. Lõpuks lisa läätsesalatile ka hakitud petersell.

Tõsta taldrikule läätsesalat ja aseta selle keskele baklažaani-millefeuille.
Serveeri soojalt.

*Osa oliiviõli võiks võimalusel kastmes mõne pähkliõliga asendada. Mina kasutasin kreekapähkliõli (või on õige kirjutada Kreeka pähkli õli?).

Kolm tsitruselist, kolm Curd-i ja kolm meetodit

2011-03-26T17:18:00.011+02:00

Kõik sai alguse lihtsast ideest. Ideest teha Lemon Curdi või siis eesti keeli sidrunivõiet. Ma jään edaspidi siiski Curdi nimetuse juurde, sest minule isiklikult on see lihtsalt suupärasem. Kuna ma olen kohanud Lemon Curdi valmistamiseks väga erinevaid retsepte, nii koguseliselt kui meetodite poolest, siis oli raske otsustada, milline neist see parim võiks olla. Kas kasutada terveid mune, mune ja munakollaseid või ainult munakollaseid? Kas lisada sidrunikoor alles pärast kuumutamist või kohe alguses? Kas või kuumutada koos mahla ja munadega või lasta tal juba kuumutatud võidesse sulada? Kuumutada potis või vesivannil? Kas võide sõelast läbi ajamine on oluline? Ja neid küsimusi kaalutledes tekkis üks lisaks: kuidas maitseks hoopis laimi ja apelsiniga tehtud võie?
Et ilma katsetamata parimat versiooni oli raske välja selgitada, otsustasin ette võtta väikese eksperimendi. Eksperimendiks oli kolm võiet kolmest tsitruselisest kolmel erineval meetodil.

Et tulemusi lihtsam omavahel võrrelda oleks, otsustasin kogused kõigi Curdide tarbeks võtta samad ja nendega siis veidi mängida.
Esimeseks võtsin ette kõige klassikalisema versiooni- Lemon Curdi.

Lemon Curd:
1 dl sidrunist pressitud mahla
1 spl sidrunist riivitud koort
150g suhkrut
2 muna
2 munakollast
65g võid
näpuotsaga soola

Lõin munad ja munakollased potis suhkruga lahti, lisasin sidrunist pressitud mahla, soola ja kuubikuteks lõigatud või. Asetasin poti tulele ja kuumutasin pidevalt segades (õrnalt vispeldades) kuni segu potis aurama hakkas. Keerasin kuumuse vaiksemaks ja segasin nõrgal kuumusel edasi kuni paksenemiseni (umbes 10 minutit). Jälgisin pidevalt, et segu keema ei tõuseks. Kui kuumus tundus liiga vali olevat, tõmbasin poti tulelt pooleldi kõrvale ja siis meelitasin teda vaikselt kuumusele tagasi. Lõpuks tõmbasin poti tulelt, segasin sisse riivitud sidrunikoore ja segasin veel veidi. Ajasin kõik kiiresti sõelast läbi, purki, kaas peale ja jahtunult külmkappi.

Mulle ei meeldinud see, et sidrunikoor sai nii vähe aega kuuma (ei jõudnud piisavalt maitset anda) ja pidi väga hoolas olema, et kuumus õige oleks, et munad tükki ei läheks. Tekstuur oli väga hea ja magus-hapu tasakaal paigas seega võis samade kogustega jätkata.

Lime Curd:
1 dl laimist pressitud mahla
1 spl laimist riivitud koort
150g suhkrut
4 munakollast
65g võid
näpuotsaga soola

Seekord alustasin sellest, et lisasin suhkrule kohe riivitud koore ja hõõrusin lusikaga kuni tundsin tsitruselist lõhna ja laimikoor hakkas veidi suhkrule ka värvi andma (umbes minut). Lisasin munakollased ja vispeldasin suhkruga lahti. Lõpuks lisasin ka laimimahla ning soola ja segasin läbi.
Valasin väikese poti põhja veidike vett ja ajasin keema. Tõstsin kuumutuskindlas kausis lahti löödud ained poti kohale ja hakkasin jälle vispeldama. Vajadusel keerasin kuumust jälle veidi vaiksemaks ja vispeldasin kuni segu paksenemiseni. Kulus jälle umbes 10 minutit või veidi peale. Tõstsin kausi vesivannilt ära ja lükkasin sisse võikuubikud. Segasin kuni nende sulamiseni ja siis ajasin jälle segu sõelast läbi, purki, kaas peale ja jahtununa külma.

Veevannil kuumutamine tegi kuumutamise palju lihtsamaks, polnud ohtu, et miski tükki tõmbaks. Ei võtnud ka oluliselt kauem aega ja tekstuur oli lihtsalt imeliselt siidine. Koor sai kuumutades tugevalt maitset anda ja munakollased üksi said väga hästi oma ülesandega hakkama. Enam kui hästi isegi, tulemus jäi väga ilus kollane.

Orange Curd:
1 dl apelsinist pressitud mahla
1 spl apelsinist riivitud koort
150g suhkrut
3 muna
65g võid
näpuotsaga soola

Vahustasin potis toasooja või suhkruga, lisasin ükshaaval munad ja lõpuks ka apelsinimahla ja -koore ning soola. Tõstsin kõik tulele ja kuumutasin pidevalt segades kuni auru hakkas tekkima. Keerasin tule vaiksemaks ja jätkasin vaikselt segamist kuni võide paksenemiseni. Eemaldasin tulelt, ajasin läbi sõela, siis kohe purki ja kaas peale ning jahtunud purk lõpuks külmkappi.

Olin vist kuumutamisel eriti hoolas ja seetõttu võttis määrde paksenemine veidi enam aega, umbes 15 minutit. Endiselt oli oht, et munad tõmbavad tükki, aga läbi sõela ajamine aitab neist vajadusel vabaneda. Kuna apelsini mahl on tunduvalt magusam, siis võib isegi veidi vähem suhkrut kasutada, olenevalt milleks seda hilisemalt kasutada. Minule meeldis selline magus ka, isegi väga :)

Lõpptulemuseks võib öelda, et kõik meetodid toimivad ja annavad üpris sarnased tulemused. Lihtsaim viis on kindlasti vesivannil kuumutamine, puudub suuremat sorti oht munade klombistumiseks. Või kohapealt pole küll mitte mingisugust vahet, millal see lisada, aga riivitud koore tasuks küll kohe kuumutamise alguses potti visata, et tugevamat maitset saavutada. Isegi kui munad klompe ei tekita tasub segu läbi sõela ajada, sest nii saab koore välja. Munad toimisid ka igal meetodil üpris sarnaselt, aga ainult munakollaseid kasutades jäi tulemus veidi kollakam ja siidisem ja ainult terveid mune kasutades jäi tulemus õrnalt vedelam, aga mitte oluliselt.

Tekstuuri poolest oli kõige siidisem Lime Curd-i meetod, see lausa silitas keelt. Kõige vedelam jäi Orange Curd ja kõige tihkem Lemon Curd meetod. Vedelema ja tihkema erinevused olid siiski niivõrd väikesed, et selle põhjal otsust ei maksa langetada.

Ja maitse poolest oli kohe väga raske lemmikut valida, aga väga napilt kaalus minu arvates teised üle Orange Curd. Lemon Curd oli klassikaliselt hapukas-magus, Lime Curd veidi särtsakam, aga Orange Curd oli tõeline magustoit!

Curde tehes tasuks arvesse võtta, et koort on lihtsam riivida kui su tsitruseline on külm, aga mahla annab ta paremini välja toasoojana. Enne mahla pressimist tasub oma tsitruselist veel laual käega peale pigistades veidi rullida, see tõmbab ka mahla paremini kättesaadavaks.
Valmis määre tuleb kiiresti läbi sõela ajada, et koorest vabaneda ja siis kohe soojana purki ja kaane alla panna, sest õhu käes tekib talle kilejas nahk peale.

Külmkapis säilivad Curdid nädal-kaks, aga sügavkülmas suisa kuid.

Oma määrdeid võib kasutada erinevate kookide ja muude küpsetiste peal või sees, saia või pannkookide peal, hommikuputrude rikastamiseks, jäätiste valmistamiseks jne..

Eriti suured magusasõbrad (nagu mina) võivad ennast avastada ka lihtsalt lusikaga purgi kallal maiustamas :)

Klaasikese rohelisega kevadele vastu

2011-03-23T20:57:00.006+02:00

Praegusel ajal organism suisa karjub kõige värske ja värvilise järele, aga nagu kiuste on kaubanduses pakutav valik hetkel vist aasta kõige kasinam. Poes olles lähenen puu- ja köögiviljaletile suure ettevaatlikusega, sest tean juba ette, et vaatepilt on lihtsalt ärritav. Mitte, et ma poodides laamendamas käiks, aga olukord teeb tavaliselt lihtsalt nõutuks ja jätab mõru meki suhu. Uue ja värske kraamiga läheb veel aega ja lettidel "ilutsev" vana on närbunud ja maitsetu. Saaks ometi juba turule kodumaise kurgi järele minna..saaks ometi juba aiamaale rabarberivarsi noppima minna..saaks ometi, aga ei saa veel ja oma kevadist vitamiininälga tuleb madalamaks suruda sellega, mis on.
Üks tõeline vitamiinipomm selleks puhuks on kiivi, tuntud ka hiina karusmarjana, mis pea aastaringi meil saadaval ja söödav on. Seda teavad vist kõik, et kiivi on kõrge C vitamiini sisaldusega, aga tasub ära märkida, et tuntud on ta veel ka A ja E vitamiinide ja kiudainete rohkuse poolest. Tänu oma rikkalikule koostisele peetakse kiivit heaks abinõuks külmetuste ja südamehaiguste ennetamiseks, kolesteroolitaseme tasakaalustamiseks, näonaha korras hoidmiseks ja milleks iganes veel. Ühesõnaga kasinates oludes võib kiiviga kevadele vastu minna küll, et seda kurikuulsat kevadväsimust enesest eemale hoida. Võibolla ongi minu kevadine tihe kiivide söömine selle ime taga, et mina sellist nähtust oma nahal tunda pole saanud? Mine sa tea, aga üks kiivijook päevas hoiab vormis küll.

Joogi sisse läheb mul alati kiivisid, banaani ja mahla (enamasti kodust õunamahla). Vahel lisan vajadusel ka mett ja sidrunimahla, vahel hoopis värsket apelsinimahla. Kui sügavkülmas maasikaid on, siis vahel ka neid, aga kui leiate mõne hea meloni, siis miks mitte ka seda lisada, aga ma rõhutan: KUI leiate, praegu tõenäoliselt mitte!
Päris täpseid koguseid mul pole, sest kiivid on vahel magusamad, vahel hapukamad, mõni banaan on suur, mõni väike, mahlad on erinevad jne. Üldiselt võib arvestada ühe banaani kohta 3-4 kiivit ja 1-2 dl mahla ja siis vastavalt vajadusele oma jooki magusamaks või hapukamaks maitsestada.
Kindlasti maitse igat kiivit enne joogi sisse panemist, sest üks kehv kiivi võib kogu su joogi ära rikkuda. Parim valik mahlaks oleks värskelt pressitud apelsinimahl või naturaalne/kodune õunamahl, aga hästi sobib ka ananassimahl.

Kiivisid vali poes kindlasti ise, sest oma käsi on kuningas! Küpse kiivi koor on sõrme all katsudes veidi vetruv, aga mitte liiga pehme. Need väga pehmed kiivid võib poeletile jätta või kodus komposti visata- need ei kõlba mitte kusagile. Kõvemad kiivid võib aga paariks päevaks toatemperatuurile järelküpsema jätta. Küpsed kiivid tuleks päeva-paari jooksul ära kasutada või siis edasi küpsemise pidurdamiseks jahedasse tõsta.

Kuigi kiivides on palju head ja kasulikku, ei tasu nende tarvitamisega liiga hoogu minna. Liigsel tarvitamisel võivad välja lüüa allegilised nähud (olen isegi neid punne oma käte pealt üle lugema pidanud) ja teate küll ju seda põletavad tunnet keelel, mis peale ananassi ja kiiviga liialdamist tekib..kui see tekib, siis olete ilmselgelt liiale läinud :)

Kusjuures sellega seoses meenub mulle, et lugesin kunagi kiivist kui heast lihapehmendajast. Nüüd tundub see kipitav keel täiesti loogiline, eks?! Grillihooaeg hingab juba kuklasse,msaab järele proovida :)

Gigantes plaki

2011-03-20T00:05:00.007+02:00

/Prindi retsept/
Kui ma eile õhtul oma hiidoad selle vormiroa jaoks ligunema panin, siis ei teadnud ma veel, et hommikuks on juba lootust andnud kevadine ilm taas talvised noodid võtnud. Kuigi märtsi lõpus saabunus paks lumekiht enam väga rõõmustav polnudki, samuti nagu uisutamisvõtetega lume lükkamine, siis õhtuks valminud soojendav ja veidi talupojalik oavorm tõi sombuseks muutunud talveilma hetkeks päikese tagasi ja eile isegi veidi kohatuna tundunud idee õigustas ennast tänases päevas täielikult.

`Gigantes plaki` on kreeklaste nimetus küpsetatud hiidubadele ning variatsioone, kuidas oma hiidube küpsetada on tohutult. Minu versioon on küll peekoni ja maheda mozzarellaga, aga mängimisruum on siin üüratu. Paastuajal võib teha ka täiesti lihavaba versiooni, rikastades oma tomatikastet hoopis köögiviljadega (porgand, varsseller, tšilli vm) või vastupidiselt minna hoopis tugevama roa peale välja ja kasutada peekoni asemel hoopis chorizot, toorvorste, kana või isegi kala. Juustu tegelikult "Gigantes plaki`-s väga tihti ei kohtagi, aga mina isiklikult.."wouldn`t have it any other way!" Maheda mozzarella asemel (mis passib siia basiiliku ja tomatikastme peale absoluutselt fantastiliselt) võib ka hoopis tugevama isikupäraga Feta juustu kasutada. Samuti võib soovi korral oma tomatikastet tšilli, paprika, adžika või muu taolisega vürtsikamaks vunkida või siis hoopis lihtsamat teed minna ja keldrist üks suur purk letšot kastmeks haarata. Ühesõnaga kõike võib! Oluline on ainult, et sul oleks olemas hiidoad ja et nad jõuaksid ahju, enamasti siiski ikka tomatikastmes, aga ülejäänu on juba puhas looming.

Kuivatatud hiidube võib otsida Sadama turult, Keskturult ja Kaupmehe hulgilaost, aga kui neid ei õnnestu saada, siis meie endi tavalised valged oad ajavad ka asja hästi ära.

Kogusest jagub viiele-kuuele.

Vaja läheb:
500g kuivatatud hiidube (või tavalisi valgeid ube)
1 loorberileht ja soola ubade keetmiseks
100g peekonit
1 sibul
3-4 prisket küünt küüslauku
600g purustatud tomateid
2 dl vett
200g kirsstomateid
peotäis basiilikulehti
1 tl suhkrut
soola
purustatud musta pipart
125g mozzarella juustu (või Feta juustu)
u. 25g riivitud Parmesani

Pane eelmisel õhtul oad rohke külma veega likku.
Järgmisel päeval kurna ubadelt leotusvesi ning vala peale uus nii, et vesi kataks ube paari cm kõrguselt. Lase veel keema tõusta ning keera siis kohe kuumus madalamaks. Riisu pinnale tekkinud vaht, lisa loorberileht ja sool ning hauta tasasel tulel oad pehmeks, aga mitte pudruseks. Keskmiselt arvesta keetmise peale tund aega, aga vanemate ubadega võib ka kauem minna.
Kurna oad keeduvedelikust ning jäta ootele.

Lõika peekon ribadeks või kuubikuteks. Koori ja haki sibul ja küüslauk.
Kuumuta pannil väheke õli (rasvasema peekoni puhul mina õli ei kasutagi) ning pruunista selles peekon õrnalt kuldseks. Lisa hakitud sibul ja jätka praadimist kuni sibul muutub klaasjaks.
Lisa hakitud küüslauk ja kirsstomatid* ning kuumuta veel minut aega.
Kirsstomatid võib pannile visata tervetena, aga soovi korral võib need eelnevalt ka pooleks või sektoriteks lõigata. Kirsstomatite puudumisel võib ka tavalisi hakitud tomateid või hoopis päikesekuivatatud tomateid (umbes 5-6 tk) kasutada.
Vala peale vesi ja purustatud tomatid ning lase keema tõusta. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga ning hauta tasasel tulel 10-15 minutit. Lõpuks rebi sisse basiilikulehed ja hauta veel minut-kaks. Maitse, vajadusel lisa veel soola, pipart või suhkrut.

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Lisa kastmele nõrutatud hiidoad ning vala siis segu kõrgete äärtega ahjuvormi.
Küpseta 180 kraadi juures 50-60 minutit või kuni kaste on vormis kokku haudunud ja oad on noaga katsudes täiesti pehmenenud.
Tõsta vorm ahjust välja, lao peale viiludeks lõigatud mozzarella juust (või tugevama maitse jaoks hoopis murendatud Feta juust) ja peenelt riivitud Parmesan (Feta kasuks otsustades pole Parmesani järele enam vajadust).
Küpseta samal kuumusel veel kümmekond minutit või kuni juust on täielikult sulanud.

Enne serveerimist lase vormil toatemperatuuril umbes kümme minutit tõmmata.

Vaata veel:
Mari-Liisi oahautis toorvorstidega
Nami-Nami hiidoad tomatikastmes
Zoozi hiidoad chorizo ja juustuga

Kihiline leiva-heeringasalat

2011-03-16T08:34:00.004+02:00

/Prindi retsept/
Idee selle salati valmistamiseks jõudis minuni juba mõnda aega tagasi läbi mu töökaaslase, Thea, kes pärast üht sünnipäevapidu mulle õhinal leivast, heeringast ja neist siduvast salatist jutustas. Tol ajal jäi see idee mulle küll kahe kõrva vahele pidama, aga teostuseni asi ei arenenud. Hiljem selgus, et ega temagi ideefaasist kaugemale polnud jõudnud. Kui aga Ülle (Tiramisust ja Feta Morganast) EV aastapäeva paiku oma pokaalivõileivaga lagedale tuli, hakkas see kahe kõrva vahele istutatud idee juurduma ja peagi juba "maiustasime" oma esimese salatikausi kallal. Nüüdseks olen seda salatit juba korduvalt teinud, nii suuremale kui väiksemale seltskonnale ja alati on lõppenud degusteerimine kiidulaulu ja retsepti küsimisega. Uskumatu, kuidas lihtsad asjad vahel elevust võivad tekitada!
Komponendid on lihtsad ja pea alati külmkapis olemas, seetõttu saab kiiresti selle ka vastavalt sööjate arvule eraldi pokaalidesse laduda ja sööma asuda. Samas sobib see salat väga hästi ka suures kausis külmale lauale serveerimiseks. Kuidas hetkel vajadus või soov on.
Minule meeldib, kui salat on paar tundi külmkapis seista saanud, siis on peale valatud kaste veidi kihtide vahele valgunud ja krõmps leib tiba pehmenenud. Kiiremaks serveerimiseks jälgi, et leib röstimisel veel kergelt pehmeks jääks.

Kogusest jagub neljale.

Vaja läheb:
6-7 viilu musta leiba
1 pakk (240g) õrnsoolaheeringat
1 punane sibul
200-250g tomateid
1/2 pikka kurki

Kaste:
250g hapukoort
150g majoneesi
Maitsestamiseks soola, purustatud musta pipart, suhkrut, sinepit

Katteks:
3 keedetud muna
hakitud rohelist sibulat või murulauku

Lõika leivaviilud kuubikuteks ning rösti kuumal õlisel pannil või kuumas ahjus ahjuplaadil krõbedaks. Jäta jahtuma.
Leiba röstides jälgi, et ta jääks krõmps, aga kergelt veel pehme, sest jahtudes muutub ta veel krõmpsumaks.

Nõruta heeringafileed köögipaberil õlist ning lõika väiksemateks viiludeks.

Koori sibul ning lõika õhukesteks viiludeks.

Pese tomatid ja kurk ning lõika samuti õhukesteks viiludeks. Kirss- või ploomtomateid kasutades tuleks need kas pooleks või sektoriteks lõigata ja jämedama kurgi võib enne viilutamist pikuti poolitada.

Lao ained kihiti madalasse laia kaussi (või portsjonitena kohe taldrikutele või pokaalidesse) antud järjekorras: leib, heeringas, sibul, tomat, kurk.

Valmista salatile kaste. Selleks sega omavahel hapukoor ja majonees, maitsesta soola, purustatud musta pipra, sinepi ja suhkruga. Maitse, vajadusel lisa veel üht-teist või kõike.

Vala kaste kihiti laotud salatile ning aja ühtlaseks.

Koori munad ja suru kahvli all peeneks puruks. Pudista ühtlase kihina salatile.
Soovi korral haki peale veel rohelist sibulat või murulauku.

Lase (soovitatavalt) enne serveerimist paar tundi jahedas seista, et kaste saaks kihtide vahele veidi valguda.

Pardirind kirsikastmes

2011-03-13T10:02:00.009+02:00

/Prindi retsept/

Ajad, mil part meie kaubanduses midagi eksklusiivset ja kättesaamatut oli, on juba ammu möödas ja üpris jõudsasti on see väärt linnuke uhketest ja hinnalistest restoranimenüüdest meie koduköökidesse ümber kolinud. Tubli töö on ära teinud Rannamõisa, tänu kellele on tänasel päeval enamikes suuremates kaubanduskettides saada mingisugunegi väljapanek nende pardivalikust- terve lind, kints või filee. Siit-sealt võib saada ka lahtist kaupa, näiteks Stockmannist või Solarisest võib leida juba eelnevalt marineeritud ilusaid fileetükke juhuks, kui enesel viitsimisest napib. Kiirelt pannile, ahju, viiludeks ja salatisse- olematu vaevaga võib saada vägagi piduliku moega kerge eine. Mina eelistan oma parti siiski ise maitsestada ja väga minimaalselt, et teda hiljem siis mõne maitseküllase kastmega serveerida. Eriti hästi sobib pardile seltsiks midagi värsket, vürtsikat või magusat... või kombinatsioon neist kõigist. Üks mu lemmikuid on see lihtne magus-hapukas kirsikaste, millesse ma oma parti sellisel kenal pühapäevasel lõunal kohe väga hea meelega uputan. Antud koguseid on lihtne vastavalt sööjate arvule timmida- arvesta üks keskmise suurusega rinnafilee sööja kohta ja vajadusel suurenda kastme kogust.

Antud kogusest jagub kahele õnnelikule.

Vaja läheb:
2 pardi rinnafileed
soola
purustatud musta pipart

Kaste:
200g kivideta kirsse
1 apelsini mahl ja riivitud koor
1 dl punast veini
1/2 kaneelikoort
1-2 sl pruuni suhkrut

Serveerimiseks:
erinevaid meelepäraseid salatilehti

Alusta kastme valmistamisega. Selleks tõsta kirsid väikese poti põhjale (soovi korral võib kirsid eelnevalt ka pooleks lõigata), lisa apelsini riivitud koor ja värskelt pressitud mahl, poolik kaneelikoor, punane vein ja 1 sl pruuni suhkrut. Lase kastmel keema tõusta ja alanda siis kuumust. Hauta tasasel tulel kuni kastme paksenemiseni, umbes pool tundi. Poole hautamise pealt maitse ja lisa vajadusel suhkrut juurde.

Kastme hautamise ajal saab toimetada pardifileedega:
Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Lõika pardirinna nahapoolsele küljele 3-4 diagonaalis sisselõiget nii, et sisselõige läbib enamust rasvakihti, aga ei ulatu lihani. Soovi korral võib sisselõiked teha ka risti-rästi.

Aseta pardirinnad külmale pannile nahakiht allpool ja prae keskmisel kuumusel kuni nahaga pool on kenasti pruunistunud ja rasv kenasti välja sulanud, umbes 7-8 minutit või paksema rasvakihi korral kauemgi. Vajadusel vala pannilt vahepeal rasva vähemaks. Maitsesta nahata poolt soola ja purustatud musta pipraga ning keera tükid ümber. Pruunista teiselt küljelt veel paar minutit ja väga suured tükid lase kiirelt vajaduselt ka külgedelt üle. Eemalda pann tulelt.

Mässi praetud fileetükid fooliumisse (igaüks eraldi) ning küpseta 200 kraadises ahjus umbes 5-7 minutit.

Pardirind peaks seest jääma veidi roosakas, seega ole ettevaatlik, et oma kullakesi mitte üle küpsetada. Kuna kõik ahjud ja fileetükid on erinevad, samuti ka sööjate ihaldatud liha küpsustase (kellele meeldib väga roosa, kellele medium ja mõni soovib juba suisa well-done liha), siis tuleb see õige küpsetamiseaeg oma kodus lihtsalt katse-eksitus-meetodil järele proovida. Mina soovitaks küpsetada pigem vähem kui rohkem.

Tõsta tükid ahjust välja ja lase umbes kümmekond minutit järelküpseda.

Tõsta fileetükid pakikestest välja ja lõika õhukesteks viiludeks (0,3-0,5 cm).
Aseta igale taldrikule padjake meelepärastest salatilehtedest, laota peale viilutatud pardirind ja vala see üle kastmega.

Serveeri kohe.

Juustu-basiilikusai

2011-03-09T19:52:00.014+02:00

/Prindi retspet/
Et rääkida saiast, pean alustama raamatust. Loetud päevad tagasi jõudis minuni Dorie Greenspan`i palju kiidetud "Around My French Table", mis tekitas koheselt enesele ruumi öökapil seisva raamatuvirna kõige kõrgemal pjedestaalil. Üks neist kokaraamatutest, mille võtad kätte, loed kaanest kaaneni läbi, ning tahad kõiki neid üllitisi järele proovida. Ja ma ei liialda - kõik retseptid on väga hästi lahti seletatud, lihtsad ning väga kutsuvad. Kusjuures enamik kokaraamatuid mulle kaugeltki mitte nii positiivselt ei mõju. Lisaks on autor teinud põhjaliku töö lisades iga retsepti juurde kuidas, kus ja millal säilitada koos erinevate variatsioonivõimaluste ja nippidega. Retseptide vahele on lisatud ka seiku Dorie elust Pariisis. Ühesõnaga lugemist kõigile - nii suurematele kui väiksematele, vähem ja rohkem kogenud kokkajatele.
Kuna Dorie on naine Ameerikast Pariisis, siis paljud retseptid selles raamatus on ka tugevate ameerikalike mõjutustega. Nii ka see sai, mis on ehe näide ameerikalikust kiirest lähenemisviisist saiale (või oleks isegi õigem öelda soolane keeks) ja mis on omale prantslasliku kuue saanud ohtra juustu lisamisega. Kuigi autori versioon oli murulaugu ja kreeka pähklitega, siis mina ei suutnud vastu panna ideele kasutada rohelisena hoopis basiilikut ilma igasuguste muude lisanditeta. Ja see sai ei vajagi mitte midagi enamat, sest tugevamaitseline juust ja aromaatne basiilik teevad siin koos väga mõjuva etteaste andes saiale väga lihtsa ja tugeva maitse. Nende etteaste oli isegi nii mõjuv, et võitis minusuguse mitte suure saiasööja südame esimese ampsuga, millele järgnes veel järgmine ja järgmine.. ja varsti juba oligi pool saia laualt läinud ja süüdistada polnud peale enese kedagi.
Nagu kodune lihaleibki, meeldib see sai mulle ilma igasuguse katteta- milleks maitseküllast asja veel millegagi katta, eks? Aga loomulikult sobib peale määrida üks helge kiht pehmet võid ja/või pakkuda seda salatite, suppide või muude eelroogade kõrvale. Kõike võib, aga ma lihtsalt tahan öelda seda, et seda ta ei vaja.
Veel üks hea asi selle saia juures on see, et siin saab ära kasutada kõiksugu erinevaid külmakappi seisma jäänud viimaseid juustujuppe. Väga tugeva maitsega juustud võib segamini ka oma mahedamate "vendadega" ära kasutada või siis vastupidi ja valitud juustudest tuleks lähtuda hiljem ka soola lisamisel tainale- soolasemate juustude puhul vähem ja mahedamate juustude puhul tiba rohkem.
P.S. Sama tainast kasutades saab ka muffineid küpsetada.

Vaja läheb:
250g jahu
1 (tagasihoidlik) spl küpsetuspulbrit
1/2-3/4 tl soola
1/4 tl valget pipart
3 suurt muna (toasooja)
80g piima (toasooja)
80g oliiviõli
100g riivitud tugevamaitselist juustu*
60g tugevamaitselist juustu väikeste kuubikutena*
suur peotäis värsket basiilikut

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Sega ühes kausis omavahel kuivained: jahu, sool, küpsetuspulber ja valge pipar.

Riivi ja tükelda juust ning haki basiilikulehed peeneks.

Löö teises kausis toasoojad munad kergelt vahule. Lisa toasoe piim ja õli ning sega läbi. Lisa omavahel segatud kuivained ning sega ühtlaseks tainaks.

Viimasena lisa ka riivitud ja kuubikuteks lõigatud juust ning hakitud basiilik ning sega tainasse.

Määri keeksi- või leivavormi põhi ja ääred võiga ning vala taigen selle põhjale. Aja spaatli või lusika seljaga ühtlaseks ning küpseta 180 kraadi juures 35-45 minutit (olenevalt vormi suurusest).

Sai peaks küpsema pealt kuldpruuniks ning keskelt puutikuga torgates peaks see sealt puhtana välja tulema.

Lase saial vormis mõni minut seista. Lõika noaga sai vormi külgedelt lahti ning kummuta siis tagurpidi lauale, keera ta ümber ja jäta jahtuma.

Parim küpsetamise päeval, aga säilib õhukindlalt toatemperatuuril veel paar päeva.

* Kasutada võib erinevaid sorte juuste: Emmental, Gouda, Cheddar, Gruyere, Saaremaa Ekstra jne. Lisada võib natuke ka Parmesani, tugevamat kitsejuustu (ettevaatust soolakusega) vm. Vaata, mis sul külmkapis veel leidub.

Variatsioonivõimalused:
Kasuta basiiliku asemel mõnda muud ürti või erinevate ürtide segu.
Lisa tainale ürtide asemel mõni viil hakitud sinki või peekonit.
Lisada võib veel peotäie hakitud kreeka pähkleid, päikesekuivatatud tomateid, oliive vm.

Retsepti mugandatud Dorie Greenspan`i raamatust "Around My French Table".

Mangotort

2011-03-07T07:55:00.002+02:00

/Prindi retsept/
Ma pole kaugeltki mitte esimene, kes sellest Pille genereeritud mangotordist kirjutab ja mul on kuri kahtlus, et ma ei jää ka viimaseks. Kõnealune tort on juba pikka aega nami-nami keskkonnas laineid löönud ja kiitjate nimekiri aina pikeneb.
Selle maheda ja kerge tordi õnnestumise võtmekomponendiks on East Endi Alphonso mangopüree, mida võib leida Tallinnas Piprapoest, Stockmannist või Kaubamajast (vt allpool asuvat pilti). Tegu on ühe tõeliselt väärtusliku purgikesega, mille ma kunagi just tänu selle tordi retseptile enda jaoks avastasin. Rikkalik ja maitseküllane püree, mis on nii puhta maitsega, et jääb mulje nagu maiustaksid ühe tõeliselt värske ja küpse mango kallal. Kõigil mangolembelistel tasub järele proovida, kui pole seda juba tehtud.
Tort ongi üles ehitatud selle konkreetse mangopüree puhtale maitsele, mida tasakaalustab hapukas sidrun. Ning need kaks loovad koosluse, mis on maitselt mahe ja kergelt hapukas. Ükski maitse ei tungi liigselt esile ega jää ka teiste varju passima. Kõik on paigas!
Oma kerge olemusega sobib see tort lõpetama isegi mõnda rammusamat pidusöömingut.

Kogusest jagub kümnele-kaheteistkümnele.

Põhi:
200g šokolaadiküpsiseid
80g võid

Kate:
500g mangopüreed (East End, Alphonso)
200g maitsestamata jogurtit
2 dl 35% rõõska koort
1 keskmise suurusega sidruni mahl
3 sl vett
3 sl (kuhjaga) suhkrut
8 lehte või 2 sl želatiini

Kaunistamiseks:
füüsaleid
või hakitud pistaatsipähkleid

Esmalt valmista koogipõhi. Selleks purusta šokolaadiküpsised köögikombainis või väikeses kotikeses pudrunuia, lihahaamri, tainarulli vm asjakohasega, mis kätte satub. Sega purustatud küpsised sulavõiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhjale. Soovi korral küpseta põhja 200 kraadi juures 10 minutit, aga ei pea.

Mina kasutasin Kalevi šokolaadiküpsiseid, aga võib soovi korral ka Digestive küpsistele paar supilusikatäit kakaod lisada ja neid kasutada. Pille oli originaalretseptis pakkunud välja ka võimaluse piparkookidest põhi valmistada.
Olen kooki teinud nii 24 kui 26 cm läbimõõduga vormis, aga kõrguselt meeldis väiksemas vormis tehtud kook rohkem. See ka pildil.
Põhja küll ei pea eelnevalt küpsetama, aga seda tehes jääb põhi veidi vähem pudisev ja kindlam. Eelnevalt küpsetatud põhi tuleks enne täidisega katmist kindlasti täielikult maha jahutada.

Täidise valmistamiseks sega mangopüree maitsestamata jogurtiga.

Pane želatiin külma vee sisse umbes 5-ks minutiks paisuma.

Kuumuta sidrunimahl ja vesi keemiseni ning eemalda tulelt.
Pigista želatiinilehed üleliigsest veest kuivaks ning tõsta kuuma sidrunimahla sisse. Sega kuni lehed on ühtlaselt vedelikku lahustunud.

Vahusta rõõsk koor suhkruga.

Nirista želatiinisegu mango-jogurtisegule ühtlase joana, ise pidevalt segades. Lõpuks sega ettevaatlikult sisse ka vahustatud rõõsk koor.

Vala mangokate tordipõhjale ning tõsta vähemalt neljaks-viieks tunniks, aga soovitatavalt üleöö külmkappi tahenema.

Pean tunnistama, et olen seni želatiinilehti mingil põhjusel peljanud, aga selles tordis kasutasin neid esmakordselt ja üllatusin väga positiivselt, sest nendega toimetamine on želatiinipurust tunduvalt lihtsam ja lollikindlam (ennast pean ikka silmas :P). Aga võib muidugi ka puruželatiini kasutada- kuidas kellelgi mugavam on.
Kook on üpris mahe ja vähemagus, seetõttu tasuks suhkrut mõõta kuhjaga supilusikates ja sidrun valida keskmist mõõtu, mitte väga suur.

Enne serveerimist kaunista tort kas füüsalite või hakitud pistaatsiapähklitega.

Allikas: Nami-Nami kokaraamat

Teised samast tordist:

Kuidas me Luomoga Ö-s ümber maailma reisisime

2011-03-06T11:43:00.005+02:00

Möödunud kolmapäeval viis Helsingi tipprestoran Luomo meid meie enda Ö-s kulinaarsele ringreisile ümber maailma. Rääkida saan üritusest kahjuks küll ainult minevikus, sest Michelini tähega pärjatud noor ja julge Luomo esines oma degustatsioonimenüüga meil kõigest ühe päeva ja ka see päev oli viimseni täis bookitud. Aga need õnnelikud, kes Luomo pakutud ringreisil osaleda said, need saavad kogetut veel pikalt ülivõrdeliste mälestuste najal meenutada ja seda teistega jagada. Maitseid ja lõhnu ma teile enama kui sõnadega edastada ei saa, aga visuaalselt saate end nende kunstiteostega põgusalt siiski kurssi viia. Ja kunstiteosed nad tõesti ka olid.
Luomo puhul tasub ära märkida, et tegu on vähem kui kahe aasta vanuse restoraniga, mis sai Michelini tähe õnnelikuks omanikuks vähem kui aasta vanuselt. Õnnelik võibolla on vale sõna, sest nende poolt pakutud menüü tõestas, et täht on suure töö ja loomingulisusega väga ausalt välja teenitud. Menüüd vahetatakse Luomo noorte kokkade poolt muideks väga tihti, keskmiselt iga kuue nädala tagant. Eestis pakutud menüü sisaldas erinevatest maailma nurkadest kokku sobitatud roogadega noppeid nii vanematest kui praegu pakutavast menüüst. Luomot Ö-s esindanud Jouni Toivanen (üks kahest Luomo peakokast) jättis väga tagasihoidliku mulje, aga oma kätega suudab ta see-eest toota puhast kulda.
Õhtu koosnes kaheksast käigus, mis igaüks rääkis oma lugu erinevast nurgakesest maailmas, ühte meeleolukat vahepala ja lõpetuseks veel ühte magusat ärasaatvat suutäit. Iga käik oli äärmiselt põhjalikult läbi mõeldud, perfektselt esitletud ja ainiti silmadega juba sööma kutsuv. Kaheksa käiku koos vahepaladega oli aga niivõrd suurt hulka informatsiooni hõlmav, et lõpuks suutsin ma end selles maailmas ka veidike ära kaotada. Ma lihtsalt ei olnud võimeline kõike seda täies mahus vastu võtma ja talletama, aga olulisim kinnitas oma kanna mällu sellegipoolest.

Tõmbame siis rihmad kinni ning alustame täitsa algusest.

1. Baltic Herring- pisike magusamõõtu suupiste rääbisest, mis algselt oli marineeritud, hiljem leeklambiga üle küpsetatud ja kaetud rääbise marja ja hapukoorega.
Algselt tekkis meil segadus, et mis kalaga tegelikult tegemist on, aga Dmitri tegi köögis järelepärimised ja Jouni oli meile kaasa võtnud muikku nimelise kala ja tema marja. Hiljem aitas Pille Tuulil juba kala ka eestistada- nüüd me siis teame, et tegu oli rääbisega :)

2. Organic Egg 64,7 with mushrooms- minu üks lemmikutest. Tund aega (koorega) 64,7 kraadi juures keedetud muna, mida saatsid karamelliseeritud puravikupüree, šampinjonid ja kuivatatud puravikupuru. Kreemjas ja kergelt suitsuse mekiga puravikud ja tarretiselaadne muna lõid imelise harmoonia oma maitsete ja tekstuuriga. Fantastiline!

3. Tuna in Tokyo- nüüd oli lauda toodud tükike Jaapanit ja seda mitte ainult maheda tuunikalatartari näol, millele oli seltsiks pakutud sojakastet ja ingverikreemi, vaid ka visuaalselt. Lähemal uurimisel võib märgata, et roa kõrvale on purustatud norilehtedest joonistatud Jaapani kaart, kust võib punase wasabi-täpikese näol välja lugeda Tokyo asukoha.

4. Quail & Foie "Thai"- lauda toodud taldrikud hakkasid üha kirjumaks, peadpööritavamaks ja kunstilisemaks muutuma. Põhitegelane oli siin kreemjas ja hõrk vutt, mis oli kõrvuti asetatud teopüree (must) ja pulbritaolise tekstuuriga hanemaksa-rasvapalliga (valge). Vutile saatjaks oli sobitatud veel erinevaid kastmeid mango, banaani ja koriandrise jogurtiga, õhuke ja magusamõõtu chips ning kurgisalat banaanivõrsetega.

5. Cod fish "Paella"- vähe sellest, et ilm sel päeval päikeseliselt sillerdas, nüüd jagus seda päikest ka lauale. Enne, kui jõudsime noa ja kahvli järele haarata, panid siit eralduvad aroomid meid esmalt seda rooga haistmismeeltega endale sisse ahmima. Ja Soome poisid ei jätnud meid ka siin üllatamata. Paella oli esitletud homaaripuljongis keedetud ja safraniga maitsestatud risotoga, mis oli asetatud nii värvilt kui maitselt erksale paprikapüreele. Mereannid,- tursk, kammkarp ja krevett- olid tänu nõrgale kuumusele ülimalt õrnad ja mahlased. Tõeline meeleolutõstja (mitte, et sellega meil probleeme oleks olnud).
Vahepalaks toodi lauda "Forest"- jäine astelpajumaiguline granita, mis oli seltsiks saanud endale jõhvikat ja kadakat. Esitletud sai see jäine vahepala metsahõngulise suitsupilvega, mis oli saavutatud kausi põhjale asetatud kuiva jää ülevalamine kuuma veega. Metsa-aroomi jaoks oli jääle lisatud pisike kadakaoksake. Selle efektiivselt mõjuva meeleolulooja nipi tasub kõrva taha jätta.

Pärast väikest enesekogumist vahepalaga tõid juba üpris räsitud nägudega poisid köögist lauda meie pearoa. Hakkasin mõtlema Wenna "Köögiorja päevaraamatu" peale, mis oli küll Romani "Ö" päevil kirja pandud, aga aitas mõista sel hetkel köögis toimuvat pingelist ja ülitäpset töökäiku. Võõras kokk, võõrad road ja ülimalt kõrge tase ei saanud neile sel päeval kindlasti mitte kõige lihtsamad olema. Aga vaatamata nende räsitud nägudele jätkasid road oma ahhetama-paneva efektiga.

6. Veal, garlic and coffee- vot see oli tõeline meistrieos ja minu teine absoluutne lemmik. Vasika "pähklitükk", mida oli 24 tundi vaakumkotis 52 kraadi juures "küpsetatud"..või oleks õigem öelda õrnalt leilitatud? Peale vaakumkotti oli vasikale veel kiirelt kuuma panni näidatud ja siis grillitud sibulate, kohvikastme, hapuoblikate ja pähklise kreemiga kokku sobitatud. Õrn liha oma imelises pähklises elemendis oli niivõrd nautimisväärne, et võttis tükiks ajaks meie seltskonna vaikseks- igaüks pisikesel maitserännakul iseenda ja oma tükikese vasikaga, millele järgnes ainult kiidulaul, mis kõlas kui üheskoos harjutatult.
7. Popcorn with PX- Soome poisid jätkasid ka magusa puhul oma julgete etteastetega, seekord popcorni ülimalt kõrgetasemelise esitlusega. Veiniäädikaželee alla oli paigutatud viigimarjamoos ja popcornikreem, peale popcornipuru ning kõige tipuks asetatud pallike šerrijäätist. Kreemjad, tarretuvad ja krõmpsuvad tekstuurid omavahel toimisid siin imeliselt.

8. "Finnish" toast- Ma pean tunnistama, et siin olin ma ennast juba täielikult kaotanud. Krõbe ja karamelline must leib lagritsapüree, hapupiimakreemi, tumeda või jäätise ja laktoosipulbriga oli küll igati fantastiline kooslus kogu selle imelise ringreisi lõpetuseks, aga kogu eelnev ei lasknud mul enam täielikult sellesse magustoitu süveneda. Karamelline ja krõbe must leib oli küll ülimalt meeliköitev, aga minu maitsele vast liiga magus, eriti pärast nii külluslikku menüüd.

Pika õhtu lõpuks ühines kohvi kõrvale meiega ka suurmeister Jouni isiklikult ning rääkis veidike oma restoranist, ideedest ning nende teostamiseni jõudmisest.
Uurisime ka seda, et kuidas Luomos reserveeringutega lood on ja saime teadmiseks, et nädalavahetusel Luomo külastamist oleks vaja umbes kuu aega ette planeerida, nädala sees olevat olukord lihtsam.

Pikale teele saatis Jouni meid veel lõpetuseks kohvikõrvase šokolaadimousse-ga ning uksest väljudes sain tagasihoidlikult soomlaselt ka ühe reipa "Tšau!" kaasa :)

Imeline õhtu toimus tänu MTÜ Maitseklubi korraldatud programmi Eesti Maitsed raames, millele Luomo andis uhke ja auväärse grand finale.

Piltide klõpsutamise ja jahtunud toidu söömise au jäi seekord jälle Lauri Laanele.

Gruusiapärane peedisalat

2011-03-04T20:57:00.002+02:00

Minu peedilembus on tihedamale blogikülalisele vist juba selge, aga siin on üks lihtne salat, kus selle imelise köögiviljaga on ühendatud minu soojad tunded Gruusia vastu. Gruusia võlus mind oma lahkete ja soojade inimeste, imelise looduse ning lihtsa ja maitseküllase toiduga pea kaks aastat tagasi, kui käisime väikese matkaseltskonnaga Kaukasuse kõrguselt kümnenda mäe, Tetnuldiga, mõõtu võtmas. Sel ajal külastasime üht pisikest küla "ei-kusagil-maal", mis asus kahe mäeaheliku vahel ning elas täiesti omaette elu. Sealsed inimesed olid siirad, ehedad ja elurõõmsad, vaatamata asjaolule, et hinge taga enamikel neist suurt miskit polnudki. Ning just selles külas avanes mul võimalus ühes ehedas Gruusia taluköögis vaadata, kuidas Hatšapurit küpsetatakse. Just nimelt vaadata, sest külaline on seal nii püha, et tööle teda ei lubata. Külaline oli seal nii püha, et meie sealviibimise viimasel päeval anti lauale pere ainuke vasikas, kellega me seal juba suisa sõbraks olime saanud. Külalistele ainult parimat ja värskemat- nii käib seal asi. Ja lauad kaetakse seal rikkalikult- palju erinevaid roogi, saatjaks ohtralt värsket ja toit ei tohi kunagi laual otsa saada. Igatahes sinna külakesse jäi maha tükike minu südamest, mis juba mõnda aega seal kauguses signaalitab ja mind tagasi on kutsuma hakanud. Tagasiminekuplaan on paigas, mägi küll teine ja aastaaeg alles suvi, aga gruusia köök hakkab juba praegu mulle koju ennast sisse pressima. Tasapisi. Aga seekord kavatsen perenaisega koos Hatšapurit ka teha. "Ei" ei kuulu nende vastuste hulka, mida ma aktsepteerida kavatsen :)
Salat on aga ehedalt gruusiapärane: lihtne, rohkelt ürdine ning õrnalt pähkline, aga mis peamine.. võiks ju öelda, et peediselt täitsa eestimaine :) Sobib hästi ühe lisandina gruusiapäraselt kaetud rikkalikule lauale.

Vaja läheb:
500g peeti
2-3 küünt küüslauku
50g kreeka pähkleid
julge peotäis värsket koriandrit (umbes 20g)
teine peotäis värsket peterselli (umbes 10-15g)
0,5 tl jahvatatud koriandrit
3 tl kvaliteetset veiniäädikat või palsamiäädikat
umbes 0,5 tl soola
purustatud musta pipart

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Pese peedid ning vooderda iga peet tükikese fooliumiga nii, et peale jääks väikene avaus.
Küpseta 200 kraadi juures kuni peedid on pehmenenud (olenevalt peetide suurusest 1,5-2 tundi).
Tõsta peedid ahjust välja ning lase täielikult maha jahtuda.
Vali röstimiseks pigem väiksemad peedid, et küpsetamine väga pikale ei veniks.
Peedid võib valmis röstida eelmisel päeval, siis ei pea pingsalt nende jahtumise järel ootama.

Koori ja haki jahtunud peedid väiksemateks kuubikuteks.

Purusta kreeka pähklid köögikombainis peeneks puruks. Lisa peedikuubikud ning värsked ürdid ja püreesta ühtlaseks tükiliseks massiks. Lõpuks lisa pressitud küüslauk, punase veini äädikas või palsamiäädikas, jahvatatud koriander ja sool. Sega hoolega läbi ja maitse. Vajadusel lisa veel punase veini äädikat (või palsamiäädikat) või soola.

Lase salatil enne serveerimist tund-paar külmas seista ja maitsestuda.

Allikas: Nigella Lawson "Feast".

Sarnast salatit tegime ka nami-namikatega gruusia köögi kursustel, retsept siin.

Aeglane kints

2011-03-01T21:02:00.005+02:00

/Prindi retsept/
Selle imelise retsepti, või siis pigem küpsetusmeetodi, olen omaks võtnud Jamie Oliveri retseptivaramust. Tema "vapustavat lambapraadi" olen mina aga "aeglaseks kintsuks" kutsuma hakanud, sest vajab ta pikka küpsemist madalal temperatuuril, aga kints ise ei pea kuuluma mitte ainult lambale, vaid mõni noorem või väikesem uluk sobib selleks samuti suurepäraselt!
Imeliseks teeb selle retsepti just see, et oma lihtsuses laseb ta lihal rääkida enda eest. Ja just seda nii lammas kui uluk siin väga valjult ka teha saavad. Peale küpsetamist on liha nii pehme, et ta "kukub" kondi küljest lahti ja vaat` et tahab suhu äragi veel sulada. Serveerimiseks pole vaja enamat kui liha enese küpsemismahladest üks kaste kokku keeta ja seda hooajaliste köögiviljadega serveerida.

Vaja läheb:
1 lambakints või väikesema/noorema uluki kints (nt. metsseapõrsas või kits )
kimp värsket rosmariini
1 küüslaugumugul
3/4 tl musta terapipart
1 tl kadakamarju*
meresoola
oliiviõli

Kuumuta ahi maksimumini e. 240-250 kraadini.

Eemalda küüslaugumugulalt pealmine koorekiht, et saaksid küüned sealt tervena kätte. Ära küüslauguküüsi koori. Lao pooled küüned koos poolte rosmariiniokstega kõrgete äärtega ahjuvormi põhjale.

Kui leiad kodust nii suure ahjuvormi, kuhu kints tervelt ära mahub, siis küpseta kintsu selles ühe tükina. Mina olen enamasti aga lähtunud põhimõttest: "Mis potti ei mahu, saab potti ära mahutatud" ehk siis olen suured kintsud lasknud keskelt pooleks raiuda.

Jahvata pipraterad ja kadakamarjad (maitseainete- või kohviveskis või uhmris) peeneks ning sega meresoolaga.
*Kui maitseainete peenestamise võimalust kodus pole, siis kasuta valmis jahvatatud musta pipart ja juba jahvatatud kadakamarju, aga intensiivsema ja tugevama maitse jaoks peenesta nad võimalusel ise.

Lõika kintsult üleliigne rasv ära (kui seda on), hõõru üle oliiviõliga ning maitseaineseguga. Tõsta kints või kintsutükid ahjuvormi ning lao peale ülejäänud küüslauguküüned ja rosmariinioksad.

Kata ahjuvorm kaanega või selle puudumisel fooliumiga. Tõsta vorm ahju, alanda kuumus kohe 170 kraadini ja küpseta neli tundi.
Liha on valmis siis, kui ta "kukub" kondi küljest ära ning selle kiude saab kahvli vahel kergesti üksteisest eraldada.

Ahjuvormi põhjale tekkinud mahladest valmista prae kõrvale kaste.

Serveeri praeleemest valmistatud kaste ja hooajaliste köögiviljade või köögiviljapüreega.

*Lambakintsu kasutades võib kadakamarjad ka lisamata jätta.

Maapähklivõiküpsised

2011-02-26T20:42:00.000+02:00

Ameeriklaste poolt palavalt armastatud maapähklivõi fenomeni pole ma siiamaani veel mõista suutnud. Mitte, et ta mulle ei meeldiks, aga meie omavahelised suhted on pigem.. "jahedad" oleks vist õige sõna. Mul võib kapi peal seista purk maapähklivõid kuid, ilma, et ta oma olemasoluga mind ennast avama ahvatleks, aga kui jõuab kätte minu küpsisehooaeg, siis on seesama purk üks nõutumaid riiulil. Jah, mul on küpsisehooaeg, igal talvel! :) Ja sellele võib järgneda kuudepikkune periood, kus ma ühtegi küpsist nähagi ei taha, siis see purk seisab. See selleks.. aga need küpsised meeldivad mulle just seepärast, et nad pole otseselt soolased ega magusad, vaid kombinatsioon mõlemast. Seega sobivad põske pistmiseks nii soolase- kui magusaisu kustutamiseks.
*Kui ma reeglina kasutan küpsetistes tumedat šokolaadi, siis nende küpsiste puhul soovitan pigem magusat piimašokolaadi eelistada või hoopis mõlemaid pooleks, et magusaelement küpsistes liiga tahaplaanile ei jääks. Ja kui arvate, et küll küllale liiga ei tee, siis võib tainale veel ühe helde peotäie hakitud sarapuupähkleid lisada.

Vaja läheb:
3 dl (180g) jahu
100g pehmet võid
100g muscovado või fariinsuhkrut
1 muna
125g maapähklivõid
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl vaniljeekstrakti (või 1 tl vaniljesuhkrut)
100g hakitud (piima)šokolaadi*

Vahusta toesoe või suhkruga. Lisa muna ja sega edasi vahustades tainasse.
Lisa omavahel segatud kuivained, vaniljeekstrakt ja maapähklivõi ning sega ühtlaseks tainaks.
Lõpuks lisa ka hakitud šokolaad ja sõtku ühtlaselt tainasse.

Jaga taigen kaheks, keera mõlemad tainapooled vorstina kilesse ning tõsta tunnikeseks külmkappi.

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Võta üks tainapool külmkapist välja, lõika 12 viiluks ning suru iga viil peopesade vahel ümmarguseks lapikuks.
Laota küpsised ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Küpseta 180 kraadi juures 12-14 minutit.
Küpsised on ahjust välja võttes veel pehmed, aga jahtudes tahenevad.

Kui esimene ports küpsiseid on ahjus võib teist portsu ette valmistada ja siis samal moel küpsetada. Samas võib teist poolt taigent julgelt mitu päeva külmkapis säilitada ja küpsetada alles siis, kui tekib ise uue portsu värskete küpsiste järele.

Palju rõõmu ühest väikesest metsanotsust

2011-02-23T19:03:00.011+02:00

Kui teil juhtub olema kodus üks tulihingeline jahimees, siis piisab vaid ühest väikesest vihjest ja juba varsti ootab teid lauanurgal selline üllatus:

Ja minu ainuke vastus sellele üllatusele oli rõõmust kiljatud: "Appiiii, kui armsad!"

Nii lihtne see muidugi pole, aga sellegipoolest läks teine minu profülaktilise vihje "Pole nagu ammu liha koju toodud" peale külma põlgavalt kiiresti jahile ja naases sealt ühe armsa metsanotsuga.

Peale väikest rõõmustamist läksin ma juba jultunuks kätte ja julgesin lisa küsida, sest ühte väikest keelekest tundus vähe nukker keeta olevat. Pigem nöökimise mõttes. Ja nagu arvata võis, naerdi see mõte mul kiiresti välja. See-eest lubati mulle meie notsu õdesid-vendi elusast peast näidata. DIIL!

Juba järgmise õhtu hämaruses läksimegi luurele. Ja kiiresti selgus, et naine metsas polegi jahimehe jaoks just see kõige roosam unelm- küll ma kõndisin aeglaselt, küll mu püksid sahisesid (ma ikka pakkisin ennast korralikult kokku), ja siis ei kõndinud piisavalt harkis jalgadega (et ikka need püksid talle ette jäid) ja lõpuks paarikümne meetri kaugusel suurest seakarjast hakkasin ma natuke kartma ka. No need suured emised võivad ju oma võsukeste kaitseks päris palju korda saata. Aga elamus missugune- kari põrsaid mängimas ja söögi pärast võitlemas ning suur emis neid seal karjatamas. Kaua me muidugi ei vaadelnud, sest paki ennast sisse palju tahad, lõpuks hakkab ikka külm. Aga teinekord lubati veel vaatama viia- veel lähemale :)

Aga tagasi meie põrsa juurde. Selle subproduktidest saime kokku ühe hõrgu kolmekäigulise eine.

Keel rukkileival peedi-mädarõika kreemiga (inspiratsioon Pille blogist)

Paljud blogijad olid Sadamaturult hangitud hõrkude tallekeeltega mulle tõelise keeleisu peale ajanud ja mõte oli selge juba enne keele saabumist.

Tavaliselt olen keetnud suure looma keeli, mille potti mahutamine alati just kõige lihtsam ülesanne polegi. Seekord oli poti poti põhjal 1 pisike ja hõrk keeleke ning tükk tühja maad. Aga ega seepärast keel veel keetmata jäänud.

Keele tõstsin potti ja valasin peale nii palju külma vett, et keel kaetud saaks. Lisasin jupi porgandit, sellerit, sibulat, mõned pipraterad ja kadakamarjad, natuke meresoola ja ühe väikese loorberilehe ning väikese pundi maitserohelist ning lasin veel keema tõusta (kui tekib vaht, siis see tuleks pinnalt koorida). Siis keerasin tule vaiksemaks ja keetsin keele pehmeks. Väikese keele puhul kulub selleks umbes 1-1,5h, suure looma puhul 2-3h. Keedetud keele tõstsin korraks külma vette ja siis koorisin naha maha. Seda peab tegema sooja keelega, sest jahtunud keelelt naha koorimine on tõeline peavalu. Kooritud keele võib tagasi keeduleeme sisse jahtuma tõsta.

Peedi-mädarõika kreem

100g röstitud või keedetud peeti

100g toorjuustu

1 tl mädarõikakreemi

väike punt värsket hakitud tilli

soola

purustatud musta pipart

Röstitud peedid tuleks riivida peene riiviga ning segada toorjuustu ja mädarõikakreemiga. Maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.

Lõpuks võta viil rukkileiba, aseta sellele tükike lehtsalatit, peedi-mädarõika kreem, viilutatud keel ja raputa kõik õrnalt üle värskelt jahvatatud musta pipraga.

Südamesalat

Süda oli üks organ neist kolmest, mille kohta mul selge idee puudus. Pole kunagi südamega kokku puutunud. S tahtis selle veel kassidele sööta, aga õnneks sain kiirelt käe vahele. Õnneks, sest süda oli tõeline üllataja ja seda sõna kõige paremas mõttes. Kahju, et teine nii pisikene oli.

Vaja läheb:

peotäis rukolat

1 röstitud peet

peotäis röstitud leivakuubikuid

ühe väikese looma süda

soola, pipart südame maitsestamiseks

tükike võid praadimiseks

Kastmeks:

1 sl palsamiäädikat

2 sl oliiviõli

1 tl vedelat mett

meresoola

purustatud musta pipart

Puhasta süda, loputa külma vee all ja patsuda köögipaberiga kuivaks. Lõika õhukesteks viiludeks.

Kuumuta pannil või ning pruunista südamelõigud kiirelt kuumal pannil igast küljest läbi. Maitsesta soola-pipraga ning tõsta pann tulelt ja lase südametükkidel kuumal pannil veel paar minutit järelküpseda.

Lao kahele taldrikule rukola, tükkideks lõigatud peet ja röstitud leivakuubikud. Kõige peale tõsta küpsetatud südamelõigud.

Sega kastmeained omavahel hoolega kokku ja vala salatile.

Serveeri kohe.

Praetud maks karamelliseeritud sibulatega

Sellisel moel olen varasemalt kanamaksa teinud, mis vajab samuti kiiret ja kuuma panni. Lihtsalt maitsestatud maks ja karamalliselt magusad sibulad olekski nagu kokku loodud.

Karamelliseeritud sibulad:

500g sibulaid (sobivad nii tavalised kui punased sibulad)

1 väike kaneelikoor

2 sl muscovado või friinsuhkrut

3 sl palsamiäädikat

soola

purustatud musta pipart

õli praadimiseks

Koori sibulad, lõika pooleks ja viiluta.

Kuumuta pannil õli ning prae selles sibulaid kuni klaasjaks muutumiseni. Lisa kaneelikoor, alanda kuumust ja hauta aeg-ajalt segades kuni sibulad on täiesti pehmed ja hakkavad kuivaks tõmbuma (20-25 min). Lisa pruun suhkur ja palsamiäädikas ning hauta veel oma kümmekond minutit või kuni sibulad hakkavad taas kuivemaks tõmbama. Maitsesta soola-pipraga.

Maksa praadimiseks läheb vaja:

1 noore looma maks

soola

pipart

tüümianit

tükike võid praadimiseks

Puhasta maks, loputa hoolega külma vee all ja lõika umbes 1 cm jämedusteks viiludeks.

Kuumuta pannil või ning pruunista maksaviilud kummaltki poolt kiirelt läbi (kokku umbes 8 min). Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga ning tõsta pann tulelt. Lase maksatükkidel kuumal pannil veel paar minutit järelküpseda.

Tõsta taldrikule 1 kuhjaga supilusikatäis karamelliseeritud sibulaid ja mõned maksaviilud ja serveeri soojalt.

Šokolaadikook.. see klassikaline

2011-02-21T19:20:00.002+02:00

/Prindi retsept/
Tegelikult selle klassikalise koha pealt võiks ju vaielda. Kelle jaoks on šokolaadikookide klassikaks brownie-tüüpi küpsetised, mis sisaldavad rikkalikult võid, suhkrut ja šokolaadi, vähe jahu ja ei mingit glasuuri ja kelle jaoks hoopis "šokolaad-šokolaadis"-tüüpi koogid, kus seda mõru maiust on jagunud nii põhjatainasse, glasuuri ja vahel isegi vahekihtidesse. Minu jaoks klassika on aga lihtne kakaone põhi, mis vaheldub hapuka marjamoosiga ning šokolaad.. see katab kõiki neid lihtsaid maitseid oma külluslikkusega. Lihtne klassika!
Mulle tegelikult ei meeldi kooke kihtideks lõigata. Keskelt pooleks lõikamine on juba suur ettevõtmine, sest ma ei saa pea mitte kunagi kahte võrdse suurusega tükki (geodeet või asi!), rääkimata siis veel kolmest võrdsest tükist. See kook on aga kõige parem, kõige mahlasem ja kõige marjasem, ühesõnaga "kõige-kõigem", just kolme kihina. No ei sümpatiseeri need üdini tainased koogid, mina tahan moosi.. värsket marjamoosi. Seepärast teengi siin sohki ja küpsetan tavaliselt kolm erinevat põhja. Veidike töömahukam, aga tulemuseks on vähemalt kolm põhja, võrdsetes mõõtudes. Aga kui kihtide lõikamine näppus, siis ühe põhja küpsetamine on kindlasti lihtsam ja mugavam moodus. Ja kui juba näppus on, siis tulge õpetage mind ka! :)
Ja kui vaarikatelt seemnete välja hõõrumine tundub tüütu (see tegelikult ei ole üldse nii hull ja ei võta üldse mitte palju aega), siis võib ka muude marjade püreed kasutada. Aga kindlasti värskeid või sügavkülmutatud marju, mitte moose. Hapukas on siin võlusõna, mitte magus!

Taigen: 100g võid
175g (u. 2 dl) suhkrut
3 muna
200g (u. 3,5 dl) jahu
150g hapukoort
40g (u. 4 sl) kvaliteetset kakaod
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
näpuotsaga soola

Vahele: 400g vaarikaid
3 sl suhkrut
1 sl tärklist

Glasuur: 150g tumedat šokolaadi
100g toorjuustu (või hapukoort)
100g tuhksuhkrut

Aseta ahi 180 kraadi juurde soojenema.

Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga.

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ükshaaval aeglaselt vahustamist jätkates munad. Uus muna lisa siis, kui eelmine on võikreemi täielikult segunenud. Lisa kordamööda ka omavahel segatud kuivained ja hapukoor ning sega rahulikult ühtlaseks tainaks.

Vala taigen küpsetuspaberiga koogivormi ning küpseta 180 kraadi juures umbes 30-40 minutit või kuni puutikk koogi keskelt torkides puhtana välja tuleb.
Taina võib ka enne küpsetamist kolmeks jagada ja siis kolmes ühesuuruses vormis (või kolm korda ühes vormis) eraldi valmis küpsetada. Sellisel juhul kulub ühe põhja küpsetamiseks tunduvalt vähem aega. Küpsust võiks juba 10-12 minuti pealt kontrollida.

Tõsta koogipõhi ahjust välja, lase kõigepealt kümmekond minutit vormis jahtuda, siis tõsta vormist välja ja jahuta täielikult maha.

Koogi küpsemise ajal valmista vahekihtide jaoks vaarikamoos. Hõõru vaarikaid sõelal, et vabaneda seemnetest. Hõõrutud vaarikapüree tõsta väikesesse potti (jäta 2 sl püreed kõrvale), lisa suhkur ning kuumuta keemiseni. Sega vahepeal, et suhkur lahustuks ning tõsta siis tulelt. Sega varem kõrvale tõstetud püree (2 sl) ühe supilusikatäie tärklisega ühtlaseks ning lisa kuumutatud moosile. Tõsta pott tulele tagasi ning kuumuta madalal kuumusel kuni moosi paksenemiseni. Tõsta pott uuesti tulelt ja jäta jahtuma.

Lõika jahtunud koogipõhi kolmeks ning määri kihtide vahele vaarikamoosi.
Lao kook kokku tagasi samas järjekorras, mis ta lahti lõigatud sai. Kõige alumine kiht kõige alla ja ülemine kiht kõige peale, koorik ülespoole.

Kui kook on kokku laotud, siis kata ta võimalusel kilega ja lase paar tundi seista, et kihid mahlasemaks tõmbuks.

Enne serveerimist valmista šokolaadiglasuur. Selleks sega toasoe toorjuust tuhksuhkruga kreemjaks. Sulata šokolaad vesivannil ning sega toorjuustukreemile. Määri glasuur ühtlaselt koogi pinnale ja äärtele.
Kui vahepeal on viivitusi ja glasuur muutub peale määrides liiga... mittemääritavaks, siis tõsta kook korraks leigesse ahju, et šokolaad väheke pehmeneks ja jätka siis oma silumisvõtetega.

Parim valmistamise päeval.

Pirukas karamelliseeritud sibulate ja kitsejuustuga

2011-02-19T15:17:00.004+02:00

/Prindi retsept/
Väljas paugutav käre pakane ja täiesti kohustustevaba nädalavahetus olid minu kaks õigustust, et keset päeva jälle üks pirukas ahju lükata. Kui pühapäeva hommikud on pannkookide pärusmaa, siis miks mitte laupäeva lõuna pirukatele pühendada? Ja veel milline pirukas... Ma pean hoiatama: siin aset leidev aroomi- ja maitsebukett on lihtsalt HUL-LU-TAV! Õhukesel krõbedal põhjal löövad tantsu palsamiäädikaga rikastatud, jõulised ja magusapoolsed karamelliseeritud sibulad ühes tugevamaitselise ja soolaka kitsejuustuga. Need I say more? Ja muideks.. sibulate küpsetamisel tekkinud aroomid tekitasid hetkeks tunde, et peale põhja mul ahju midagi ei jõuagi. Seega võib korraga kohe julgelt suurema koguse sibulaid ette võtta ja ülejääke külmkapis säilitada. Sealt siis julgelt bruscetta peale määrida või hoopis liharoogade, juustude vm kõrvale sättida.
Pirukas oli ideefaasis `galette`-na mõeldud, aga valmistamise käigus mul lihtsalt ei jätkunud südant osa kitsejuustu taina alla peita. Lihtsama lahenduse huvides on see võimalus siiski täiesti olemas.

Põhi:
2,5 dl jahu (1/3 täistera nisujahu)
80g külma võid
1/3 tl kuivatatud tüümiani
1/2 tl soola
3 sl külma vett

Kate:
600g sibulaid
1 sl muscovado või fariinsuhkrut
3 sl palsamiäädikat
soola
purustatud musta pipart
1 sl värsket tüümiani (lehed ainult)
60-70g kitsejuustu
õli praadimiseks

Sega põhja jaoks jahu(d), sool, tüümian ja külm või kuubikutena purutaoliseks tainaks. Lõpuks lisa külm vesi ning töötle ühtlaseks tainapalliks. Kõige lihtsam on seda teha köögikombainis.Kata tainapall kilega ja tõsta täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Koori sibulad, lõika pooleks ja viiluta.
Kuumuta pannil õli. Lisa viilutatud sibulad ning kuumuta pidevalt segades kuni sibulad hakkavad pehmenema ja õrnalt värvi muutma. Ära pruunista! Keera kuumus vaiksemaks ning kuumuta aeg-ajalt segades edasi, kuni sibulad on täielikult pehmenenud, kuldpruunikad ning hakkavad kuivaks tõmbama (umbes 20 minutit). Jälgi hoolega, et sibulad ei pruunistuks ega kõrbeks. Vajadusel alanda veel kuumust. Lisa palsamiäädikas ja suhkur ning kuumuta veel umbes 10 minutit või kuni sibulad hakkavad taas kuivaks tõmbama. Endiselt tuleks aeg-ajalt sibulaid ka segamas käia. Maitsesta lõpuks soola, purustatud musta pipra ja tüümianiga. Sega läbi ja kuumuta veel paar minutit ning tõsta pann kuumuselt.

Aseta ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Määri ümmarguse pirukavormi põhi ja ääred võiga. Mina kasutasin 22 cm läbimõõduga vormi.
Rulli taigen umbes 24-25 cm läbimõõduga ringiks (vormi põhjast tiba suuremaks) ning tõsta siis vormi. Tee põhjale kahvliga augud ning kata karamelliseeritud sibulatega. Kõige peale lao väikesteks kuubikuteks lõigatud kitsejuust.

Teine võimalus on põhi lahti rullida, täidisega katta ning üleliigsed ääred täidise peale keerata.. ühesõnaga `galette` vormida (nagu siin). Lihtsam, kiirem ja ei pea sobiva suurusega vormi otsima.

Küpseta 200 kraadi juures 35-40 minutit.

Enne serveerimist lase veidike jahtuda.

Ahjukana sidruni ja ürtidega

2011-02-15T09:01:00.004+02:00

/Prindi retsept/
Paar nädalat tagasi vaatasime me ka lõpuks "Food Inc" ära. Ma mingil põhjusel väga pikka aega arvasin, et olen seda filmi näinud, aga kui vaatama hakkasime, siis selgus, et pigem vist ikka mitte. Ma ei saa öelda, et film ise mind kuidagi väga üllatanud oleks. Kolm aastat tagasi, kui inimeste teadmised sel teemal oluliselt kasinamad olid, oli filmi šokeerivustase ka kindlasti tunduvalt kõrgem, aga palju mõtlemisainet tekitas ta sellele vaatamata. Lohutav asjaolu on muidugi see, et meil siin pisikeses Eestis pole olukord kaugeltki mitte nii õudne, kui suures Ameerikas ja meie väike turg ei võimalda sellisel kujul massitööstusel siin võimust ka võtta. Aga samas, ega meil siin suurt hõisata ka pole. Teades, et meie poelettidele jõudnud kanad pole kunagi päevavalgust näinudki ja tihtilugu nad isegi püsti ei suuda seista, pole mul nende kanade liha küpsetamise vastu piisavalt suurt huvi tekkinud, et sellesse teadusesse sügavamalt süveneda. Mis kunsti seal ikka saab olla, määrid meeldivate maitseainetega sisse ja ahju! Aga nüüd olid mul käes mõned talukanad (aitäh Liina!) ja et väärt lihast viimast võtta, soovisin ennast mõnede küsimustega eelnevalt ikka kurssi viia: Kas kana tuleks siduda või mitte? Kuidas saavutada küpsetamisel krõbe nahk? Kas ja kuidas kana täita? Millisel kuumusel ja kui kaua on õige kana küpsetada? jne.
Tegelikult on nende küsimustega enamasti nii, et ühest vastust ei olegi. Võib teha nii ja võib teha naa ning lõplik valik jääb koka enda teha. Mõned tähelepanekud siiski:
*Kana tuleks enne küpsetamist (nii umbes 0,5-2 h) toatemperatuurile tõsta. See lühendab kana küpsetamise aega ja tagab ühtlasema küpsemise.
*Et kanale maitsed tugevamini mõjuks võib maitseaineid ka naha alla ja kana sisemusse määrida.
*Kana küpsetamiseks sobilik keskmine temperatuur on 190 kraadi. Soovi korral võib kana alguses 10-15 minutit kõrgemal kuumusel küpsetada, et kana nahk küpseks krõbedamaks.
*Kana sidumise kohta leidsin ma vastakaid arvamusi. Mõni allikas väitis, et seotud kana küpseb ühtlasemalt, mõni teine, et hoopis sidumata kana. Eks see ole igaühe enese valik, aga seotud kana hoiab kindlasti oma vormi paremini, eriti veel, kui ta ka täidetud on. Ja üks, mis kindel- seotud kana näeb tunduvalt siivsam välja :).
*Kana võib täita ja võib ka mitte täita. Täidis lisab kanale küpsemise ajal mahlakust ja maitseid.
*Talukana küpsetamisel peab arvestama pikema küpsemisajaga. Miks? Sest tema on oma eluaja jooksul reaalselt oma lihaseid saanud kasutada.
*Kana võib küpsemise ajal korra-paar küpsetusleemega kasta. Kuna mina soovisin ikka krõbedat nahka ja olin kana eelnevalt ka täitnud, et liha mahlasem saaks, siis jätsin kastmise osa vahele. Polnud vajadust.
*Ahjust väljunud kana peab saama 15-20 minutit peale küpsetamist foolimi all rahulikult seista.

Teooria selgeks tehtud, võis oma kauni talukanaga tegelema hakata.

Vaja läheb:
1 terve kana
1 sidruni riivitud koor ja mahl
1 tl kuivatatud või 1 sl värsket tüümianit
1 tl kuivatatud või 1 sl värsket oreganot
1 tl kuivatatud või 1 sl värsket rosmariini
3-4 küünt küüslauku + 1 terve küüslaugupea
2 sl oliiviõli
1 sl meresoola
1 tl purustatud musta pipart
1 väiksem punane sibul

Pese kana külma vee all nii seest kui väljast ja kuivata köögipaberiga.

Riivi sidruni koor väikesesse kaussi. Lõika sidrun pooleks ning pressi mahl samasse kaussi. Jäta tühjaks pressitud sidrunipoolikud alles. Lisa veel oliiviõli, ürdid, sool, pipar ning peeneks pressitud küüslauguküüned (need 3-4 tk) ja sega kõik ained kokku.

Koori sibul ja lõika pooleks. Eemalda küüslaugupealt ainult kõige pealmine kiht, nii, et küüslauk ise ühe tükina püsima jääks. Lõika pealt väike viil või "müts" maha (vaata alumiselt pildilt).

Määri kana nii väljast kui seest marinaadiga kokku. Marinaadi võib lükata ka naha vahele, et ta lihale tugevamat maitset annaks.
Lükka sibulapoolikud, terve küüslauk ja tühjaks pressitud sidrunid kana sisemusse. Kui kasutad värskeid ürte, siis lisa väike punt ka neid.

Kui oled otsustanud kana enne küpsetamist kinni siduda, siis tee seda nüüd. Võimalusi on mitmeid, aga üks lihtne variant on videona vaadatav siit:

Tõsta kana ahjuvormi ja lase tund-paar toatemperatuuril seista. Kui lased kanal kauem marinaadis seista, siis tõsta ta külmkappi ja umbes tunnike enne küpsetamise alustamist jälle toatemperatuurile.
Mina panin kana marinaadi hommikul ja oma päeva veetis ta külmkapis maitsestudes.

Kuumuta ahi maksimumini (240-250 kraadi). Kui ahi on maksimumi saavutanud, siis tõsta kana ahju ja alanda kuumus kohe 190 kraadini. Küpseta sellel kuumusel, kuni kana on valmis. Selleks võib kuluda keskmiselt 1,5-2 tundi, olenevalt kana suurusest ja päritolust (talukana või tavaline poekana).
Minu üpris suur, täidetud, talukana (kõik kolm on asjaolud, mis küpsetamise aega veidi pikendavad) oli ahjus tiba alla kahe tunni.
Kana küpsust on kõige lihtsam kontrollida kintsude järgi: a) kui kintsu liigutades tunned, et ta liigub sinuga vabalt kaasa ja luud on liha küljest lahti või b) kui lükkad noa otsa kintsu ja noa küljele valguvad selged mahlad (mitte roosakad), siis on kana küps.

Tõsta kana ahjust välja, kata fooliumiga, ning lase 15-20 minutit rahulikult seista. Nii tõmbab kana kõik mahlad, mis ta soovib, veel endasse.

Sel ajal saab viimased ettevalmistused sööma asumiseks ära teha.

Kui teie tuttavatelt, tuttavate tuttavatel või hoopis tuttavate tuttavate tuttavatel peaks olema võimalus hankida kusagilt päris talukanu, siis tehke julgelt oma suu lahti ja küsige endalegi- küsija suu pihta ei lööda! Talukanad on tunduvalt lihaselisema lihaga ja kõrgema toiteväärtusega (vähemalt minu kõht sai küll väga korralikult täis) ja hiljem kanajääke puhastades ei suutnud ma ära imestada, kui palju liha ühe kana peal olla võib! Väärt kaup!

Kaunist sõbrapäeva!

2011-02-14T18:53:00.000+02:00